Otse põhisisu juurde

Tauno Vahter "Pikaajaline kokkusaamine"


Novellid.
  • Sisu 
    Valus üldistamine, aga eesti novellide puhul on seni jäänud mulje, et tahetakse olla jube sügavmõttelised ja salapärased. Aga kui mingi suvaline kivi mäe otsas sümboliseerib kellegi tundetut südant, siis mina sellest küll iseenesest aru ei saa. Mulle meeldivad lood, kus asja iva on keskmisele lugejale arusaadav. Nendes novellides olid sisu ja mõte arusaadavad.

    Teemad elust enesest. Tundsid midagi ära või tundsid kellegi ära. Võib-olla pilgati heatahtlikult mingit inimtüüpi või nähtust. Noh, näiteks ühe loo tegelane oli mees, kelle tüdruksõber oli kalastamisfänn ja mees tegi temaga kalastamistralli kaasa, kuigi ise vihkas seda. Siis oli lugu, kus lapsed lasteaias võimu üle võtsid. Või selline, kus kuulsa näitleja teejuhiks surmajärgses elus oli Reet Linna. Paar novelli olid ka sellised, mille puhul hiljem ei tulnud eriti meelde, millest räägiti. 
  • Stiil 
    Umbes selline kirjutaja nagu Turovski on rääkija. Tahaks kogu aeg öelda et räägi veel.
  • Emotsioonid
    Hea tunne oli lugedes ja mitu korda tuli mõte, et küll on tore. Ja Tuglase novelliauhinna saanud "Taevas Tartu kohal" tudengielust 90ndatel ajas ikka naerma küll. 
  • Tegelased
    Vaene Aadu, kellel telekas katki läks, kui jalka MM parajasti käis. Meeldisid tõetruud Lasnamäe prouad Salme, Kalme ja Helvi. Huvitav on mõelda, kuidas romaanist lühemate vormide puhul tegelasi luuakse. Lugeja näeb palju väiksemat osa tegelasest ja seda tugevamalt rõhutatakse mingit joont, mida tahetakse esile tuua. 
  • Atmosfäär
    Kohad olid usutavad küll, eriti Lasnamäe kortermaja ja 90ndate tudengilinn. 
  • Mõtete ärgitamine
    Eriti ei viitsinud mõlgutada.
  • Lõpp
    Novellide puhul on lõpud vähemalt sama lahedad kui algused. 
  • Kestev mõju
    Ei oska ennustada.
  • Sisuväline
    Eeskujulik.



Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...