Kate Morton "The secret keeper" / "Saladuse hoidja"

Esimene lause ütleb juba natuke:

16-aastane Laurel on parajasti kodu juures puu otsas, kui näeb pealt oma emaga seotud kuritegu. See pilt jääb teda kogu eluks saatma, sest ta ei saa aru kuriteo sooritamise motiivist. Viiskümmend aastat hiljem (vist oli 2011) on Laurel tuntud näitlejanna. Tema ema on peagi 90-aastaseks saamas. Laurel hakkab lõpuks uurima, mis tol ammusel suvepäeval ikkagi juhtus ja peamiselt miks see juhtus. Laureli ema Dorothy (Dolly) lugu, mis moodustab raamatust suure osa, toimub peamiselt Londoni pommitamiste ajal 1940.-1941. aastal.

Selliseid raamatuid on palju, muidugi on. See konkreetne oli hästi kirjutatud ja kohe tõesti huvitav ja üllatamisvõimeline. Rohkem kui ühe koha peal mõtlesin, et järgmiseks juhtub see asi. Peaaegu hakkaski juhtuma. Aga ei juhtunud. Päris mitu pööret oli, mida ei osanud aimata. Ja need ei olnud ainult raamatu lõpuosas. 

Üsna niuke mastaapne lugu oli ka, paberraamatu paksus on kusagil 500 lehekülje lähedal. Ikka harutati korralikult enne, kui läbi sai. Ja nagu öeldud, tekkis mitmeid teooriaid, aga need lendasid vastu taevast, kui selgusid uued asjaolud ja mingid inimesed teise valgusse asetusid.

Üks teema, mida korra puudutati, oli fantaasia kasutamine kaitsemehhanismina. Tuleb ilmselt igaühele tuttav ette? Võib edasi mõelda, millistel eri viisidel fantaasiat enda kaitseks kasutada saab. 

In a family of daughters it was a happy thing not to be the worst.

Lugu oli kahtlemata siin tähtsaim, aga ka karakterid joonistusid selle sees korralikult välja. See käib küll ainult minevikus toimuva tegevuse kohta. Kaasaja peategelane Laurel polnud kuigi paljuütlev. Jah, oli näitlejanna, aga eriti ei saanud teada, kes ta inimesena oli. Vähemalt oli Laurel väga otseselt seotud minevikulooga, muidu ma hakkaks jälle jaurama, kuidas võiks ajaloolisi romaane kirjutada nii, et tegevus toimubki ainult minevikus ja pole vaja mingeid topeltliine, kus keegi olevikus midagi uurib.

Jutustamise stiil oli rahulik (aga mitte igav) ja hästimõistetav. Kuigi leidus sündmusi ja olukordi, mida kirjeldades saanuks väga dramaatiliseks muutuda, siis autor seda ei teinud. Selle eest plusspunktid.

Kuulasin ingliskeelset audioraamatut, mille lugeja Austraalia näitleja Caroline Lee oli eriti osav vanade käredate naiste häälte tegemises.



Eesti keeles on raamat ilmunud Varraku ajaviiteromaani sarjas pealkirjaga "Saladuse hoidja".

Heather Darwent "The things we do to our friends"

Oo, trololoo. See ei olnud hea raamat. Ilmselt lisasin ta kunagi lugemisnimekirja, sest reklaamiti, et tegevuspaik on Edinburgh ja lootsin toredaid linnakirjeldusi. Mõni täitsa oli ka. Oli ka väike cèilidh-tantsuõhtu kirjeldus. 

Raamatu alguses läheb peategelane Clare Edinburghi ülikooli. Ta tahab sõpru leida, kuhugi kuuluda, et jätta seljataha minevik, kus toimunud sündmusi lugejale algul ei avalikustata, aga on aru saada, et midagi head ei olnud. 

Mingis loengus hakkavad Clare'iga suvaliselt rääkima tüdrukud, kellest siis saavadki tema sõbrad. Küsitav muidugi, kas sõbrad ka tegelikult. Seltskonna eesotsas on kaunina kirjeldatav Tabitha-nimeline tüdruk.

