Robinne Lee "Idee sinust"



Nägin seda raamatut poes. Kaas püüdis pilku, sest andis põhjuse arvata, et tegelaste hulgas on muusikuid. Neist tahan ikka lugeda. Sisukirjeldus oli intrigeeriv. 39-aastane kunstigalerii omanik Solène läheb oma 13-aastase tütre saatjana kuulsa poistebändi August Moon kontserdile, kus programmi kuulub ka bändiga kohtumine. Üks bändi liige, 20-aastane Hayes, paneb Solène'ile silma peale. Nende vahel areneb salasuhe, mis muidugi ühel hetkel ka avalikuks saab.

  • Sisu 
    Ei saa salata, panin selle raamatu enne lugemist peas kuhugi "50 halli varjundiga" samasse kasti. Ja noh, mõneti ongi, sest vürtsikate stseenide ja vestlustega kokku ei hoita. Aga. Mida kaugemale lugesin, seda selgemaks sai, et ainult sellesse lugu kinni ei jää. 
    Siin on mitmeid külgi. Milline on suhe värske täiskasvanu ja temast poole vanema inimese vahel (muidugi rõhuga sellel, et just vanem osapool on naine). Või mida üldse kellegagi arendada õnnestub, kui privaatsus on kuulsuse tõttu olematu. Lisaks see, kuidas sinu suhted sind ümbritsevaid inimesi mõjutavad (proovi olla 13-aastane, kelle ema käib endast poole noorema maailmakuulsa lauljaga bändist, mida sa jumaldad). 
  • Stiil 
    Ei midagi enneolematut, aga piisavalt lobe, et 400+ leheküljega raamat ei veniks.
  • Emotsioonid
    Jah (erinevad, nii sisu kui sisuvälise osas).
  • Tegelased
    Raamatu alguses vihjab autor, et keegi on teda inspireerinud seda lugu kirjutama. Kohe varsti kohtume viieliikmelise Briti poistebändiga. Muidugi läks mõte kohe Harry Stylesi peale, kui Hayes mängu tuli. Ma ei ole selle ideega muidugi eriti originaalne. Olevat populaarne teooria lugejate hulgas. 
    Hayes oli huvitav kuju. Mõnes mõttes tüüpiline 20-aastane, mõnes mõttes tundus vanem. Oli päris palju juba kuulsusena elamisega kohanema pidanud. Ja mingid asjad jäidki tema puhul saladuseks. 
    Solène oli kindla plaaniga just sellisena loodud, nagu ta oli: enesekindel, edukas, teadlik, kirjelduste järgi väga veetlev. Kui ta oleks teistsugune olnud (noh, näiteks vaene ja õnnetu maha vaatav üksikema), oleks hoopis teistsuguse loo saanud.
  • Atmosfäär
    Luksuslik rikaste maailm. Suurlinnad, uhked majad, hotellid, kallid kaubamärgid (mida mainitakse pigem rohkem kui vähem). Ühtlasi palju juttu kaasaegsest kunstist, sest peategelane pidi olema usutavalt edukas galerist. Mind ei seganud brändid ja kunstijutt. Mõjus nagu selle maailma kirjeldamine, mitte suurustamine. 
  • Mõtete ärgitamine
    Suutis täitsa hästi raamatu laiemale ideele mõtlema panna. Ootamatult hästi. 
  • Lõpp
    Mulle sobis. Arvan, et nii võis minna küll.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Parem ei alusta, pahmeldus tuleks pikk. Lühidalt: parem lugeda seda inglise keeles.
Leidsin, et Robinne Lee on seni põhiliselt näitleja olnud. (Naljakas küll, aga mänginud ka paaris hallide varjundite filmis.) Ühtlasi tuleb raamatu põhjal film, kus peategelast mängib Anne Hathaway. Ma kujutasin teistmoodi teda ette, aga eks hea näitleja või iga rolli usutavalt mängida. 



Erlend Loe "Doppler"

21. sajandi alguse Norras elab mees nimega Doppler. Elab naise ja kahe lapsega. Ühel päeval metsas rattaga sõites ta kukub ja saab sambla ja okste otsas lamades ilmutuse. Sellise, et ta senise elu jätkamist enam võimalikuks ei pea ja kolib ära metsa. Tema kaaslaseks seal saab üks põdravasikas.

