Holly Bourne "It only happens in the movies"

Audrey ei armasta romantikafilme. Ta arvab, et need pole realistlikud, on klišeesid täis ja lõpevad liiga vara (probleeme ei jõua tekkida). Tal on nähtule ja kogetule tuginedes alust uskuda, et need filmid on üks roosa udu ja tegelikud lõpud, kasvõi tema enda perekonna näitel, pole õnnelikud. 

Raamat jälgib romantikafilmi* süžeekäiku. Ütleb kohe otse välja, et nüüd tuleb see koht, kus peategelane kohtub paha poisiga, nüüd tähtis suudlusehetk, siis kohting jne, kuni suure žestini, mis toob lõpplahenduse.

Lahenduste osas tundus mõni liiga lihtne. Jätkuvalt arvan, et enamasti asjad ei lahene nii, et käib mingi klõps ära ja läheb kõik korda. Hea küll jah, ilmselt see on lahenduse algus siis.

Raamatut lugedes arvad juba ära, kuidas see lõpeb, aga hoolimata sellest ei mõju lõpp lamedana. On selline õpikulõpp - kuidas käituda selles ja selles olukorras. Mul on oma pakkumine, kuidas reaalsuses võiks ses olukorras tihti minna.

Mulle meeldis meespeategelase tegelaskuju. Oli selline inimlik. Ühest küljest naistemehe kuulsusega ja meelemürkidega sõbrustamisele kalduv, teisalt inimesena meeldivam kui mõni ja intelligentsem kui paljud ootaks. 

Loomulikult leiab raamatust viiteid kuulsatele romantikafilmidele, lisana on lõpus ka nimekiri autori lemmikuist selles žanris. Ta lisab, et hoolimata kriitikast romantikafilmide suhtes on olemas ka täitsa häid näiteid. 

See on niuke autor, kes oskab oma kirjutamisega hästi naha vahele pugeda. Kirjutab keerulistel teemadel otsekoheselt ja lõikab päris valusalt. Ühtlasi on ta feminist (mitte selle ideega, et mehed on pahad kiusajad, vaid sellega, et naistel on õigus nendega võrdne olla). Kõik kolm tema raamatut, mida olen lugenud, on selge agendaga. Iseenesest tervitatav, eriti mõeldes, et paljude tema raamatute esmane sihtrühm on väga noor. Vastutustundlik ju.

*Mulle tegelikult ei meeldi eriti see sõna romantikafilm. Kõlab nagu mingi kehv asi, mida laupäeva pärastlõunati telekast näitab. Mõtlen siin romantikafilmi all seda, mille kohta tavaliselt öeldakse romantiline komöödia, aga ka see pole hea nimetus, sest romantilised komöödiad pole tihti komöödiad. Võivad olla armsad ja natuke tobedad, aga mitte alati naljakad.

Carlos Ruiz Zafón "Taeva vang"


3. raamat Unustatud Raamatute Surnuaia seeriast. Sisuliselt mõnevõrra seotud mõlema eelmise osaga.

Minu jaoks jäi üles küsimus, miks see raamat kirjutati. Jätkuvalt oli hästi jutustatud ja igavust polnud aega tunda, aga suurt eesmärki nagu ei näinud. Isegi raamatu päris lõpp oli rohkem järgmist raamatut alustav kui seda raamatut lõpetav. 

Peamiselt vist lugesingi samal põhjusel mis fanfictionit näiteks - tore ju näha, mis juba tuttavate tegelastega seekord juhtub. ("Taeva vangi" peategelased olid "Tuule varjust" tuttavad Daniel ja Fermin.) See, mida Fermin oma vangla-aastatest rääkis oli täitsa huvitav ka.

Ei tea, kas viitsin järgmisi osi lugeda. Mitte lähiajal vist. Mine tea.


Alice Oseman "Solitaire"


My name is Victoria Spring. I think you should know that I make up a lot of stuff in my head and then get sad about it. I like to sleep and I like to blog. I am going to die someday.

Vist midagi sellist, mida ootakski, et 16-aastane võib enda kohta öelda? 

Raamatus juhtub asju küll, aga lugu on karakteri teenistuses, mitte vastupidi. Victoria käib koolis ja mõned sõbrad on tal ja kaks venda. Üks uus sõber tekib ja üks vana sõber ilmub välja. Ühtlasi tegutseb end Solitaire'iks nimetav tegelane, kes korraldab (koolielu) segavaid vempe.