Algusest peale laotub loole sünge vari. Pole kahtlust, et midagi valgustkartvat hakkab juhtuma. Seda juhtumist oodates jõudis mul natuke igav hakata. Aga kui juhtumine pihta hakkas ja selgus, miks need tüdrukud Clare'i oma gruppi tahtsid, oli idee minu jaoks nii naeruväärne, et kogu edasist lugu oli raske tõsiselt võtta. Ja see, mis edasi toimus, oli ka niivõrd imelik ja eesmärgitu, et mida seal tõsiselt võttagi.

See peaks olema raamat, kus lugu räägib ebausaldusväärne jutustaja (st Clare), aga ma vist ei küündinud seda siin mõistma. Või siis üleüldiselt on mul raske neid mõista. Okei, jutustaja on ebausaldusväärne, aga kui tema jutustus on ainus versioon, mis minul lugejana on, siis kuidas ma tean, mis koha peal ta parjasti mingit hägu ajab? Või mõte ongi selles, et ma ei tea?

Suur osa tegelasi (põhimõtteliselt kõik peale Clare'i ja Tabitha) tundusid mittevajalikud, kuigi nad olid mõeldud täitsa nagu oluliste tegelastena. Tihti ei teinud nad suurt midagi ja paar tüdrukut kippusid omavahel segi minema, sest väga midagi polnud, mis neid eristanuks. 

On raamatud, mis tunduvad läilad ja kulunud (nagu see Niveni "Breathless", mida eelmisena lugesin), aga LUGU on olemas. Ja siis on raamatud, kus lugu on sõnades arusaadav, aga samas täiesti arusaamatu. Siin polnud isegi seda lugu et kirjutasin raamatu ja ajasin mingi arusaamatut diipi joga, et ennast suure kirjanikuna tunda. Täiesti arusaadava stiiliga kirjutaja, ainult raamatu kirjutamise põhjus jäi arusaamatuks.

Kaanepilt on iseenesest ju lahe, aga ma ei mõistnud selle seost sisuga. Oleks lõpp natuke teistsugune olnud, oleks loogilisem tundunud.


Senise aasta madalaim punktiskoor ja kõrgeim klišeeskoor üheskoos.

Jennifer Niven "Breathless"

Värskelt keskkooli lõpetanud Claudine läheb emaga suveks mingile saarele. Äkki oli Georgia osariigis? Igal juhul kusagil lõunaosariigis, sest audioraamatu lugeja üritas lõuna aktsenti teha mingite tegelaste puhul. Lähevad nad sinna, sest Claudine'i isal on uus naine ja ema ei taha seepärast kodus olla. Kas Claudine kohtub seal saarel mingi noormehega? Jah, kohtub.

Polnudki mõnda aega lugenud sellist täiesti tüüpilist ameerikalikku noortekat. Ei öeldud valesid asju (enamasti), aga see, kuidas neid öeldi, oli lihtsalt niiiii ila. Ja muidugi oli kõik nii dramaatiline. Üks süüdistas teist, et see talle mingit asja ei öelnud, siis teine süüdistas esimest, et too talle mingit teist asja ei öelnud. Mingil hetkel tulid mingid mõttetust kohast üles kistud probleemid. 

Claudine'i isa uue naise teema. Isa ei öelnud Claudine'ile otsesõnu: mul on uus naine. Ta rääkis mingit segast juttu, mille põhjal mina tegelikult uskusin, et probleem on hoopis milleski muus, mis raamatu lõpuks selgub. Ei olnud. Lisaks öeldi Claudine'ile, et ära sellest teemast kellelegi räägi. Kuidas saab keegi öelda täiskasvanud inimesele, et ära räägi mingist otseselt sind puudutavast asjast? Tahan, siis räägin.

Noor peategelane soovis muidugi saada kirjanikuks. Ilmselt kirjanikud jälgivad reeglit kirjuta teemast, mida sa tunned, aga no kaua võib. Jälle üks selline.

Üks oluline tegelane oli mõistagi natuke kurva looga poiss. Varastasin jah ja müüsin veits kanepit, aga see oli kõik ema aitamiseks. Muidugi kohalikud inimesed hoiatasid meie kangelannat tema eest. Muidugi oli pahal poisil tüdruku jaoks mingi oma hüüdnimi (Captain, ennekuulmatu.) Ja muidugi käis ta alati paljajalu. Oi kui tohutult originaalne.