Ei saa salata, olin kaunis vaimustatud, kui raamatukogus jumala suvaliselt seda raamatut märkasin. Sest Erlend Loe 1996. aasta raamat "Naiiv. Super" kuulub mu lemmikute hulka.

  • Sisu
    Jällegi ju selline sisu, mida võib paljudes raamatutes kohata. Heaoluühiskonnas elab keegi inimene, kellel nagu poleks põhjust rahulolematuseks, aga ometi midagi kriibib ja seetõttu hakkab ta pealtnäha kummalisi asju tegema. Popp teema.
    Meeldis loo arenemine. Polnud nii, et tüüp istus kogu aja metsas oma telgis ja mõtles. Ta käis kohtades ja asju juhtus. Alates sellest, et lambist telgiga metsas hängida polegi niisama lihtne. Tõenäoliselt see mets ei kuulu ju sulle. Ja mida teha siis, kui sinu mets (sest ikkagi hakkad seda seal elades enda omaks pidama) äkki liiga rahvarohkeks muutub?
Inimestega on see häda, et niipea kui nad mõne ruumi hõivavad, näed sa inimesi ja mitte ruumi. Suured tühjad väljad lakkavad olemast suured tühjad väljad, kui seal on üks või mitu inimest. Inimene määrab, kuhu pilk langeb. Ja inimese pilk on peaaegu alati suunatud teistele inimestele. Sel moel tekib illusioon, et inimene on maakeral tähtsam kui mitteinimene.
  • Stiil 
    Raamatu tutvustus ütleb, et Loed iseloomustab üleannetu naivism. Üsna tabav selle raamatu puhul. Kõik on nagu lihtne ja lugeda on lihtne. Muidugi üritatakse lugejat mingis suunas mõtlema nügida, aga kõik käib lihtsuse ja üle vindi keeramise sildi all.
  • Emotsioonid
    Muhelesin, turtsatasin ja suisa naersin mitme koha peal. Selle eest saab vabalt tärni kirja.
  • Tegelased
    Seda, mida Doppler mõtles, sai pidevalt raamatu jooksul teada. Põhimõtteliselt sai vist selgeks ka, milles probleem oli. Aga ma pole kindel, kas sellele üldse on lahendust. (Või noh, põhimõtteliselt muidugi inimese elule üks lahendus on.)
    Meeldis kõrvaltegelane, kelle juures Doppler vahepeal vargil käis. Samas üks varas, kes ise Doppleri majja sisse murdis, ajas ka huvitavat juttu. Või Doppleri teismeline tütar, kes asju "Sõrmuste isanda" kaudu tõlgendas.
  • Atmosfäär
    Äää... noh, ma kujutasin ette, kuidas ta metsas on ja. Päris hästi tegelikult kujutasin ette. Veega on sel autoril mingi teema. Mäletan, "Naiiv. Super" sisaldas niukest lauset, et vesi on umbes kõige lahedam asi ja kui saaks ainult ühe asja valida, siis valiks vee. "Doppleris" arvas peategelane, et lumi on väga lahe ja ta eelistab lund inimestele.
  • Mõtete ärgitamine
    Arusaadav, millist laadi analüüsi lugeja seda lugedes teha võinuks, aga ma ülidiibilt ei süüvinud. See-eest guugeldasin mitmes kohas mainitud Høyre parteid. Selgus, et konservatiivne partei Norras. Ja ongi kauaaegse peaministri Erna Solbergi partei. Ma alati mõtlesin, et Erna Solberg on liberaal. (Teisalt ei tea, mida konservatiivne partei Norra mõistes tähendab, ehk on liberaalsem kui mõne koha liberaalid.)
    Ja muidugi märgitagu ära, et raamatus mainiti Eestit. Doppleri tütre klass pidi minema reisile Balti riikidesse. Et on hariv näide postsovjetlikest riikidest.
  • Lõpp
    Päris lõpp mulle hirmsasti ei istunud, pean ütlema. Saan aru ühest küljest, miks see vajalik oli, aga maitea. Peab natuke raamidest väljas olema, et nõustuda.
  • Kestev mõju
    Ilmselt mul jääb meelde, et see oli naljakas.
  • Sisuväline
    Väikeses formaadis raamat, paksul paberil, üsna suure reavahega tekst. Ja tõlgitud nii, et vaimukus kaduma ei läinud. Huvitav märkida, et raamat ilmus eesti keeles 19 aastat peale norra keeles ilmumist. 