Lugedes tundus, nagu oleksin peategelase peas. Päris mitmeid asju ei seletatud, aga see paistis õige, sest pole ju vaja seletada, kui oma peas nagunii tead. (Sa ei mõtle kogu aeg teadlikult et minu nimi on Sirje, sest kui su nimi on Sirje, on sinu jaoks ilmselge.)

Tempo oli üsna aeglane. Enamasti ei olnud igav, aga lõpuks läks minu jaoks siiski venima ja peategelane hakkas ärritama.

Ärritamispotentsiaali oli tal tegelikult ka eelnevalt. Depressiivne teismeline võib ikka ärritada, aga ei saa öelda, et ta poleks tõetruu. Meeleseisund joonistus hästi välja.

Põhiliselt meeldis tegelikult Michael Holdeni tegelane, kes tahtis peategelasega sõbraks saada. Sihuke entusiastlik kuju, kelle entusiasmi põhjusest algul aru ei saanud. Ja selline, keda üldiselt kummaliseks peeti, sest ta tegi tavapärasest erinevaid asju, silmapaistvalt. 

See oli päris hea nali:

If the internet were an actual country, "There is a light that never goes out" would be its national anthem.

Ja see. Olen aru saanud, et see arvamus on tänapäeval üsna levinud ja ma olen täiesti nõus.

I hate the phone. It is the worst invention in the history of the world, because if you don't talk, nothing happens. You can't get by with simply listening and nodding your head in all the right places. You have to talk. You have no option. It takes away my freedom of nonspeech.

"Solitaire" on Alice Osemani esimene raamat (mille ta kirjutas vist kusagil 16-aastasena). Mitme tema järgmise üllitise tegevus toimub samas maailmas teiste peategelastega.

Gratulerer med dagen!

17. mai on Norra rahvuspüha (konstitutsioonipäev). Sel puhul järgneb nimekiri mõnedest Norra kirjandusteostest, mis mulle on meeldinud. Neid on mitu, sest mul klikib Norra kirjandusega hästi. Võib-olla sellepärast, et on piisavalt realistlik ja enamasti mitte kuigi mesine.


Maja Lunde
"Lumeõde"


Südamlik lugu, ilusad pildid. Idee poolest lasteraamat, aga täiskasvanule ei tee ka paha. Väiksest poisist, kes ootab, et vanemad taas vanematena käituma hakkaksid, ja leiab ootamatu sõbra. Kas ma ütlesin, et ilusad pildid on?

Maria Parr
"Vilgukivioru Tonje"


Lindgrenlik lugu. Norra külaidüll ja hakkaja 10-aastane tüdruk, kelle parim sõber on 70ndates vanahärra.

Lars Saabye Christensen
"Beatles"


Neli varateismelist sõpra 1960ndate Oslos. Nende lemmikbänd on The Beatles. Annab hea pildi, kuidas võidi elada Norras sel märkimisväärsel kümnendil.

Lars Saabye Christensenil on ka raamat "Modell", mida sisu mõttes siia nimistusse ei tahtnud panna, aga meeles on, et seal mainiti Eestit väga kõhedas kontekstis. Üks kunstnik hakkas pimedaks jääma ja tahtis endale hankida uued silmamunad. Mingi hangeldaja tegeles (ilmselgelt) illegaalse silmamunade impordiga Eestist.


Ketil Bjørnstad
"Muusikale"
ja "Jõgi"


16-aastase (hiljem pisut vanema) Aksel Vindingi hingeelu ja professionaalseks pianistiks pürgimine 1960ndate lõpus. Dramaatiliselt köitev. Kõigist muusikapaladest, mida mainitakse, saaks pika playlisti koostada.

Erlend Loe
"Naiiv. Super"


20ndate eluaastate kriis on kuuldavasti päris asi. Sel juhul raamat 20ndate eluaastate kriisist. Noormees hängib oma venna korteris ja tegeleb väga lihtsate asjadega. Samal ajal mõtleb, mida ta tahab. Vähem sõnu, rohkem mõtet.

Knut Hamsun
"Nälg"


Kirjanikuhakatis käib 20. sajandi alguse Oslo tänavail ringi ja on näljane (mitte lihtsalt hommikust peale söömata, vaid ikka korralikult näljas). Ei kõla eriti huvitavalt, aga on väga huvitav. Ajab külmatunde peale küll.


