Otse põhisisu juurde

Elise Hooper "Fast girls"

Kiired tüdrukud selles mõttes, et raamat on naissprinteritest. Raamatu alguses toimuvad 1928. aasta Amsterdami olümpiamängud, kusagil keskel 1932. aasta Los Angelese OM ja lõpus 1936. aasta Berliini OM. 

Maitea, kuidas tollal Euroopas oli, aga USA-s olid naiskergejõustiklased pigem erandlik nähtus. Sporti ei peetud üldse eriti naiste teemaks, ja kui siiski mõni seda harrastada tahtis, võis teha tennist näiteks või mõnda muud "naiselikumat" ala.

Leidus siiski erandeid ja raamat jälgib kolme neist: Betty Robinson, Louise Stokes ja Helen Stephens. Kõik on ajaloolised isikud. Üldse on suur osa raamatu tegelastest ajaloolised isikud (1936. aasta OM-il teevad väikese ülesastumise ka Hitler ja Goebbels näiteks).

Meeldis, et põhiloo vahel olid (pakun et tõelised?) ajaleheartiklid nende inimeste ja sündmuste kohta, mida raamatus käsitletakse. See oli hea moodus mingid faktid lugejale edasi anda, aga sündmuste otsesest kirjeldamisest üle hüpata. 

Raamatu lõpus oli ka väike lisa ülevaatega sellest, mis tegelastest päriselus peale 1936. aastat sai. Ühtlasi öeldi, millised raamatus toimunud seigad olid välja mõeldud ja millised päriselt toimusid. Suurem osa olid päriselt (sh lood, mille kohta lugedes mõtlesin, et need on nagunii dramaatilisema lõpptulemuse nimel välja mõeldud). 

Huvitava kokkusattumusena ilmus Eestis just hiljuti Tiit Lääne raamat 1932. aasta Los Angelese olümpiast. Sealt saab ka nende naiste kohta natuke lugeda. Päris kurioosseid lugusid tuli ette. 

Ühe sõnaga: kiidan. Mina tahan ikka huvitavat spordifiktsiooni lugeda (olgu ta siis päriselul põhinev või mitte). 


Algul vaatasin et oh, haamer ja naelad, võtan mingi raamatu, kus on mõni töökas inimene (ega sportlasena saa ju laisk olla). Nüüd vaatan, et see naishiiglane läheb ehk veel paremini raamatu teemaga kokku. Hiiglased kui teerajajad mingis valdkonnas ja nii. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...