Doppleril oli multikate (ja muidu lastesaadete) vaatamise kõrgeas poeg, mistõttu ta muudkui kirus seda, kuidas laulud saadetest kummitama jäävad. "Väike vedur Toomas" ja "Teletupsud" olid teemaks. Ja siis ühel hetkel ka "Banaanid pidžaamas"! Minu mälestus pidžaamabanaanidega on mingi Soome kanali pealt nähtud saade, kus olid inimesesuurused banaanid sinise ja valgega pidžaamades. Ja kui imelik see kõik oli ja kuidas banaanide kohta öeldi BAnaanit (mitte baNAANit), sest see oli soome keeles. Siin nad ongi! Lisapunktid sellele, kes on näinud/mäletab seda.



Jen Wang "The prince and the dressmaker"

 


Värviliste piltidega graafiline romaan. Või muinasjutt. On üks prints (väljamõeldud kuningriigis), kelle öine salahobi on uhketesse kleitidesse riietumine. Ta palkab õmblejannaks ühe suhteliselt tundmatu, aga julgete ideedega neiu. Muidugi ei jää saladus alatiseks saladuseks.

  • Sisu (sh illustratsioonid)
    Õmblejanna karjäärilugu tagus seda rauda, et tee, mis sulle meeldib, seisa enda eest ja küll sul siis ka hästi läheb. Lisaks püüdis printsi armastus kleitide vastu lugeja peas võimalikke stereotüüpe lõhkuda. Käib jah vahepeal kleidiga. Kas see tähendab, et ta tahab naine olla? Ei tähenda. Kas see tähendab, et tema romantiliseks huviks on mehed? Ei tähenda. Ja nii edasi. Tundus ka tähtis olevat, et peategelased polnud klassikaliselt kauniteks nukkudeks joonistatud.
  • Stiil (sh illustratsioonid)
    Meeldis, et asi edasi liikus (graafilise romaani puhul on eriti oluline mitte jääda liiga pikalt heietama). Joonistamise stiil meeldis. Loo sisu andis vaimustava võimaluse suurejoonelisi kleite joonistada.
  • Emotsioonid
    Iseenesest kena kõik, aga olin suht leige enamasti.
  • Tegelased
    Peategelased olid arusaadavate eesmärkidega loodud ja nende lugu ellu viidud. Muidu hästi, ainult nende omavaheline draama jättis mind veits külmaks.
  • Atmosfäär
    See vist endasse küll ei haaranud. Oli küll loss ja Pariis ja värk, aga meh.
  • Mõtete ärgitamine
    Sain aru, mis teemal sooviti mõtteid ärgitada.
  • Lõpp
    Milline see oligi? Kindlasti oli õnnelik lõpp ja see sobis ka, sest muinasjutt ju.
  • Kestev mõju
    Mingi nädal aega tagasi lugesin ja juba on raske meenutada. 
  • Sisuväline
    Kena. Paksul paberil (seega ka üsna kaalukas), ilusad värvid, hea lugeda ja vaadata. 


Mieko Kawakami "All the lovers in the night"

 


Peategelane on umbes 30-aastane Tokyos elav naine, ametilt korrektor. Kontrollib raamatute õigekirja, faktide õigsust ja sisu loogilisust (et kui ühes stseenis on uks maja eesküljel, siis ta järgmises stseenis ei oleks tagaküljel). Ta ei ole suur suhtleja, on väikest viisi joodik, lihtsalt on. Peale töö eriti midagi ei ole. Siis ta kohtub juhuslikult ühe mehega.

