Otse põhisisu juurde

Rose Tremain "The American lover"

Jutud, lühemad ja pikemad. 

Naine, kes oma armuloost bestselleri kirjutas. Lev Tolstoi Astapovo jaamaülema majas oma elu viimastel päevadel. Kaks vanainimest, kes kaunis huvitaval põhjusel kodust on lahkunud. Daphne du Maurieri "Rebecca" majapidaja tegelaskuju prototüübi lugu. Ema, kes tütre internaatkooli saadab. Shakespeare'i Julia 21. sajandil. 

Ja veel mitu lugu.

  • Sisu 
    Peamiselt mõtlen, kuidas kellelgi tuleb idee kirjutada lugu sellisest või sellisest asjast ja teha see just selline või selline, rõhutades seda, mida parajasti rõhutada tahab. Pole suvaline oskus. Eriti kui pole terve romaani jagu sõnu.
  • Stiil 
    Juttude puhul on alguslaused sama olulised kui lõpulaused. Kohe tuleb intrigeerida ja huvi tekitada. Seda siin tehti. Näiteks üks lugu algas lausega Walter and Lena Parker were in their early seventies when they decided to run away from home. 
  • Emotsioonid
    Siiski on võimalik lühikese loo jooksul elada sisse, elada kaasa. Siis võtta järgmine, elada sisse, elada kaasa...
A joke is a contract with another human being.
  • Tegelased
    Suurem osa meeldisid. Peategelaste eesmärk oli arusaadav.
  • Atmosfäär
    Tekkisid pildid silme ette. Eriti selles loos, kus Tolstoi Astapovo jaamaülema majja sattus. See oli ka stiililiselt kirjutatud nõnda, et meenutas vanakooli vene kirjandust.
  • Mõtete ärgitamine
    Ainult see et oh, lahe teema vms.
  • Lõpp
    Lõpp on sama oluline kui algus, nagu eelpool öeldud. Enamasti olid head ja ammendavad lõpud.
  • Kestev mõju
    Maitea kui kestev see on, aga raske on ikka uskuda, et mulle nii väga need lood meeldisid. Ma ei ole lühikeste lugude inimene tavaliselt, vajan kohanemisaega.
  • Sisuväline
    Mul on kana kitkuda kaanepiltidega, mis kõigis detailides ei sobi. See kaanepilt põhimõtteliselt sobiks siit raamatust küll ühe jutuga, kus naisel oli Pariisis vanema mehega afäär, aga seal tal oli must kleit ja see oli sisus nagu pigem oluline kleit ka. 


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...