Truffe kirjanurk

Esimene lause ütleb juba natuke: 16-aastane Laurel on parajasti kodu juures puu otsas, kui näeb pealt oma emaga seotud kuritegu. See pilt jääb teda kogu eluks saatma, sest ta ei saa aru kuriteo sooritamise motiivist. Viiskümmend aastat hiljem (vist oli 2011) on Laurel tuntud näitlejanna. Tema ema on peagi 90-aastaseks saamas. Laurel hakkab lõpuks uurima, mis tol ammusel suvepäeval ikkagi juhtus ja peamiselt  miks  see juhtus. Laureli ema Dorothy (Dolly) lugu, mis moodustab raamatust suure osa, toimub peamiselt Londoni pommitamiste ajal 1940.-1941. aastal. Selliseid raamatuid on palju, muidugi on. See konkreetne oli hästi kirjutatud ja kohe tõesti huvitav ja üllatamisvõimeline. Rohkem kui ühe koha peal mõtlesin, et järgmiseks juhtub see asi. Peaaegu hakkaski juhtuma. Aga ei juhtunud. Päris mitu pööret oli, mida ei osanud aimata. Ja need ei olnud ainult raamatu lõpuosas.  Üsna niuke mastaapne lugu oli ka, paberraamatu paksus on kusagil 500 lehekülje lähedal. Ikka harutati k...

Oo, trololoo. See ei olnud hea raamat. Ilmselt lisasin ta kunagi lugemisnimekirja, sest reklaamiti, et tegevuspaik on Edinburgh ja lootsin toredaid linnakirjeldusi. Mõni täitsa oli ka. Oli ka väike cèilidh-tantsuõhtu kirjeldus.  Raamatu alguses läheb peategelane Clare Edinburghi ülikooli. Ta tahab sõpru leida, kuhugi kuuluda, et jätta seljataha minevik, kus toimunud sündmusi lugejale algul ei avalikustata, aga on aru saada, et midagi head ei olnud.  Mingis loengus hakkavad Clare'iga suvaliselt rääkima tüdrukud, kellest siis saavadki tema sõbrad. Küsitav muidugi, kas sõbrad ka tegelikult. Seltskonna eesotsas on kaunina kirjeldatav Tabitha-nimeline tüdruk. Algusest peale laotub loole sünge vari. Pole kahtlust, et midagi valgustkartvat hakkab juhtuma. Seda juhtumist oodates jõudis mul natuke igav hakata. Aga kui juhtumine pihta hakkas ja selgus, miks need tüdrukud Clare'i oma gruppi tahtsid, oli idee minu jaoks nii naeruväärne, et kogu edasist lugu oli raske tõsiselt võtta. ...

Värskelt keskkooli lõpetanud Claudine läheb emaga suveks mingile saarele. Äkki oli Georgia osariigis? Igal juhul kusagil lõunaosariigis, sest audioraamatu lugeja üritas lõuna aktsenti teha mingite tegelaste puhul. Lähevad nad sinna, sest Claudine'i isal on uus naine ja ema ei taha seepärast kodus olla. Kas Claudine kohtub seal saarel mingi noormehega? Jah, kohtub. Polnudki mõnda aega lugenud sellist täiesti tüüpilist ameerikalikku noortekat. Ei öeldud valesid asju (enamasti), aga see, kuidas neid öeldi, oli lihtsalt niiiii ila. Ja muidugi oli kõik nii dramaatiline. Üks süüdistas teist, et see talle mingit asja ei öelnud, siis teine süüdistas esimest, et too talle mingit teist asja ei öelnud. Mingil hetkel tulid mingid mõttetust kohast üles kistud probleemid.  Claudine'i isa uue naise teema. Isa ei öelnud Claudine'ile otsesõnu: mul on uus naine. Ta rääkis mingit segast juttu, mille põhjal mina tegelikult uskusin, et probleem on hoopis milleski muus, mis raamatu lõpuks selgub...

