Alexander McCall Smith "The Bertie project"

Alexander McCall Smith on see autor, kellele kogu aeg viitan, kui teemaks on raamatud, kus midagi ei juhtu, aga mida on sellegipoolest tore lugeda. 

Asi on ilmselt selles, et McCall Smithi jaoks ei ole kirjutamine raske. Väidetavalt kirjutab ta kümneid lehekülgi päevas, jutt jookseb lihtsalt ja seda lihtsust on lugedes ka tunda. 

"The Bertie Project" on 11. (ja mitte viimane) osa sarjast "44 Scotland Street". Sarja ja 1. raamatu nimi on selle maja aadress, kus (praeguseks küll ainult mõned) tegelased elavad.

Tegelaste hulgas on näiteks 7-aastane poiss (tema ongi Bertie), keda ema väga moodsate põhimõtete järgi kasvatada üritab, hiliskeskeas portreemaalija Angus, kellele meeldib asjade üle arutleda, tema anropoloogist naine Domenica, noor kunstigalerii omanik Matthew, üliõpilane Pat(ricia), eneseimetleja Bruce, kohvikupidaja Lou.

Ja need asjad, mis tegelastega raamatute jooksul juhtuvad, on kohati üsna tavalised, kohati üsna jaburad. Noh et kukkusid kogemata suurde kasti, millega sind juhtumisi Abu Dhabisse mingi sultani paleesse transporditi. Või käisid teises linnas, aga unustasid, et läksid sinna autoga ja tulid tagasi rongiga ja siis paar päeva hiljem mõtled, et paganas, kuhu ma oma auto küll parkisin, et teda maja ees pole. Või lähed Aasiasse piraate uurima, aga selgub, et need piraadid tegelevad hoopis piraatplaatide vorpimisega.

Sarja kaks esimest raamatut on eesti keeles ka olemas, edasisi pole tõlgitud. Ju polnud piisavalt menukas. Ilmselt paljudele ei sobigi. Mina hakkasin noid raamatuid lugema kõige esimese koroonalaine ajal ja sel perioodil sobisid nagu rusikas silmaauku.

Selle kaardiga oli lihtne. Bertie on nimelt selline tegelane, keda ema just sääraseid pükse kandma sunnib. Mis nende nimi eesti keeles on? Traksipüksid? Tunked? Inglise keeles öeldakse dungarees.