Kjersti Skomsvold
"The faster I walk, the smaller I am"

Raamat väga vanast naisest. Ei öelda, kui vana ta on, aga surmakuulutusi lugedes tõdeb enamasti, et lahkunud on temast nooremad. Midagi eriti ei juhtu, lihtsalt räägitakse, mida see naine mõtleb ja teeb, vahepeal meenutab oma meest. Ei ole masendav ega igav, kuidagi tore on.


Lars Saabye Christensen
"Poolvend"


Perekonnalugu kahe vennaga peaosades. Saladused muidugi ja üllatused, kadedus ja rivaalitsemine. Ei ole kõige helgema alatooniga, aga siiski suurepärane. Kogusin kõigepealt mitu aastat hoogu, et see 700-leheküljeline telliskivi ette võtta ja siis lugesin mõne päevaga läbi. Kõige rohkem meeldis see, kuidas mingeid asju välja ei öeldud, aga vaiksetest vihjetest said aru, kuidas asjad on.

Anne B. Ragde
"Berliini paplid", "Erakvähid", "Rohelised aasad", "Andestada saab alati", "Elunautijad", "Tütar"


Perekonnalugu 6 raamatus. Saladused, katkenud suhted, taasleitud suhted. Tegelane, keda kirjeldatakse sõnadega hall nelinurk (on ju andekas). Lugu keerleb ühe Kesk-Norras asuva talu ümber, kus mitu peategelast üles on kasvanud. Selle talu minevik ja tulevik on teemaks.


Anne Kjellberg
"Style & Splendor:
The Wardrobe of Queen Maud of Norway 1896-1938"


Suur pildiraamat väikeste kirjeldustega kaasaegse Norra esimese kuninganna garderoobi pärlite kohta.


Jube äge. Ja tore, et eesti keelde tõlgitakse norra keelest päris palju ja üsna kiiresti. Selliseid näiteid on täitsa mitu, kus mingi asi on eesti keelde tõlgitud, aga näiteks inglise keelde pole. On ka neid muidugi, mis on inglise keelde tõlgitud ja eesti keelde pole. Ja siis on need õnnetud näited, mida pole ei eesti ega inglise keeles (Palun tõlkige "Mannen som elsket Yngve" eesti keelde, see film oli nii lahe.)

Muidugi on ka need, mis on täitsa olemas arusaadavas keeles, aga lihtsalt lugemata. Maja Lunde "Mesilaste ajalugu" ja Karl Ove Knausgårdi "Minu võitlus" ja. Undsetiga pole ka veel alustanud.

Eurovisioon 2022

 Ühe lausega igaühest. Sulgudes saadud koht.

1. Tšehhi (22.)
Vist isegi ok laul, aga meelde see ei jää.

2. Rumeenia (18.)
Tõsine Eurovisioon läikivate riiete, uhke tantsu ja korduvate fraasidega (bebebe-bebebe, llamame-llamame)

3. Portugal (9.)
Meeldivalt vaikne lugu, mida võiks isegi kusagil pimedas toas ringis istudes laulda.

4. Soome (21.)
Õhupall meeldib, vihmakuuest ja kummikutest ei saa aru, kunstilise eesmärgita enesepaljastamisest ka mitte.

5. Šveits (17.)
Liiga lihtne vist, ei mängi välja.

6. Prantsusmaa (24.)
Kas Prantsusmaal on kunagi enne olnud folkoorisugemetega laul? Tervitan seda initsiatiivi.

7. Norra (10.)
Värskendav näha Eurovisioonil ka sellist sõnumit (tavapärase suuresõnalisuse kõrval).

8. Armeenia (20.)
Lavakujundus tundub paberit raiskav.

9. Itaalia (6.)
Kaks meest pole just tihti esinev laulukooslus. Kaunis meloodia (Itaalia ju) ja publik üürgas kaasa.

10. Hispaania (3.)
Doom-doom, boom-boom, zoom-zoom. Eurovisioonil levinud laulutüüp, mis jätab mind külmaks.

11. Holland (11.)
Millal viimati Hollandil hollandikeelne laul oli? (2010, ütleb Wiki)

12. Ukraina (1.)
Kuidas räpimees selle mütsi alt välja näeb? Kahe äärmise mehe kostüümid tuletavad natuke Leopoldi meelde. Taas tervitan rahvalaulu initsiatiivi. (Aga Ukraina eelmise aasta laul oli nii täiuslik, et seda ületada ei saagi vist.)