Kui on ootus traditsioonilist armastuslugu lugeda, siis see pole see raamat.
  • Sisu 
    Kui mingi läänemaailma autor kirjutaks sellise sisuga raamatu, siis mina kirjutaks siin, kuidas selliseid raamatuid on juba nii palju ja leierdatud värk ja blabla. Sest sisuliselt see on väga ekspluateeritud teema tänapäeva ilukirjanduses. Täiskasvanu, kes eksisteerib, aga tal on midagi puudu, et õnnelik olla. Siin päästab stiil sisu. 
  • Stiil 
    Jaapani kirjanduses (maitea, võib-olla idapoolsemas kirjanduses üldse?) on mingi teistsugune esteetika. Mulle tundub, et ilu on tähtsam. Ehk, nagu olen varemgi öelnud, minu arvates ei pea raamatu kirjutamiseks olema mingit täiesti originaalset ideed, vaid viis idee sel moel edasi anda, et see klišee ega leierdisena ei mõjuks. 
  • Emotsioonid
    Lugesin pigem kõrvaltvaatajana, ei elanud hirmsasti kaasa. Aga. Meeldis, kuidas raamatus temperatuuri reguleeriti. Suurem osa ajast olid tunded üsna vaka all ja tegelikult oli ainult üks koht, kus võiks öelda, et keemistemperatuur peale lasti. 
  • Tegelased
    Polnud palju tegelasi. Neli. Aga tegelased olid väga selgelt joonistatud, ütleks. Vähemalt kolme puhul sain aru, mis tüüpi ta esindab, miks selline tegelane selles raamatus on. 
Don't worry. When I say you're fun, I'm talking about how I feel. I'm just saying that I enjoy your company. There's nothing to get upset about, even if it doesn't make sense to you.
  • Atmosfäär
    See oli Tokyos. Tokyo on üksildase suurlinna võrdkuju. Ilmselt sellepärast, et jaapanlaste üksildusprobleemist on palju räägitud. Ja Tokyo välisilme mõjub külmemalt kui mõne Euroopa suurlinna oma. Aga seda raamatut lugedes konkreetselt oli mul kogu aeg tunne, et tegevuskohas on pime. Peategelase toas on pime ja õues on pime. Isegi siis, kui oli teada, et tegelane läks päeva ajal kuhugi. 
  • Mõtete ärgitamine
    Natuke mõtlesin, et jaapani kirjanduse stiil on mingil täiesti ilmselgel moel teistsugune kui euroopa oma. Natuke mõtlesin, et huvitav mis selle peategelase probleem on (enne kui see sisus selguma hakkas). 
But I asked myself: Haven't you always done your best with whatever you were up against? Haven't you given it your all, whatever came your way? Unfortunately, no. That's not how things had been for me. I had faked it the whole way. In all those years of doing whatever I was told to do, I had convinced myself that I was doing something consequential, in order to make excuses for myself, as I was doing right now, and perpetually dismissed the fact that I'd done nothing with my life, glossing over it all. I was so scared of being hurt that I'd done nothing. I was so scared of failing, of being hurt, that I chose nothing. I did nothing.
  • Lõpp
    Seda tüüpi raamatutes on see, kui peategelane end lõpus ära ei tapa, juba päris hea lõpp. Siin oli muidu ka kena lõpp. 
  • Kestev mõju
    Mitte minu jaoks. Juba varsti ma enam ei mäleta, mis siin toimus. 
  • Sisuväline
    Mul oli ingliskeelne paberraamat, mitte liiga vastukiirgavalt kriitvalge paberiga. 


Lõppnoodiks Chopini pala, mida peategelane palju kuulas. 

Kai Aareleid "Linnade põletamine"


Panen ametliku kirjelduse sedakorda:

