"Pedro Páramo" on Ladina-Ameerikas klassika hulka kuuluv raamat, ühtlasi oluline teos maagilise realismi žanris. See ilmus 1955. aastal ja oli muuhulgas Marquezi suuroopuse "Sada aastat üksildust" inspiratsiooniks.
Lugu on sellest, kuidas Juan Preciado läheb Comala-nimelisse linna, et otsida üles oma isa Pedro Páramo. Aga kas lugu ikka on sellest?
Minu jaoks läks alguses täitsa hästi käima, olin ühest selgunud faktist väga intrigeeritud. Siis hakkasid suvaliste kohtade peal (lihtsalt mõnest järgnevast lõigust) sisse tulema uued jutustajad (linnaelanikud) ja erinevad ajad, kus lugu toimus. Enam ei olnud lugejale (mulle) päris selge, mis toimub.
Wikist lugesin, et asja mõte oli näidata Comala linna ühest küljest olevikus kummituslinnana, teisalt minevikus elu täis linnana. Nagu raamatu nimigi vihjab, on Pedro Páramo tegelasel suur roll linna käekäigus.
Kuna tegemist on raamatuga, mille mõistmiseks peab keskmisest enam keskenduma, ei maksa seda lugeda õhtul enne magamajäämist nagu mina tegin, pigem oleks kasulik ta korraga alla neelata. Eestikeelses väljaandes on vaid 90 lehekülge, korraga lugemine oleks täitsa võimalik.
Selle 90 lehekülje osas mõtlesin, kas olen veel mõnd raamatut lugenud, kus nii väikse lehekülgede arvu peale nii palju tegelasi on. Wiki tegija nimetab seitset tähtsamat ja kaheksat vähemtähtsat tegelast.
Teoorias väga hea raamat, kogu see jutustajate ja aegade vaheldumine. Ja keelekasutus oli päriselt ilus, ka tõlge. Tekitas kiiresti ilmselt taotletud kõheda atmosfääri. Praktikas oli raske lugeda, sest raske oli jälgida. (Minu jaoks on see kardetavasti päris kõva hoop ühe raamatu pihta.) Suureks abiks olnuks kasvõi see, kui tekstilõikude ees olnuks kirjas, kes jutustajaist parajasti jutustab.
Aga raamatust on Netflixi film novembris tulemas, ehk on seal lugu selgem. Eestis andis Loomingu Raamatukogu just sel aastal "Pedro Páramo" oma Kuldsarjas taas välja.