Panen sedakorda siia kirjelduse raamatukaanelt: Saksa Demokraatlikku Vabariiki vankumatult uskuv Markus kolib 1983. aastal koos perega Ida-Berliini väliskorrespondendiks. Tema väike tütar Vilja kasvab idasakslaste ideaalide keskel, kuni aastal 1989 langeb Berliini müür ja seejärel puruneb ka vanemate abielu. Pärast Soome naasmist kahvatuvad aegamisi Vilja mälestused lapsepõlvest selles kadunud riigis. Isa surma järel leiab Vilja tema korterist peotäie kirju, saatjaks keegi Margot. Vilja sõidab 2011. aastal Berliini, et selgitada välja, kes isa tegelikkuses oli. Muutunud linnas leiab ta endiselt lapseea mälupilte, kuid kõige olulisemad tükid neist tunduvad puuduvat. Lugu jutustataksegi kahes ajas - aastad 1983-1989 ning aastad 2011-2012.  Meeldis, et oli täitsa nagu ajalooline romaan ja polnud üldse selline tänapäeva soome kirjanduse raamat nagu neid tihti ette kujutan. Kusagil polnud mingeid kehavedelike kirjeldusi ega tohutult depressiivseid naistegelasi. Oli selline lugu, kus lug...

Üsna raamatu lõpus ütles autor, et kirjutas enda arvates raamatu armastusest. Ja poliitikast. Jah. Pealkiri räägib ka üksteise armastamisest. Lugu on inimestest, kes olid nooremapoolsed täiskasvanud 1980ndate alguses. Tegelasteks on erinevate taustadega sõpruskond: Anders (jutustaja), Solveig, Karin, Mikael ja Harry. Mingil hetkel 80ndatel ostab Anders Karlskrona lähedal saarel ühe roosa maja, kus sõbrad mitmeid suvesid koos veedavad. Lugu kirjutab ta 2006. aastal, kui kõik on muutunud. Sõbrad pole enam koos ja Andersi mitu korda alanud suhe Solveigiga ka läbi. Raamatu jooksul saame teada, mis juhtus ja kuidas kõigi elud läksid. Tundub, et on tugevalt autobiograafiline raamat. Mitmed asjad langevad autori eluga kokku. Peategelase nimi, vanus (autor sündinud 1951), päritolu, amet (töötas ajalehes).  Stiil oli heietav natuke, melanhoolne kindlasti. Kui mõni eesti kirjanik oleks selle raamatu kirjutanud, siis Õnnepalu. Oli pisut ka niuke ilutsev, kus vahepeal "lause" koosneb ain...

Loo keskmes on üks perekond, täpsemalt kaks põlvkonda õdesid. Celia ja Katy ning Celia kaksikutest tütred Alice ja Hanna. Nende lugusid räägitakse üsna segamini, aga mitte nii, et sassi läheks. Aga mis ta on, mingitel põhjustel halvasti funktsioneerivate perekondade lood. Mõlema põlvkonna puhul käivad läbi vaimse tervise probleemid, kellel raskemalt, kellel kergemalt.  Kolm kuud lugesin seda raamatut. Aprilli alguses alustasin ja juuli alguses lõpetasin. Ja vahepeal kusagil paar kuud ei lugenud. Tundus, et mida raamatut, mida lugu - keegi pole kunagi õnnelik.  Aga kui peale pausi taas lugema hakkasin, hakkas jälle kuidagi väga meeldima. Kõik need tegelased, kes tundusid kohati päris kummalised, aga olid mõtlema hakates lihtsalt inimesed, kõik nende omavahelised probleemid, mis tihti tulenesid minevikutaagast ja ütlematajätmistest. Ja siis see huumor. Must huumor. Kohe ei saanud arugi, et huumor oli. Võib-olla kõigi jaoks polekski. Näiteks algas raamat ühe matuse kirjeldusega, ...

