Truffe kirjanurk

Audrey ei armasta romantikafilme. Ta arvab, et need pole realistlikud, on klišeesid täis ja lõpevad liiga vara (probleeme ei jõua tekkida). Tal on nähtule ja kogetule tuginedes alust uskuda, et need filmid on üks roosa udu ja tegelikud lõpud, kasvõi tema enda perekonna näitel, pole õnnelikud.  Raamat jälgib romantikafilmi* süžeekäiku. Ütleb kohe otse välja, et nüüd tuleb see koht, kus peategelane kohtub paha poisiga, nüüd tähtis suudlusehetk, siis kohting jne, kuni suure žestini, mis toob lõpplahenduse. Lahenduste osas tundus mõni liiga lihtne. Jätkuvalt arvan, et enamasti asjad ei lahene nii, et käib mingi klõps ära ja läheb kõik korda. Hea küll jah, ilmselt see on lahenduse algus siis. Raamatut lugedes arvad juba ära, kuidas see lõpeb, aga hoolimata sellest ei mõju lõpp lamedana. On selline õpikulõpp - kuidas käituda selles ja selles olukorras. Mul on oma pakkumine, kuidas reaalsuses võiks ses olukorras tihti minna. Mulle meeldis meespeategelase tegelaskuju. Oli selline inimlik. ...

3. raamat Unustatud Raamatute Surnuaia seeriast. Sisuliselt mõnevõrra seotud mõlema eelmise osaga. Minu jaoks jäi üles küsimus, miks see raamat kirjutati. Jätkuvalt oli hästi jutustatud ja igavust polnud aega tunda, aga suurt eesmärki nagu ei näinud. Isegi raamatu päris lõpp oli rohkem järgmist raamatut alustav kui seda raamatut lõpetav.  Peamiselt vist lugesingi samal põhjusel mis fanfictionit näiteks - tore ju näha, mis juba tuttavate tegelastega seekord juhtub. ("Taeva vangi" peategelased olid "Tuule varjust" tuttavad Daniel ja Fermin.) See, mida Fermin oma vangla-aastatest rääkis oli täitsa huvitav ka. Ei tea, kas viitsin järgmisi osi lugeda. Mitte lähiajal vist. Mine tea.

My name is Victoria Spring. I think you should know that I make up a lot of stuff in my head and then get sad about it. I like to sleep and I like to blog. I am going to die someday. Vist midagi sellist, mida ootakski, et 16-aastane võib enda kohta öelda?  Raamatus juhtub asju küll, aga lugu on karakteri teenistuses, mitte vastupidi. Victoria käib koolis ja mõned sõbrad on tal ja kaks venda. Üks uus sõber tekib ja üks vana sõber ilmub välja. Ühtlasi tegutseb end Solitaire'iks nimetav tegelane, kes korraldab (koolielu) segavaid vempe. Lugedes tundus, nagu oleksin peategelase peas. Päris mitmeid asju ei seletatud, aga see paistis õige, sest pole ju vaja seletada, kui oma peas nagunii tead. (Sa ei mõtle kogu aeg teadlikult et minu nimi on Sirje, sest kui su nimi on Sirje, on sinu jaoks ilmselge.) Tempo oli üsna aeglane. Enamasti ei olnud igav, aga lõpuks läks minu jaoks siiski venima ja peategelane hakkas ärritama. Ärritamispotentsiaali oli tal tegelikult ka eelnevalt. Depressiivne te...

17. mai on Norra rahvuspüha (konstitutsioonipäev). Sel puhul järgneb nimekiri mõnedest Norra kirjandusteostest, mis mulle on meeldinud. Neid on mitu, sest mul klikib Norra kirjandusega hästi. Võib-olla sellepärast, et on piisavalt realistlik ja enamasti mitte kuigi mesine. Maja Lunde "Lumeõde" Südamlik lugu, ilusad pildid. Idee poolest lasteraamat, aga täiskasvanule ei tee ka paha. Väiksest poisist, kes ootab, et vanemad taas vanematena käituma hakkaksid, ja leiab ootamatu sõbra. Kas ma ütlesin, et ilusad pildid on? Maria Parr "Vilgukivioru Tonje" Lindgrenlik lugu. Norra külaidüll ja hakkaja 10-aastane tüdruk, kelle parim sõber on 70ndates vanahärra. Lars Saabye Christensen "Beatles" Neli varateismelist sõpra 1960ndate Oslos. Nende lemmikbänd on The Beatles. Annab hea pildi, kuidas võidi elada Norras sel märkimisväärsel kümnendil. Lars Saabye Christensenil on ka raamat "Modell", mida sisu mõttes siia nimistusse ei tahtnud panna, aga meeles on, et...

 Ühe lausega igaühest. Sulgudes saadud koht. 1. Tšehhi (22.) Vist isegi ok laul, aga meelde see ei jää. 2. Rumeenia (18.) Tõsine Eurovisioon läikivate riiete, uhke tantsu ja korduvate fraasidega (bebebe-bebebe, llamame-llamame) 3. Portugal (9.) Meeldivalt vaikne lugu, mida võiks isegi kusagil pimedas toas ringis istudes laulda. 4. Soome (21.) Õhupall meeldib, vihmakuuest ja kummikutest ei saa aru, kunstilise eesmärgita enesepaljastamisest ka mitte. 5. Šveits (17.) Liiga lihtne vist, ei mängi välja. 6. Prantsusmaa (24.) Kas Prantsusmaal on kunagi enne olnud folkoorisugemetega laul? Tervitan seda initsiatiivi. 7. Norra (10.) Värskendav näha Eurovisioonil ka sellist sõnumit (tavapärase suuresõnalisuse kõrval). 8. Armeenia (20.) Lavakujundus tundub paberit raiskav. 9. Itaalia (6.) Kaks meest pole just tihti esinev laulukooslus. Kaunis meloodia (Itaalia ju) ja publik üürgas kaasa. 10. Hispaania (3.) Doom-doom, boom-boom, zoom-zoom. Eurovisioonil levinud laulutüüp, mis jätab mind kü...

