Otse põhisisu juurde

Nähtud raamatud 2020

Nagu ülemöödunud aastal, asusin ka 2020. aasta alguses üles märkima avalikus ruumis nähtud raamatuid. Selliseid, mida keegi kusagil luges või ka käes kandis või lauale pannud oli. 

Mõnda aega läks päris hästi, siis tuli see, et eriti nagu avalikku ruumi ei sattunud. Aga ega silm tühja kohta salli - hakkasin täitsa palju tähele panema seriaalides/filmides vilksatavaid raamatuid. Ja sotsiaalmeedias muidugi. Ja suvi tuli, see oli mitmesuguseks nägemiseks hea periood. 

Nõnda sain kokku 46 erinevat nimetust. 

Kusagilt internetist nähtud (otsesed raamatureklaamid ei läinud arvesse)

  • Jojo Moyes "Over horisonten" (originaalpealkiri "The giver of stars")
  • Caitlin Moran "How to be a woman" (ühelt fotolt, kus seda luges Michelle Dockery, ise Downton Abbey lady Mary riietes)
  • Patti Smith "Just kids" (väga soovitatud Instagramis ühe noore näitleja poolt)
  • Delia Owens "Kus laulavad langustid"
  • Sylvia Day "Bared to you" (nähtud korterimüügikuulutuses, mis on ka huvitav koht, kust inimeste riiuleid vaadata)
Selgub, et 1. raamat 5-osalisest
erootiliste romaanide sarjast "Crossfire".


Seriaalis/filmis nähtud

  • Jack London "The Call of the wild"
  • Doris Lessing "The Golden notebook"
  • Kazuo Ishiguro "Never let me go"
  • Jane Austen "Pride and prejudice" ja "Emma"
  • Virginia Woolf "A passionate apprentice" ja "A room of one's own"
  • Jhumpa Lahiri "Unaccustomed Earth"
  • George Elliot "Silas Marner" (viimased 4 rida on kõik sama tegelase öökapilt)
  • Pablo Neruda "20 love poems"
  • George Elliot "Middlemarch"


    "Middlemarch" on mul mõttelises
    lugemisnimekirjas, aga 
    900 lk veits hirmutab.

  • William Shakespeare "The Tempest"
  • Mercedes Lackey "By the sword"
  • J. W. Goethe "Die gesammelten Gedichte"
  • Susan Abulhawa "Morgon i Jenin" (originaalis "Mornings in Jenin")
  • Sylvia Plath "Zungen aus Stein" (ehk "Johnny Panic and the bible of dreams")
  • Oriana Fallaci "A man"
  • Naomi Klein "Logos? Nein, danke" (inglise keeles "No logo")
Võitlusesse logodega niisiis.



Nähtud kusagil avalikus kohas (kellegi käes/nina ees)
  • Dina Rubina "Cordoba valge tuvi"
  • Hanya Yanagihara "A little life"
  • Benjamin Graham "Intelligentne investor" 
  • Berit Sootak "Viimane hingelind"
Reklaamitakse Eesti fantasy-romaanina. 
Mirtelist saab Säde ja rahvapärimus 
on ka mängus.


  • Sally Rooney "Normal people"
  • Andrus Kivirähk "Maailma otsas"
  • Tove Jansson "Muumipapa memuaarid"
  • Elif Shafak "Arhitekti õpipoiss"
Tundub täitsa huvitav. Tegevus 16. sajandi
Istanbulis sultani õukonnas.


  • Stephen Hawking "A brief history of time" (suure tõenäosusega, päris ei jõllitanud välja)
  • Anatoli Rõbakov "Raske liiv"
  • Susan David "Emotional agility"
  • Vladimir Nabokov "Kuningas, emand, poiss"


    Eks kuningas ja emand ole omavahel abielus 
    ja poiss on siis see kolmas. (Vähemalt ma pakuks nii
    sisukirjelduse põhjal.)

  • Ian Penman "It gets me home this curving track"
  • Peter Esterhazy "Südame abivahend" (ma pakun, jällegi keeruline oli hästi näha)
  • Madeline Miller "The song of Achilles"
  • Mari Tammar "Hundihüüdja"


    Selle lugesin ise ka läbi, kui olin näinud 
    tütarlast pargis teda lugemas. 
    Teistsugususest, nagu "Libahuntki".

  • Ernest Hemingway "Ja päike tõuseb"
  • Cath Crowley "Sõnad sügaval sinises"
  • Andrus Kivirähk "Ivan Orava mälestused"
  • Thomas Bannerhed "Kaarnad"


    Vaimse tervise probleemidega mees tahab 
    talu iga hinna eest pojale pärandada. 
    Poeg ei taha ja on ka ärevil. 

  • Ilmar Talve "Maapagu"
  • Tõnu Õnnepalu "Paradiis"
  • Matthew Walker "Why we sleep"


    Neuromees ja uneekspert kirjutab,
    miks me magame. 

See vist oli nüüd viimane möödunud aastat puudutav postitus.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Viveca Sten "I de lugnaste vatten" / "Vaga vesi"

Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme. Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu. Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist. Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks te...