Järg raamatule "Täna. Õhtul. Homme" . Ma ei oskagi öelda, kas on eraldi loetav. Ikka on põhimõtteliselt, aga parem, kui on esimest osa enne loetud.  Tegelased on Rowan (jätkuvalt huvitav, et see on unisex -nimi, siin tüdruk) ja Neil, kes "Täna. Õhtul. Homme" raamatus keskkooli lõpetasid ja nüüd eri ülikoolidesse lähevad, üks New Yorki, teine Bostonisse. Teemaks tulebki, mis siis juhtub, kui iga päev enam kohtuda ei saa.  Raamatus olid Rowani ja Neili peatükid vaheldumisi. Neili pool loost huvitas oluliselt rohkem. Tal oli vaimse tervise halvenemise teema ja kerge probleem sellega, kellena end ülikoolis esitleda, lisaks dilemma, kas suhelda vangis oleva isaga. Kas peab andestama ja suhtlust jätkama inimesega, kes on sinu elu kõvasti halvemuse poole mõjutanud. Isegi siis, kui ta juhtub olema veresugulane. Selle teema lahendus suutis mõnevõrra üllatada. Neili eriala puudutav oli muidugi ettearvatav. Kui mainitakse, et tegelane niisama võtab ühe enam-vähem suvalise aine...

Kuivõrd juuli ja august on sel aastal olümpiakuud, siis treisin valmis ühe olümpiateemalise lugemisbingo. Ruutudes on kõik riigid, mis on olümpiamänge korraldanud (2 ruutu lisaks, mis ka teemaga haakuvad). Mõte nagu ikka selles, et loetava raamatu autor või tegevus oleks vastava riigiga seotud.  Juulis, augustis ja septembris plaanin seda täita. Usun, et on lootust ruute täidetud saada, sest siin on mitu niukest riiki, mille autorite raamatuid ilma bingotamisetagi loeksin.

  Keskmine hinne vaid 6,375. Suht kehvik. I kvartal

Raamat algab nagu muinasjutt: printsess satub metsikusse loodusesse ja talle öeldakse, et on mingi koht, kuhu ta kindlasti minna ei tohi. Ja muidugi ta ei tea miks.  Jooksen üle nõmme on hea avalause - selle põhjal võiks järgnev olla lastejutt, looduslugu, õudusjutt... Lugu on sellest, kuidas muidu Stockholmis elav Petra läheb ühes septembrikuus kolmeks nädalaks hütivahiks Norrbottenisse. Norrbotten on Rootsi põhjapoolseim maakond ja täpsem koht on mingi matkaraja lõpp-punkt, paari päeva kaugusel tsivilisatsioonist. Hütivaht on vähe naljakas sõna, aga maiteagi, mis parem oleks. Ühesõnaga elab mingis majakeses, kuhu matkajad saavad soovi korral ööbima tulla.  Tulebki igasuguseid ööbijaid rõõmsameelsetest vanainimestest asjatult nõudlike tüüpideni (kes otseloomulikult on norralased mitte rootslased). Aga ööbijad pole kuigi olulised, põhiteema on hoopis see, miks Petra hütivahiks läks.  Ta on nimelt kusagil aasta tagasi abielu lahutanud ja püüab elumuutusega toime tulla. Pä...

Jälle sattus jälle selline raamat, kus on samad tegelased eri lugudes. Niisiis Violet ja Albert, kelle kohta jutustatakse raamatus kolm eri lugu. Igas loos on nad üksteisega täpselt sama vanad, sünnivad 21. jaanuaril. Igas loos kohtuvad nad 20-aastastena kusagil Suurbritannias ja neist saab paar.  Iga lugu toimub eri ajal - esimene algab 1947. aastal, järgmine 1967 ja kolmas 1987. Aeg peaks tehniliselt siin raamatus tähtis olema (kui pealkirjastki lähtuda). Tagakaanel räägitakse ka küsimusest, kas võib armastada õiget inimest valel ajal. Minu jaoks polnud asi ajas. Või kui tahta mõelda, et asi oli ajas, siis muidugi saaks ka nii mõelda. Aga ma esimese hooga ei mõtleks.  Igas loos tekivad töölisperest pärit Violeti ja aadlisoost Alberti vahel mingid probleemid. Saab siis lugeda, kuidas nad neid lahendavad või ei lahenda.  Feminisminoot on raamatus kindlasti olemas, naise rolli vaadatakse siit- ja sealtpoolt. Eriti huvitav on ses osas 1967. aastal algava tegevusega lugu, ku...