Kuigi peategelased olid 18- ja 21-aastase kohta väga teadlikud ja targad, oli neil muidugi ka eakamaid abilisi. Vanemad tegelased, kes rääkisid elus oma loo kirjutamisest. Milline uudne võrdlus. Sinu elu on nagu loo kirjutamine. 

Et kohustuslik korrektsuslinnuke kirja saaks, oli suht raamatu lõpus mingi vähetähtsa tegelase lugu ka mõnes lõigus ära toodud. Muidugi polnud see suure looga põhimõtteliselt üldse seotud. 

Mingi teema oli autoril Ray Bradbury ja "Võililleveiniga". Peategelase koera ja kassi nimed olid vastavalt Bradbury ja Dandelion, vahepeal tsiteeriti Bradburyt (inimest, mitte koera). 

Ühe koha peal kirjeldas peategelane oma varaseimat mälestust. Hakkasin mõtlema, kas inimesed tõesti teavad, mis on nende varaseim mälestus? Mina küll ei tea. On mingid mälestused, mille osas olen mingite tunnuste põhjal kindlaks teinud, et need on väga varased, aga ma küll ei oskaks neid kindlalt ajalisse järjekorda panna ja väita, et üks kindel on kõige varasem. Ja kas see ongi oluline.

Einoh, tegelikult oli loetav raamat enamasti. Lihtsalt ülimalt tüüpiline.

Samalt autorilt varem loetud: "Elu helged paigad" 


Meri Valkama "Sinu Margot"

Panen sedakorda siia kirjelduse raamatukaanelt:

Saksa Demokraatlikku Vabariiki vankumatult uskuv Markus kolib 1983. aastal koos perega Ida-Berliini väliskorrespondendiks. Tema väike tütar Vilja kasvab idasakslaste ideaalide keskel, kuni aastal 1989 langeb Berliini müür ja seejärel puruneb ka vanemate abielu. Pärast Soome naasmist kahvatuvad aegamisi Vilja mälestused lapsepõlvest selles kadunud riigis. Isa surma järel leiab Vilja tema korterist peotäie kirju, saatjaks keegi Margot. Vilja sõidab 2011. aastal Berliini, et selgitada välja, kes isa tegelikkuses oli. Muutunud linnas leiab ta endiselt lapseea mälupilte, kuid kõige olulisemad tükid neist tunduvad puuduvat.

Lugu jutustataksegi kahes ajas - aastad 1983-1989 ning aastad 2011-2012. 

Meeldis, et oli täitsa nagu ajalooline romaan ja polnud üldse selline tänapäeva soome kirjanduse raamat nagu neid tihti ette kujutan. Kusagil polnud mingeid kehavedelike kirjeldusi ega tohutult depressiivseid naistegelasi.

Oli selline lugu, kus lugu ise oligi kõige tähtsam. Karakteritest väärib minu jaoks esiletoomist vaid Vilja ema Rosa pettunud ja petta saanud inimese kuju. Teised tegelased olid ka tegelaste moodi, aga ei hüpanud loost esile, polnud kunagi loost olulisemad. 

Aga see oli ka väga hea lugu. Tõesti oli huvitav lugeda. Ühest küljest püsis pinge seoses isa saladusega, mida Vilja välja üritas uurida, teisest küljest kirjeldatud olustik 1980ndate Ida-Berliinis. Intrigeerib lugejat eri mätaste otsast mõtlema, kirjeldades 1980ndatel inimesi, kelle arvates Saksa DV-s pole halb elada, ja 21. sajandil inimesi, kes ei nõustu, et Saksamaa taasühinemine oli kõigi jaoks positiivsete tagajärgedega rõõmusündmus. Kirjaniku tavapärane (näiteks) soomlasest lugeja ei mõtle ilmselt esimese hooga nii. 

Raamatus on tõenäoliselt mitmeid päriselu kogemusi kasutatud, sest ka Meri Valkama elas lapsena Ida-Berliinis. Praegu on ta Soomes ajakirjanik ja erakonna Vasakliit liige.