Hilissügisel maamajja saabudes leiab Tiina eest segipaisatud elamise, kust on muude asjade seas varastatud ka isa portree. Tühjaks jäänud laik seinal toob pinnale mälestused lapsepõlvest 1950. ja 1960. aastate Tartus, kus tühjad kohad ümbritsesid Tiinat nii sõjajärgse linna tänavatel kui ka koduseinte vahel. Kodumaja kõrval seisev korporatsiooni Fraternitas Estica endine maja tõuseb esile kadunud aja sümbolina, samuti imepärane proua Wunderlich. Täiskasvanute lahingud ja leppimised toovad lapse ellu suuri muutusi ja lõplikke hüvastijätte. Kaotused jäävad painama aastateks ja alles täiseas mõistab Tiina, et mitte ühegi mälestuse eest ei saa lõputult ära joosta. Vähemalt korra peab iga saladus leidma kuulaja.
  • Sisu 
    Maitea, mulle tundub, et 1950.-1960. aastad pole väga ihaldusväärne tegevusaeg tänapäeva eesti kirjanike jaoks. Aga just seetõttu on see raamat ehk veelgi lahedam. Ühest küljest mingid ajastuteemad, teisalt niuksed teemad, mis igal ajal ette tulla võivad.
    Juba päris palju oli läbi, kui ei saanud veel aru, mis värk selle pealkirjaga on. Lõpuks sain aru, et selline mõnusalt mitmetimõistetav (kui on sellist soovi).
  • Stiil 
    Lühikesed peatükid kiidan alati heaks. Kirjutatud lihtsalt ja heietamata.
  • Emotsioonid
    Jah, see haaras küll.
  • Tegelased
    Tiina vanemate kujud olid kõige paremad. Nad justkui olid tihti tagaplaanil, aga joonistusid väga hästi välja.
  • Atmosfäär
    Oli hästi tunda ja see oli ka oluline. Tegevus toimus Tartus. Mainiti kohti, mis on tänapäevalgi olemas, või tänavaid, mis tollal teist nime kandsid. Ühtlasi mainiti selle perioodi suuri ehitustöid (Kaarsilla ehitamine nt). Samas olid olulised ka nö eelmise aja paigad Grandi restoran Vallikraavi tänaval ja Fraternitas Estica maja Vanemuise tänaval (mille kohta sõjaeelset aega mäletavad inimesed ikka Aia tänav ütlesid). 
  • Mõtete ärgitamine
    Korra mõtlesin mingeid Tartu kohti ja maamärke, mida ta mainis ja käisin mingit tänavanime guugeldamas, et mis ta tänapäeval on. 
  • Lõpp
    See lugu kuidagi lahenes loo enda jooksul nii ära, et ääm... mis seal päris lõpus nüüd oligi? Igal juhul ripakile ei jäänud.
  • Kestev mõju
    Mõeldes, kui palju olen sellest raamatust kuulnud igasuguste kirjandusvaldkonna arvajate suust, tundub, et see on 21. sajandi eesti kirjanduses oluline romaan. Tähendab, mitte sellepärast ainult, et arvajad arvavad, vaid saan aru ka miks, olen nõus.
  • Sisuväline
    Kuulasin audioraamatut, mis oli mulle sobivalt loetud. Sirvisin ka paberraamatut. Pakun, et see võis kunagi figureerida kauneimate raamatute nimekirjades. Lahedad paksud pappkaaned ja vahepealkirjade taustaks mustvalged Tartu vaated. 
    Sisuvälises rubriigis ei saa mainimata jätta, et Aareleid on hiigla lahe avar ja salapärane nimi. Kai Aareleid on muide ka tõlkija ja toimetaja. Näiteks Carlos Ruiz Zafoni raamatud on tema eesti keelde tõlkinud.



Kevin Panetta / Savanna Ganucheau "Bloom"

 


Kaks poissi - Ari ja Hector. Ari töötab oma vanemate pagarikojas seepärast, et ta peab. Hector tuleb sinna tööle sellepärast, et talle küpsetamine meeldib. Koos Hectoriga töötades hakkab Ari mõtlema, mida ta täpsemalt üldsegi tahab. Kas see on see, mida ta siiani mõtles (minna suurde linna ja proovida oma bändiga läbi lüüa) või midagi muud? Noh, ja muidugi talle meeldib Hector ka.
  • Sisu (sh illustratsioonid)
    Pole midagi revolutsioonilist, aga on sellise sisuga lugu, milletaolisi mina võin mitmeid lugeda, nad enamasti ei tüüta.
  • Stiil (sh illustratsioonid)
    Kergesti jälgitav, liikus kiiresti. Meeldis illustratsioonide romantilisepoolne stiil. 
  • Emotsioonid
    Jah.
  • Tegelased
    Peategelased olid okeid, ühe peategelase isa meeldis. Mõnede kõrvaltegelaste puhul tundus, et ei saanud piisavalt palju nende kohta teada.
    Kuna igasuguses kirjanduses on ta tohutult levinud, käib mulle juba närvidele tegelaskuju tüüp peategelase sõber. Enamasti on ta naissoost, tohutult energiline ja entusiastlik (olles sellega pigem peategelase vastand) ning loomulikult peategelase suur taganttorkija ja innustaja. See on nii kulunud , tahaks kedagi teistsugust vahepeal. 
  • Atmosfäär
    Head atmosfääriloojad olid leheküljesuurused pildid, kus tegevust ei toimunud (rannavaade, mingid taimed jms). Samas lõid meeleolu ka need stseenid, kus peategelased midagi koos tegid ja seda lillede abil illustreeriti. (Näitamaks, et see on midagi toredat ja ilusat muidugist.)
  • Mõtete ärgitamine
    -
  • Lõpp
    Kõige nõrgem osa - kiirustatud ja lihtsustatud.
  • Kestev mõju
    Just vaatasin, et 2. osa tuleb sel aastal. 1. osa oli piisavalt tore, et järge lugeda. 
  • Sisuväline
    E-raamat oli normaalne.

