Daisy Jones & The Six on 1970. aastate kuulus rokkbänd. (Ei ole päriselt olemas olnud.) Raamat räägib bändi esiletõusust muusikamaailmas ja lõpeb nende ootamatu laialiminekuga. (Ei ole spoiler, üsna alguses öeldakse seda ka lugejale.) Muidugi on muusika kõrval asjasse segatud ka eraelusuhted, mis bänditegemist mõjutama hakkavad.
Raamatu autor on Taylor Jenkins Reid, kes kirjutas ka "Evelyn Hugo seitse abikaasat", mida hiljuti lugesin.
- Sisu
See, et tegelasteks on mingid bänditüübid, on juba väga hea algus. Mulle meeldivad muusikamaailmas toimuvad raamatud. Mõnda aega tundus, et võib-olla see ongi rohkem muusikaarmastuslugu kui lihtsalt armastuslugu (oleksin eelistanud seda esimest), aga oli ikka ka armastuslugu. Mängis piisavalt hästi ka sel moel välja.
Meeldis, et lisaks pealiinile olid ka kõrvalliinid, mis olid piisavalt arendatud, aga samas olidki kõrvalliinid. - Stiil
Raamat koosnes tegelaste intervjuukatketest. Niisama kirjeldamise kohti ei olnud, kogu aeg keegi ütles midagi. (Daisy: .... ; Billy : ... jne, nagu näidendis) Selle eest stiilipunktid, polnud varem sihukest asja lugenud. See töötas ka, ma arvan. Kuulasin õige natuke audioraamatut ka, seal olid kõik tegelased erinevate häältega. (Ilmselt ainuvõimalik variant sellises vormis raamatu puhul.)
/---/ Kui keegi ütleb: "Ma usaldan sind nii täielikult, et mul ei ole midagi selle vastu, kui sul on saladusi"? /---/
- Emotsioonid
Ikka. Paratamatult võrdlesin ka "Evelyn Hugoga". "Daisy Jones & The Six" meeldis kindlasti rohkem.
Ütleme nii: ma olen näinud paljusid abielusid, kus kõik on truud, aga keegi pole õnnelik.
- Tegelased
Mõnikord juhtub, et raamat ei meeldi, sest peategelane või -tegelased ei meeldi. Siin ei olnud nii. Kuigi peategelastel oli ilmselgelt omadusi, mis polnud väga kenad omadused, ja nad tegid vahepeal asju, mis olid suht halvad asjad, oli niimoodi suudetud kirjutada, et nad ei hakanud närvi ajama. Oligi tunne, et tegelased on lihtsalt inimesed.
Tundub, et autoril on mingi teema nö ürgandekate tüüpidega. Nii nagu Evelyn Hugo lihtsalt oskas näidelda ega õppinud seda kunagi (vähemalt seda ei mainitud), oli ka Daisy Jones tüüp, kellel helin lihtsalt rinna sees helises, ei muusikalist haridust ega midagi.
Daisy puhul mängiti vast ka selle peale, et äkki sul tuleb tema kirjeldust lugedes mõni lauljanna pähe, võib-olla lausa sellest perioodistki. Ja kui mitte konkreetne inimene siis vähemalt tüüp.
Üks tegelane tundus natuke pühak, aga põhimõtted, mille järgi ta käitus, olid kõik ära seletatud, nii et sel juhul usutav pühak.
Noh, ja nagu ennegi öeldud, kõrvaltegelased olidki kõrval, aga nad ei olnud mõttetud. - Atmosfäär
1970ndate rokkbänd oli tegevuse keskmes ja mul tekkis lugejana vägagi pilt sellest, kuidas asjad võisid olla. Muusika ja peod ja narko, aga ka vuntsid ja teksad ja vabanenud naised. Vietnam käis ka alguses korra läbi. - Mõtete ärgitamine
Vaat seda küll eriti polnud. Lugesin peamiselt lihtsalt lugu.
Ma ei kannata inimesi, kes raiskavad teiste usku endasse. Kohe üldse ei kannata.
- Lõpp
Siin tahaks natuke norida. Miks peab minevikuloo alati lõpus kuidagi olevikuga ära siduma? Miks nende intervjuude tegija ei võinud olla lihtsalt suvaline muusikaajakirjanik? - Kestev mõju
Loodan, et on mõju. Seriaaliks on see ka nüüd tehtud, ilmselt saab suuremat kõlapinda. (Kuigi, olles seriaali veel mitte vaadanud ja ainult mõningaid kaadreid näinud, on mul mõned küsimärgid sellega seoses.)
Mina arvan, et need, kes on omavahel liiga sarnased... nad ei sobi hästi kokku. Vanasti mõtlesin, et hingesugulased on kaks sarnast. Mõtlesin, et pean otsima kedagi, kes on täpselt nagu mina. Ma ei usu enam hingesugulastesse ja ma ei otsi midagi. Aga kui ma usuksin, siis usuksin, et sinu hingesugulane on see, kellel on kõik need omadused, mida sinul ei ole, kes vajab kõiki neid asju, mis on sinul. Mitte inimene, kes kannatab samade hädade käes nagu sina.
- Sisuväline
Kaanepilt meeldis, tõlke kallal ei hakka norima. Ja nagu öeldud, on ingliskeelne audioraamat nagu kuuldemäng, eri häältega ja lahe.
*Tsitaadid raamatust on suht suvaliste kohtade peale pandud, pole mingit tähendust sellel, et mingi tsitaat on emotsioonide all ja mõni mõtete ärgitamise all.
Kommentaarid