Kaanekujundus on ilus. Tundub olevat kõigis keeltes samasugune. 



Anders Paulrud "Som vi älskade varandra"

Üsna raamatu lõpus ütles autor, et kirjutas enda arvates raamatu armastusest. Ja poliitikast. Jah. Pealkiri räägib ka üksteise armastamisest.

Lugu on inimestest, kes olid nooremapoolsed täiskasvanud 1980ndate alguses. Tegelasteks on erinevate taustadega sõpruskond: Anders (jutustaja), Solveig, Karin, Mikael ja Harry. Mingil hetkel 80ndatel ostab Anders Karlskrona lähedal saarel ühe roosa maja, kus sõbrad mitmeid suvesid koos veedavad. Lugu kirjutab ta 2006. aastal, kui kõik on muutunud. Sõbrad pole enam koos ja Andersi mitu korda alanud suhe Solveigiga ka läbi. Raamatu jooksul saame teada, mis juhtus ja kuidas kõigi elud läksid.

Tundub, et on tugevalt autobiograafiline raamat. Mitmed asjad langevad autori eluga kokku. Peategelase nimi, vanus (autor sündinud 1951), päritolu, amet (töötas ajalehes). 

Stiil oli heietav natuke, melanhoolne kindlasti. Kui mõni eesti kirjanik oleks selle raamatu kirjutanud, siis Õnnepalu. Oli pisut ka niuke ilutsev, kus vahepeal "lause" koosneb ainult ühest sõnast, et oleks eriti mõjuv. 

Võõrkeeles polnud alati lihtne lugeda, sest lisaks ühesõnalistele lausetele oli ka hulgaliselt keerulisemaid konstruktsioone. Õnneks oli ka päris palju dialooge, mis lihtsamalt läksid. 

Natuke segadusseajav oli üsna rohke erinevate aegade vahel hüppamine. Autoril oli ilmselgelt vaja mingid asjad hingelt ära öelda ja meenutused ära meenutada ja seda kõigi kümnendite kohta alates 1950ndatest. 

Arutaski siis, mis tal kõik meeles on. Kuidas 1950ndatel nägid autod välja nagu loomad, lahtiste suude ja hammastega, kollaste silmadega. See oli enne, kui Jaapani autod tulid. Tänapäeval nägevat jällegi kõik autod välja nagu tolmuimejad. 

Rääkis, kuidas tal on kahju oma põlvkonnast, mis pole isegi mingi kadunud põlvkond, vaid lihtsalt mõttetu, mõne asja jaoks liiga vanad, mõne jaoks liiga noored. (Täpsemalt 1968. aasta tudengiliikumise jaoks noored ja pungi jaoks vanad.)

En generation som kom lite galet. För unga för studentrevolten sextioåtta och hopplöst för gamla för punken. Men så är det med alla generationen, de är fel. 

Rääkis piiridest ja sellest, kuidas maailmas on asjad halvasti, Rootsis sealhulgas. See oli see koht, kus poliitika teemaks tuli.

Päris paljud tegelased olid tegelikult huvitavad. Kuigi neid võidi kirjeldada üsna vähe, oli piisavalt detaile, mis inimese kohta mingi pildi tekitasid. Ka suvalised tegelased meeldisid, keda lihtsalt korra mainiti ja kirjeldati. Põhitegelastest oli ehk ainult Andersi armastatu Solveig selline, kelle kohta suurt midagi teada ei saanud. 

Paeluva kaanega raamat. Mõnus väike rohelisega ääristatud tee, eemalduv seltskond. Lugu tundus tutvustust lugedes ka vähe paeluvam. Tundus natuke teistsugune kui tegelikult oli. Ei olnud nii otsene loo jutustamine kui ootasin.

Raamtus oli palju tähenduslikke detaile. Mõne raamatu puhul tükk aega mõtlen, mida siia punktide juurde pildile panna, aga seekord oli kohe mitu valikut. Võinuks panna ka tubakatoosi, roosa maja, maali, sabaga mütsi, rohelise magamiskoti, suitsud. 