Neil Gaiman / P. Craig Russell "Coraline"

 


Graafilise romaani vormis versioon Neil Gaimani lasteraamatust.
Coraline on 9-aastane tüdruk. Ta on just vanematega uude majja kolinud, aga hoolimata värvikatest naabritest on tal seal natuke igav. Siis leiab ta midagi, mis talle huvi pakub - ukse, mille taga on telliskivisein. Kui telliskivisein ühel päeval kaob, satub Coraline paralleelmaailma, mis tema tavapärase maailmaga võrreldes märksa kõhedam on.
  • Sisu (sh illustratsioonid)
    Ma mõtlen, et graafilises romaanis on ju illustratsioonid sisu osa? Mille kohta joonistad pildi ja mille kohta mitte, mis on pildil, mis pole pildil ja on ainult sõnas jne. Päris huvitav protsess on kindlasti mingit proosateost graafiliseks romaaniks muuta, ilmselt sisaldab palju väljalõikamisi. (Umbes nagu ajalooõpiku kirjutamine - algul tundub, et mingi sündmuse juures on kõik väga oluline, aga kui pead selle olulise ühte lõiku ära mahutama, siis hakkad vaatama, mis olulise juures päriselt oluline on.)
    Aga siin oli kena seiklusrikas ja natuke muinasjutuline lasteraamatu sisu.
  • Stiil (sh illustratsioonid)
    Joonistaja stiil meeldis, liiga palju teksti ka polnud. Gaimani originaaltekstiga seda võrrelda ei oska muidugi. 
  • Emotsioonid
    Sain teoorias aru, millise koha peal mul pidanuks milline emotsioon olema (eelkõige kõhedus, hirm). Tegelikkuses polnud. Kardetavasti seepärast, et ise ei süvenenud piisavalt.
  • Tegelased 
    Enamus tegelasi olid kahes isikus - üks mõlema maailma kohta. Ainult Coraline ise oli mõlemas maailmas sama. Coraline oli tubli tüdruk, tal oli väärtustega kõik korras.
  • Atmosfäär
    See oli oluline ja oli ka hästi loodud ja välja toodud. Üks maailm ja teine maailm ja nende omavaheline vastandumine. (Mitte üldse suure Gaimani asjatundjana tundub mulle, et tal on mingi teema paralleelmaailmadega.)
  • Mõtete ärgitamine
    Ei viitsinud eriti mõelda, kui aus olla. 
  • Lõpp
    Nõus selle lõpuga. Arvan, et lasteraamatud üldiselt võikski olla õnnelike lõppudega. Ei nõustu moodsate arvajatega, kes leiavad, et peaks lastele väiksest peale selgeks tegema, kuidas kõik on jube masendav.
  • Kestev mõju
    Saan aru, et originaalis on see kuulus ja auhinnatud lasteraamat. (Aga Neil Gaimanil on kõik raamatud vist kuulsad.) Multikas on ka tehtud. 
  • Sisuväline
    Meeldis, et oli värviline, ei meeldinud kehvake liimköide - maitea mitmes selle raamatukoguraamatu lugeja ma olin, aga sisuplokk ja kaaned olid teineteisest juba eraldunud. 
    Heh, praegu alles märkasin, et i-täpp kaanel on nööp. Lahe detail, nööbid on sisus ka esindatud. 




Tellimine: Postitused (Atom)