Otse põhisisu juurde

Sarra Manning "Armastusega Londonist"

 


Tegevus algab 1986. aasta lõpus, kui Londonis toimub The Smithsi kontsert (mis jääb nende viimaseks). Kontserdil jagavad erilist hetke teismelised Jen ja Nick. Tegevuse viimane aasta on 2021, kui Londonis karmimad koroonapiirangud kaotatakse. Vahepealsel ajal on Nick ja Jen sõbrad ja vahepeal nagu enamgi kui sõbrad ja vahepeal üldse mitte suhtlevad sõbrad (kuid siiski sõbrad). 

  • Sisu 
    See teema, kuidas kaks inimest teineteist läbi aastate mõjutavad, on iseenesest väga hea teema ja põhjus, miks seda raamatut lugeda tahtsin (pluss tegevuspaik). Paraku ei läinud asi minu jaoks päriselt käima, sõitis nagu maantee peal 70-ga. Ja kui oli vaja tekitada suur dramaatiline hetk, olid peategelased (eri põhjustel) äkki 2001. aasta septembris New Yorgis. Maantekujundi mõttes tõmbas siis küll kiiruse kuhugi 110 peale, aga see ei tundunud väga loogiline.
    Sally Rooney "Normaalsed inimesed" on parem sarnast teemat käsitlev raamat.
  • Stiil 
    Ei seganud.
  • Emotsioonid
    Üsna leiged.
  • Tegelased
    Üks põhitegelane mulle eriti meeldima ei hakanudki, ei tundnud eriti kena inimene. Kas on usutav, et ta ei muutunud, ei muutunud, ei muutunud ja siis äkki muutus? Eks vist on, kui uskuda, et inimesed muutuvad. 
    Lisaks üks üsna tavapärane probleem - päris täielikult ei uskunud peategelaste vahelist teemat. Lugejale muudkui räägiti, kuidas juba teismelistena oli Nicki ja Jeni vahel tekkinud eriline side, aga konkreetseid näitestseene, kuidas see side tekkis, nagu eriti ei olnud (kui The Smithsi kontserdi stseen välja arvata). Ühtlasi korrutati, kuidas Jen ikka Nicki armastab ja kuigi on möödunud aastaid, Nick on vahepeal nõmedalt käitunud, siis veel aastaid, kus ta võib-olla isegi Nickiga ei kohtunud, aga ikka armastab. Maitea. Enamasti nagu ei usu niukesi seebikalikke juhtumeid. Pole ju päris nii, et armastan seni, kuni kallima pilti taskus kannan.
  • Atmosfäär
    Londoni ja selle kirjeldamise eest saab tärni kirja. Londoni metroovõrk oli läbivalt oluline (tõenäoliselt ka inimeste elude kujundina mõeldud). Ajastule viitamine (80-90ndate riietumisstiil, muusika) usutav. 
  • Mõtete ärgitamine
    Nagu öeldud, oli raamat üldiselt huvitaval teemal, mille üle võib mõelda.
  • Lõpp
    Ühest küljest ei saa öelda, et poleks võinud lõppeda nii, nagu lõppes. Teisest küljest oleks minu jaoks loogilisem lõpp olnud kusagil 50 lehekülge varem, kui üks peategelane teisele kõik aastatega kogunenud õiged tähelepanekud välja ütles. 
  • Kestev mõju
    Ei.
  • Sisuväline
    Kaanepilt inimeste mõttes sisuga ülihästi ei sobinud. Kaante vahel olev oli okei.



Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...