13. Saksamaa (25.)
Pole halvim Saksamaa viimaste aastate eurolugudest, aga siiski kõlab nagu midagi sellist, mis kunagi ammu VIVA pealt tuli.

14. Leedu (14.)
Kui mitu korda olen seda lugu kuulnud ja seni ei saa aru, kas see mulle meeldib. Mõjub vanamoodsalt ja ma pole kindel, kas heas mõttes.

15. Aserbaidžan (16.)
Õnnetu mees ballaadiga ei tõota head.

16. Belgia (19.)
The 90s called, they want their boyband back.

17. Kreeka (8.)
Meeldivad lavakujunduses katkised toolid ja laulja jumalannakleit. Laul ka kena.

18. Island (23.)
Nii rahulik, et sõnad sulasid kokku ja ma ei teagi, mis keeles laul oli. Islandi?

19. Moldova (7.)
Tahaks olla sellel peol, kus see bänd mängib. Bändimehed ütlesid, et nad ei taha võita, vaid inimesi rõõmustada. Mind rõõmustas selle etteaste vaatamine/nägemine/kuulmine väga. Laulu nimi on "Rongike", kui armas. Marko ütles nende kohta punkbänd. 

20. Rootsi (4.)
Täitsa lahedalt dramaatiline. Lauljal viskab Dolly Partonit sisse.

21. Austraalia (15.)
DRAAAAAMA

22. Suurbritannia (2.)
Vahva kosmoseteemaline kombinesoon. Laul on ka vahva.

23. Poola (12.)
Mees õnnetu ballaadiga, vahepeal nagu "Arcade". 

24. Serbia (5.)
Läbimõeldud etendus, atraktiivne laulja, meeldejääv päevakajaline lööklause, lihtne käeliigutus. See on moodne kunst.

25. Eesti (13.)
Inimtüüp, keda Stefan esindab, tuleks kaitse alla võtta, neid pole palju.


Ei olnud hea aasta. Eelmisel aastal oli vähemalt 5 laulu, mis olid päriselt head laulud, sel aastal polnud ühtegi, mida veel hiljem kuulata viitsiks.

Emiko Jean "Tokyo ever after"

Sama sara, mis eelmise raamatuga - pole kedagi süüdistada peale enda. 

Kuna sisukirjeldus lubas lugu sellest, kuidas USA-s üles kasvanud jaapani päritolu tüdrukust saab Jaapani printsess, siis lootsin, et raamat sisaldab palju lihtsaid kirjeldusi jaapani kultuuri kohta. Sest kuidas sa ikka teises riigis kohaned, kui kultuuriga ei tutvu. Ja kuna päriselu Jaapani monarhia on üks vanimaid (vanim?) maailmas ja ülitraditsiooniline, siis natuke intrigeeris juhtum, kus keegi väljastpoolt sinna sisse tuuakse. 

Sain tünga. 

Okei, mitte täielikult. See, mida sisukirjeldus lubas, toimuski, aga mitte sel moel, nagu mina ootasin. Mõtlesin, et mõnevõrra realistlik ikka on, aga no ei olnud. Pigem tuli mõte, et kui tahta kirjutada ebarealistlikku lugu printsessist, võikski ju kirjutada päriselt muinasjutu?

Tavaliselt kui loen mingit raamatut, mille vanuseline sihtrühm ma pole, see ei sega mind. Loen lasteraamatuid ka vahepeal ja ongi tore. Aga selle teose puhul jõudsin liiga palju kordi mõelda, et olen sihukese asja jaoks vist liiga vana. Sõnaseadmise stiil tahtis jube popp ja noortepärane olla, mõned naljad kiskusid labaseks, sisupunktid olid lihtsakoeliselt etteaimatavad, sisu ise loogilisuse osas auklik. Nagu möödaminnes kirjutatud veits. Nojah, kas siis asi tegelikult lugeja vanuses oligi, vaevalt et poole noorem mina ka seda väga nautinud oleks.

Nende printsessiraamatute puhul tegelikult mõtlen alati seda, et tahaks lugeda päris tõsist (minu pärast ilukirjanduse vormis) lugu selle kohta, mida päriselt tähendab mõnda kuninglikku perekonda nö sisse astumine. (Tänapäeval juhtub enamasti abielu kaudu, aga hiljutine Belgia uue printsessi näide on rohkem seebika taustaga.) 