Rebecca Wait "I'm sorry you feel that way"


Loo keskmes on üks perekond, täpsemalt kaks põlvkonda õdesid. Celia ja Katy ning Celia kaksikutest tütred Alice ja Hanna. Nende lugusid räägitakse üsna segamini, aga mitte nii, et sassi läheks. Aga mis ta on, mingitel põhjustel halvasti funktsioneerivate perekondade lood. Mõlema põlvkonna puhul käivad läbi vaimse tervise probleemid, kellel raskemalt, kellel kergemalt. 

Kolm kuud lugesin seda raamatut. Aprilli alguses alustasin ja juuli alguses lõpetasin. Ja vahepeal kusagil paar kuud ei lugenud. Tundus, et mida raamatut, mida lugu - keegi pole kunagi õnnelik. 

Aga kui peale pausi taas lugema hakkasin, hakkas jälle kuidagi väga meeldima. Kõik need tegelased, kes tundusid kohati päris kummalised, aga olid mõtlema hakates lihtsalt inimesed, kõik nende omavahelised probleemid, mis tihti tulenesid minevikutaagast ja ütlematajätmistest. Ja siis see huumor. Must huumor. Kohe ei saanud arugi, et huumor oli. Võib-olla kõigi jaoks polekski.


Näiteks algas raamat ühe matuse kirjeldusega, mis polnud masendav, vaid järk-järgult üle vindi keeratud. Selliseid stseene tuli veel, kus võeti mingi paljude inimestega olukord ja keerati, kuni ise keerlema hakkas. Kui keegi tuhkru peole kaasa võtab, siis võib ju aimata, et see pole põhjuseta.

Üldise mitte naljakad kohad olid need, kus kirjeldati, kuidas käitub (ja mõtleb) näiteks psühhoosiga inimene. Puges naha vahele küll. Realistlikkus oli üleüldiselt siin tugev külg. Ükskõik mis hetkel, kas parajasti oli naljakas või polnud. Masendavus muidugi ka oli realistlik.

Keeleliselt meeldis. Suutis lihtsate sõnadega olla mitte liiga lihtne. 

I'm sorry you feel that way oli Alice'i ja Hanna peres kasutatud lause, mis kõlas vabanduse moodi, aga polnud seda. 


Rachel Lynn Solomon "Past Present Future"

Järg raamatule "Täna. Õhtul. Homme". Ma ei oskagi öelda, kas on eraldi loetav. Ikka on põhimõtteliselt, aga parem, kui on esimest osa enne loetud. 

Tegelased on Rowan (jätkuvalt huvitav, et see on unisex-nimi, siin tüdruk) ja Neil, kes "Täna. Õhtul. Homme" raamatus keskkooli lõpetasid ja nüüd eri ülikoolidesse lähevad, üks New Yorki, teine Bostonisse. Teemaks tulebki, mis siis juhtub, kui iga päev enam kohtuda ei saa. 

Raamatus olid Rowani ja Neili peatükid vaheldumisi. Neili pool loost huvitas oluliselt rohkem. Tal oli vaimse tervise halvenemise teema ja kerge probleem sellega, kellena end ülikoolis esitleda, lisaks dilemma, kas suhelda vangis oleva isaga. Kas peab andestama ja suhtlust jätkama inimesega, kes on sinu elu kõvasti halvemuse poole mõjutanud. Isegi siis, kui ta juhtub olema veresugulane. Selle teema lahendus suutis mõnevõrra üllatada. Neili eriala puudutav oli muidugi ettearvatav. Kui mainitakse, et tegelane niisama võtab ühe enam-vähem suvalise aine, siis on ju ilmselge, et sellest saab suur ilmutus ja tulemas on erialavahetus. 

Rowani liin oli see, mida mina enam vist lugeda ei viitsi. Järjekordne kirjanikuks saada soovija, kellel ühtäkki üldse ei tule head teksti. No kuidas ei tule, aastaid on tulnud ja kirjutatud ja nii maagiline tunne on olnud jne jne. Loomulikult aitab hädast välja inspireeriv õppejõud, kes tegelikult ongi põhjus, miks konkreetsesse ülikooli mindud sai. (Maitea, kas meil on ka nii, et mingite õppejõudude kuulsus ulatub keskkooliõpilasteni ja mõjutab nende ülikoolivalikut.)

