Otse põhisisu juurde

Gustave Flaubert "Madame Bovary"


19. sajandi Prantsusmaal abiellub noor Emma arst Charles Bovaryga. Ta ootab suurt õnne, armastust ja üldiselt ülevaid tundeid, mida ei tule. Mees armastab teda küll, aga Emma tunneb, et tal on pigem tüütu ja igav. Siis satub tema teele teisi mehi, kes tunduvad suutvat talle neid ülevaid tundeid pakkuda. Libe tee, aga vaatame, mis saab.

  • Sisu
    Tänapäeval nagu väga originaalne sisu ei tundu, et inimesele olemasolev abielu ei istu ja hakkab petma. Omas ajas oli see, usun, päris uudne. Originaalsusest olulisem on siiski, kuidas teemat harutatud ja arendatud on. Siin oli hästi. 
  • Stiil
    Ja hakkan jälle pihta selle jutuga, et klassikat lugedes saad aru, miks ta klassika on. Suurepäraseid raamatuid kirjutatakse ka 21. sajandil, aga need ei ole sellised, no ei ole noh. Võib-olla 100 aasta pärast on, maitea. Aga võtad mingi Flaubert'i või Tolstoi ette ja see tekst on kohe sihuke krõmps ja tummine. (Muidugi ka seetõttu raskem lugeda.) Tuleb silma ette, kuidas onu istus laua taga ja sulg libises paberil. Osati ikka sõnu seada ja neid läbi mõelda. 
  • Emotsioonid
    Praktiliselt puudusid. Ei elanud kellelegi eriti kaasa ega tundnud kaasa.
  • Tegelased
    Emma on taaskord tegelane, kellel on potentsiaali lugejaid närvi ajada. Võib vaielda, kas tal oli probleem või oli tal igav. Võib-olla tahtis liiga palju? Oli endale raamatutest loetu põhjal teab mis ebarealistlikud maailmad kokku unistanud?

    Ta oli kõigi romaaniarmukeste koondkuju, kõigi draamade kangelanna, kõigi luuleköidete tabamatu d a a m.
    Korra mõtlesin, miks neid mehi kaks oli (eri aegadel, mitte samal ajal), kelle juurest Emma uskus armastuse leidvat. Aga olid vist piisavalt erinevad tüübid küll, ka natuke erinevate motiividega. 
    Muudest tegelastest oli väikelinna apteeker Homais kindlasti värvikaim. Tahtis muudkui rääkida ja muljet jätta, et kõigest kõike teab, mängis arsti, kuigi arst polnud. Laia joonega natuke tühi tüüp. 
  • Atmosfäär
    See oli oluline, ma arvan. Milline oli väikelinn, kus nad elasid, ja kuidas Emma sellega suhestus. Oli kirjeldusi ja vestlusi, mida ilmselgelt sotsiaalse kommentaarina mõeldi, aga mis mulle väheste teadmiste tõttu 19. sajandi II veerandi Prantsusmaa ajaloo kohta lõpuni arusaadavad polnud. 
Provintsis asendab aken nii teatrit kui jalutuskäiku.
  • Mõtete ärgitamine
    Mitte eriti. Sisu mõttes olid asjad nagu selged ja Prantsusmaa ajalugu ka guugeldama minna ei viitsinud. 
  • Lõpp
    See, mis juhtus, oli ettearvatav, ja juhtumise viis oli puhas melodraama. Lugedes mulle käis see natuke närvidele, aga praegu mõtlen, et väga sobiv Emma tegelasele.
  • Kestev mõju
    Raamat ilmus esmakordselt mingi 170 aastat tagasi ja mina siin ikka loen. Aga saan aru, et see lugu oli ka omas ajas kuulus ja skandaalne ja raamat vahepeal ära keelatud. Ühtlasi inspiratsiooniks hilisematele 19. sajandi kirjanikele, kelle loodud naistegelastel võis ka olla nn madame Bovary kompleks - suutmatus oma eluga rahul olla. Ja kui 21. sajandi raamatute peale mõelda, siis naissoost peategelane, kes on pealtnäha põhjuseta rahulolematu ja ootab, et elu temaga juhtuks, oli vahepeal ikka väga levinud. (Kui 19. sajandil lõid selliseid tegelasi mehed, siis 21. sajandil enamasti naised ise.)
  • Sisuväline
    Kuulasin eestikeelset e-raamatut. Meeldis, kuidas oli loetud. Ja seda juttu, kuidas vanad tõlked (nagu see siin) on paremad kui tänapäevased, ajan nagunii ka kogu aeg. 
     

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...