Kui ongi tegemist tavalise inimesega, kes on käinud tavalises koolis ja teinud tavalist tööd, aga satub siis tohutu tähelepanu alla ja peab oma ärihuvidest loobuma ja leppima muuhulgas faktiga, et ta ei saa kunagi pensioneeruda, ja sellega, et tema lapsed kuuluvad mõnevõrra ka riigile. Ja nii edasi. Tohutu hulk nüansse, nii ägeda romaani saaks kirjutada.

Näe, üle 5000 inimese on Goodreadsi aastaauhinna hääletusel arvanud, et "Tokyo ever after" on hea noorsooromaan. 

Margaret Leroy "The English girl"


Ega süüdistada pole kedagi peale enda. Ise guugeldasin kunagi raamatuid, kus tegevus Viinis toimub. Toimuski. Väga tore- nimetati tänavanimesid ja hotelle ja kohvikuid. Aga kui tegevus on Viinis 1937. aastal, siis pole vaja kolm korda arvata, mis teema tuleb. Iseenesest jumalast okei teema, ainult neid raamatuid on väga palju juba.

Aga. Isegi üleekspluateeritud teemal on võimalik köitev raamat kirjutada. "The English girl" seda just polnud.

Ühesõnaga, 17-aastane inglanna Stella sõidab Viini, et ühe sealse guru käe all klaverimängus meistriks saada. Ema on talle korraldanud elukoha nooruspõlvest tuttava abielupaari (Rainer ja Marthe) juures. Varsti kohtub Stella psühhiaatrist noormehe Harriga. Noh, ja 1937. aasta on, sündmused arenevad.

Oh, kust alustadagi. Keel, kirjutamise stiil ei olnud just tummine, sõnade valik ja dialoogid kohati sellistes klišeedes, et nali tuli peale. Veel raskem uskuda, et 90 aastat tagasi keegi selliste sõnadega mõtles või rääkis.

Sisu oli ka ettearvatav. Järjest kohti raamatu jooksul, kus mõtlesid, et nüüd juhtub ilmselt see asi ja siis see juhtuski. Loos oli loogikaauke, kohati tehti kummalisi järeldusi. (Kujuta ette, et sa peatud mingi mehe pool, kes kunagi su ema tundis, ja leiad selle mehe sahtlist oma ema noorpõlvefoto. Kas see on piisav tõend tegemaks järeldust, et see mees on sinu tegelik isa?)

Armastusloo poole pealt pidi lugeja taaskord uskuma tohutute tunnete puhkemist peale seda, kui noorpaar on üksteisele mõned pilgud heitnud ja mõned laused rääkinud. No ei usu.

Peategelast kujutati ülinaiivsena. Suure osa ajast ei saanud ta eriti aru, mis teda ümbritsevas linnas (ja maailmas) toimub või soovis meelega mitte aru saada. Ilmselt oli see vajalik, et lõpuks šokiefekt suurem oleks. Ei olnud, kui tegelikult juba teadsid, mis juhtub. 

Peategelase armastatu Harri jäeti üsna lahti seletamata. Peaks vist uskuma, et tal olid Stella suhtes head kavatsused, aga ta ütles liiga vähe selleks, et seda päriselt uskuda. Harri puhul tundus, et oli oluline rõhutada vaid tema päritolu ja ametit, sest nii sai sisse tuua kirjanike lemmikpsühhiaatri härra Freudi. Täiesti lubatud muidugi, aga siis võiks natuke pealispinna kriipimisest kaugemale minna. 

Õnnestunud karakter oli Marthe, aga tema rikuti lõpuga ära. Raineri tegelaskujul oli potentsiaali, aga ka tema lugu lõppes ebahuvitavalt ja suurema üllatuseta.

Nojah, kokkuvõttes mulle meeldiski 1,5 asja: see, et tegevus Viinis toimus, ja Marthe tegelane kuni viimase mõnekümne leheküljeni.

Eesti keelde pole seda tõlgitud, vaevalt et tõlgitakse ka. 

Carlos Ruiz Zafón "Ingli mäng"


Unustatud Raamatute Surnuaia seeriast. Ilmumise järjekorras teine osa, aga sisuliselt eellugu "Tuule varjule". Tegevus toimub 1920ndatel (paarkümmend aastat enne "Tuule varju" algust).