Alati tundub naljakas lugeda kõigist neist tegelastest, kes on keskkooli lõpus juba täiesti kindlad, kelleks nad saada tahavad. Kindlasti selliseid on, aga Eestis olen pigem harjunud nö tubli tüdruku sündroomiga, et ei tea, mida õppida, sest enam-vähem kõik ained olid koolis viied. Samas see võib ka minu vananenud nägemus olla. Praegused põlvkonnad on ehk märksa eneseteadlikumad. Ja USA-s muidugi on keskkool meie omast oluliselt erinev, õpitakse pigem vähem aineid süvitsi kui paljusid aineid natuke. (See on jumalast ebaoluline siin, aga mulle nii meeldib, et olen keskkoolis õppinud bioloogiat, keemiat ja matemaatikat, kuigi ei õppinud ülikoolis midagi nendega seonduvat.)

Hiljuti lugesin raamatut pealkirjaga "Millal on armastuse aeg?" ja arutlesin, kas seal oli asi nii väga ajas. Nüüd mõtlesin, et selle siinse raamatu pealkiri võinuks küll olla "Millal on armastuse aeg?", sest siin oli aeg vägagi probleem. Olnuks palju lihtsam, kui peategelased oleks kohtunud viis aastat hiljem samas linnas elades.

Selle autori stiil tundub piisavalt lobe, et võin lugeda küll tema kirjutisi. Vahepeal küll keerab läila vindi veits üle ja klišeesid on omajagu. Ja 21. sajandi naiskirjanikud on kõik feministid. (See pole probleem enamasti.)

Olümpiabingo

Kuivõrd juuli ja august on sel aastal olümpiakuud, siis treisin valmis ühe olümpiateemalise lugemisbingo. Ruutudes on kõik riigid, mis on olümpiamänge korraldanud (2 ruutu lisaks, mis ka teemaga haakuvad). Mõte nagu ikka selles, et loetava raamatu autor või tegevus oleks vastava riigiga seotud. 

Juulis, augustis ja septembris plaanin seda täita. Usun, et on lootust ruute täidetud saada, sest siin on mitu niukest riiki, mille autorite raamatuid ilma bingotamisetagi loeksin.



Martina Haag "Det är något som inte stämmer" / "Midagi on valesti"

Raamat algab nagu muinasjutt: printsess satub metsikusse loodusesse ja talle öeldakse, et on mingi koht, kuhu ta kindlasti minna ei tohi. Ja muidugi ta ei tea miks. 

Jooksen üle nõmme on hea avalause - selle põhjal võiks järgnev olla lastejutt, looduslugu, õudusjutt...

Lugu on sellest, kuidas muidu Stockholmis elav Petra läheb ühes septembrikuus kolmeks nädalaks hütivahiks Norrbottenisse. Norrbotten on Rootsi põhjapoolseim maakond ja täpsem koht on mingi matkaraja lõpp-punkt, paari päeva kaugusel tsivilisatsioonist. Hütivaht on vähe naljakas sõna, aga maiteagi, mis parem oleks. Ühesõnaga elab mingis majakeses, kuhu matkajad saavad soovi korral ööbima tulla. 

Tulebki igasuguseid ööbijaid rõõmsameelsetest vanainimestest asjatult nõudlike tüüpideni (kes otseloomulikult on norralased mitte rootslased). Aga ööbijad pole kuigi olulised, põhiteema on hoopis see, miks Petra hütivahiks läks. 

Ta on nimelt kusagil aasta tagasi abielu lahutanud ja püüab elumuutusega toime tulla. Päris suure osa raamatust moodustavad meenutused ja kirjeldused varasematest eksabikaasa ja lahutusega seotud sündmustest.  Ahaa, vaatan, et autor on ise lahutanud kusagil aasta enne selle raamatu ilmumist. Tundub loogiline. Tunnete kirjeldused on hästi täpsed, sisseelatavad. Hirm, paanika, kurbus. Kindlalt kõige parem osa raamatust.