Sama sara, mis eelmise raamatuga - pole kedagi süüdistada peale enda.  Kuna sisukirjeldus lubas lugu sellest, kuidas USA-s üles kasvanud jaapani päritolu tüdrukust saab Jaapani printsess, siis lootsin, et raamat sisaldab palju lihtsaid kirjeldusi jaapani kultuuri kohta. Sest kuidas sa ikka teises riigis kohaned, kui kultuuriga ei tutvu. Ja kuna päriselu Jaapani monarhia on üks vanimaid (vanim?) maailmas ja ülitraditsiooniline, siis natuke intrigeeris juhtum, kus keegi väljastpoolt sinna sisse tuuakse.  Sain tünga.  Okei, mitte täielikult. See, mida sisukirjeldus lubas, toimuski, aga mitte sel moel, nagu mina ootasin. Mõtlesin, et mõnevõrra realistlik ikka on, aga no ei olnud. Pigem tuli mõte, et kui tahta kirjutada ebarealistlikku lugu printsessist, võikski ju kirjutada päriselt muinasjutu? Tavaliselt kui loen mingit raamatut, mille vanuseline sihtrühm ma pole, see ei sega mind. Loen lasteraamatuid ka vahepeal ja ongi tore. Aga selle teose puhul jõudsin liiga palju kordi ...

Ega süüdistada pole kedagi peale enda. Ise guugeldasin kunagi raamatuid, kus tegevus Viinis toimub. Toimuski. Väga tore- nimetati tänavanimesid ja hotelle ja kohvikuid. Aga kui tegevus on Viinis 1937. aastal, siis pole vaja kolm korda arvata, mis teema tuleb. Iseenesest jumalast okei teema, ainult neid raamatuid on väga palju juba. Aga. Isegi üleekspluateeritud teemal on võimalik köitev raamat kirjutada. "The English girl" seda just polnud. Ühesõnaga, 17-aastane inglanna Stella sõidab Viini, et ühe sealse guru käe all klaverimängus meistriks saada. Ema on talle korraldanud elukoha nooruspõlvest tuttava abielupaari (Rainer ja Marthe) juures. Varsti kohtub Stella psühhiaatrist noormehe Harriga. Noh, ja 1937. aasta on, sündmused arenevad. Oh, kust alustadagi. Keel, kirjutamise stiil ei olnud just tummine, sõnade valik ja dialoogid kohati sellistes klišeedes, et nali tuli peale. Veel raskem uskuda, et 90 aastat tagasi keegi selliste sõnadega mõtles või rääkis. Sisu oli ka ettearv...

Unustatud Raamatute Surnuaia seeriast. Ilmumise järjekorras teine osa, aga sisuliselt eellugu "Tuule varjule" . Tegevus toimub 1920ndatel (paarkümmend aastat enne "Tuule varju" algust). (Aja)kirjanik David Martinez kolib Barcelonas salapärase ajalooga majja (uhke ja sünge, nagu ikka). Mõne aja pärast teeb salapärane kirjastaja talle pakkumise kirjutada raamat, millesarnast pole enne nähtud. Tasu on mitmes mõttes rikkalik, aga raamatu sisu peab vastama kirjastaja nõudmistele. Ei saa salata, tuleb küll mõte, et kas see on tehing saatanaga. Loe ja saa teada, onju. Huvitav oli. Aeglasema tempoga kui "Tuule vari", kuid siiski huvitav. Lugu ise oli keerulisem, rohkem nüansse ja keerdkäike, rohkem tegelasi. Selline raamat, mis oleks tegelikult hea ühe ropsuga läbi lugeda, siis suudaks ehk meeles hoida kõike seda, mis on juhtunud ja kes keegi on. Aga 500+ lehekülge ühe ropsuga lugeda on mõnevõrra keeruline. Teise variandina võiks lugeda seda lühikese aja jooksul k...

  Lugesin juba oma kuu aega tagasi, nii et mõtted on natuke aega laagerdunud. Kuigi see pole neid  kuigivõrd muutnud.  Mulle meeldis, alates raamatu väljanägemisest (hea väike formaat, kaunis minimalistlik kaanekujundus), lõpetades mõningate välja joonistunud detailidega. On 1942. aasta jaanuar, talvine pööripäev. Õues on väga külm, Eestis on Saksa okupatsioon ja üliõpilane Salme alustab (Viljandimaalt?) teekonda Tartusse. Tema eesmärk on oma sõpra Isidori aidata, talle dokumendid saada.  Kolm tegelast ongi põhiliselt: Salme Niilend, Isidor Levin, Uku Masing, kõik ajaloolised isikud. Ka suurem osa sündmusi, mis aset leiavad, on päriselt toimunud.  Salme on tugev otsusekindel naine (nagu Otsa peategelaste puhul tavaks). Tema on see, kes tegutseb, sel ajal, kui mehed ootavad (nagu märkis tabavalt keegi arvustaja). Uku istub oma korteris ja mõtleb ja ootab, Isidor on Salme isatalus, ootab ja mõtleb seal.  Tegevus toimub ühe ööpäeva jooksul, aga tundub, et palj...