(Aja)kirjanik David Martinez kolib Barcelonas salapärase ajalooga majja (uhke ja sünge, nagu ikka). Mõne aja pärast teeb salapärane kirjastaja talle pakkumise kirjutada raamat, millesarnast pole enne nähtud. Tasu on mitmes mõttes rikkalik, aga raamatu sisu peab vastama kirjastaja nõudmistele. Ei saa salata, tuleb küll mõte, et kas see on tehing saatanaga. Loe ja saa teada, onju.

Huvitav oli. Aeglasema tempoga kui "Tuule vari", kuid siiski huvitav. Lugu ise oli keerulisem, rohkem nüansse ja keerdkäike, rohkem tegelasi. Selline raamat, mis oleks tegelikult hea ühe ropsuga läbi lugeda, siis suudaks ehk meeles hoida kõike seda, mis on juhtunud ja kes keegi on. Aga 500+ lehekülge ühe ropsuga lugeda on mõnevõrra keeruline. Teise variandina võiks lugeda seda lühikese aja jooksul kaks korda, siis oskaks teisel lugemisel mingitele asjadele teadlikult tähelepanu pöörata. 

Tahaks öelda, et lõpuks saab kõik selgeks, aga päris viimse detailini vist ei saagi. Oleneb, kuidas mõelda vist.

Vahepeal läksid arutelud kaunis filosoofilisteks, usu ja psühholoogia ja inimestega manipuleerimise teemadel. Kui sellise koha lugemine sattus õhtusse ja pool silma hakkas juba kinni vajuma, siis said aru küll, et peaks natuke teise aja valima. Ideed iseenesest olid põnevad ja vihjed, mida tehti selle kohta, kuhu võib viia inimeste mõtete (pahatahtlik) mõjutamine, tekitasid kõhedust küll.

Zafóni keelekasutus oli jätkuvalt meisterlik, miljöö loomisega polnud probleemi, asja suur idee ka meeldis. Aga ütlen vist nagu kõik, et "Tuule vari" oli veel parem. 

Unustatud Raamatute Surnuaia 3. raamat "Taeva vang" kutsub ennast lugema sellega, et on esimestest õhem (vist alla 400 lk isegi) ja seal on tegelasteks "Tuule varju" põhitegelased.

Loone Ots "Armastus"

 



Lugesin juba oma kuu aega tagasi, nii et mõtted on natuke aega laagerdunud. Kuigi see pole neid  kuigivõrd muutnud. 

Mulle meeldis, alates raamatu väljanägemisest (hea väike formaat, kaunis minimalistlik kaanekujundus), lõpetades mõningate välja joonistunud detailidega.

On 1942. aasta jaanuar, talvine pööripäev. Õues on väga külm, Eestis on Saksa okupatsioon ja üliõpilane Salme alustab (Viljandimaalt?) teekonda Tartusse. Tema eesmärk on oma sõpra Isidori aidata, talle dokumendid saada. 

Kolm tegelast ongi põhiliselt: Salme Niilend, Isidor Levin, Uku Masing, kõik ajaloolised isikud. Ka suurem osa sündmusi, mis aset leiavad, on päriselt toimunud. 

Salme on tugev otsusekindel naine (nagu Otsa peategelaste puhul tavaks). Tema on see, kes tegutseb, sel ajal, kui mehed ootavad (nagu märkis tabavalt keegi arvustaja). Uku istub oma korteris ja mõtleb ja ootab, Isidor on Salme isatalus, ootab ja mõtleb seal. 

Tegevus toimub ühe ööpäeva jooksul, aga tundub, et palju jõuab juhtuda. Näeme armastust erinevates vormides. Esile tõuseb ligimesearmastus, mis sõjaaegse tegevusega raamatu puhul on ehk eriti tähtis, lootusrikas selline. Sest üksikisiku tegemine ja tegematajätmine piirsituatsioonis on ilmselt suurema tähendusega kui tavalises situatsioonis. (Nagu Runneli luuletuses: Muuda ennast, muutub maailm, mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu.)

Keeleliselt ehmatas algul natuke ära. Mis ilusõnalisus, mis igapäevakeelele tundmatud sõnad. Õnneks polnud autor nendega siiski liiale läinud ja mingil hetkel hakkas tunduma, et selline sõnavalik on ehk sobivgi. (Kui keegi eesti keeles üldse harviksõnu kasutas, siis see võis vabalt olla Uku Masing.)

Raamat on mitmelt poolt auhinnatud. Tore.