Stiili mõttes oli lihtne lugeda, peatükid olid ka lühikesed. 

Aga üldiselt oli niuke tüüpiline lugu sellest, kuidas mingist eluraskusest saadakse üle looduse rüpes. Selliseid on olnud ja tuleb veel. See, kuidas inimene saab hakkama looduses, võitleb seal oma hirmudega ja võidab need, viib selleni, et ta saab ka nö tavaelus hakkama oma tunnetega mingites teda hirmutavates olukordades. Teraapia vaatenurgast võib mingil hetkel lugemiseks hästi sobida. Metsik loodus kui sinu enda mõtte- ja tundemaailm. Ja sinu ülesanne pole loodusest jagu saada, vaid temaga koos elada, nagu ka tunnetest ei pea jagu saama, vaid nendega elama. Diip küll jah.

Loomulikult peab sellises raamatus alati leiduma üks märgiline stseen, kus peategelane laseb minevikul minna. Siin oli stseen, kus Petra ronis järve, mille kohta õuduslugusid räägiti (uppunud naine kummitab), ja heitis seal seljast eksmehe ruudulise jaki (vt kaanepilti), mida ta muidu pidevalt kandis. 

Raamat on ka eesti keelde tõlgitud, pealkirjaks "Midagi on valesti". Autori isa on eestlane muide, sõjapõgenik. Martina Haag ise muidugi on täitsa rootslane. 


Holly Williams "Millal on armastuse aeg?"

Jälle sattus jälle selline raamat, kus on samad tegelased eri lugudes. Niisiis Violet ja Albert, kelle kohta jutustatakse raamatus kolm eri lugu. Igas loos on nad üksteisega täpselt sama vanad, sünnivad 21. jaanuaril. Igas loos kohtuvad nad 20-aastastena kusagil Suurbritannias ja neist saab paar. 

Iga lugu toimub eri ajal - esimene algab 1947. aastal, järgmine 1967 ja kolmas 1987. Aeg peaks tehniliselt siin raamatus tähtis olema (kui pealkirjastki lähtuda). Tagakaanel räägitakse ka küsimusest, kas võib armastada õiget inimest valel ajal. Minu jaoks polnud asi ajas. Või kui tahta mõelda, et asi oli ajas, siis muidugi saaks ka nii mõelda. Aga ma esimese hooga ei mõtleks. 

Igas loos tekivad töölisperest pärit Violeti ja aadlisoost Alberti vahel mingid probleemid. Saab siis lugeda, kuidas nad neid lahendavad või ei lahenda. 

Feminisminoot on raamatus kindlasti olemas, naise rolli vaadatakse siit- ja sealtpoolt. Eriti huvitav on ses osas 1967. aastal algava tegevusega lugu, kus põhitegelased on hipid. Arvan, et see on üldse huvitav raamat neile, keda huvitavad 20. sajandi 2. poole ühiskondlikud ja poliitilised arengud Ühendkuningriigis. Raamat lõpeb näiteks Tony Blairi ja leiboristide suure võiduga 1997. aasta valimistel.

Tegelaste mõttes mulle võib-olla isegi meeldis kõige rohkem jälgida kõrvaltegelasi eri lugudes. Nagu peategelased, olid ka mitmed kõrvaltegelased eri lugudes samad. Näiteks peategelaste pereliikmed olid alati samad, aga nende elukäik ja käitumine võis olla mõnevõrra erinev. 

Goodreads ütleb, et see on chick lit. Ei ole. See termin (nagu ka naistekas eesti keeles) võiks nüüd juba ära kaduda. Vanamoodne on ja põhineb naiste halvustamisel. Kuulasin hiljuti huvitavat saadet sel teemal vaat siit. 

Igavese saaga rubriigis: nimed ja nende ülakoma abil käänamine. Ja veel nägin asju, mis ei meeldinud. Aga ainult natuke. 

Varraku ajaviiteromaan on endiselt hea sari - seinast seina asju võib sealt leida. Ei naistekad ega meestekad, lihtsalt raamatud.  


Jälle selle aasta kõrgemaid skoore.
Tellimine: Postitused (Atom)