Otse põhisisu juurde

Filmid 2020

Panin sedakorda žanrite kaupa. (Jaotus muidugi suhteliselt meelevaldne.)

Muu

Nägin seda hästi aasta alguses. Vist on kõnekas, et mitte midagi ei mäleta, isegi üldist teemat mitte. Peategelane oli vast mingi tüdruk?

Fredrik Backmani raamatu põhjal. Ei midagi erilist. Pole raamatut lugenud, aga julgen pakkuda, et raamat on etem. Võiks olla ka komöödia all vist.
Kahtlemata parim žanrist "muu". Boheemlus ja unistajad.

Jessica Brown Findlay filmis "This beautiful fantastic"




Romantiline või midagi

See oli ikka väga halb. Hallmarki film vms. Ikka ülimalt halb. 

Vene film, aga Ralph Fiennes kuidagi mängis seal. Kostüümidraama. 

See probleem, mis mul ikka Woody Alleni filmidega - midagi ei juhtu. Mõne filmi puhul võib täitsa vabalt paar tundi mittemidagijuhtumist vaadata ja meeldib ka, aga siin kannatasin lihtsalt ära.




Laste 

Tüdruk on jõuluvana tütar ja tahab jõuluvanaks õppida, aga tüdrukutele pole see lubatud. Tüdruk tahab ikkagi. Olen läbimõeldumaid lastefilme näinud. 

Vatjah, tol hetkel aasta alguses, kui mingi Sipsiku-draama käis, siis ma polnud seda näinud ega osanud midagi arvata. Praegu lihtsalt ütlen, et polnud selle sihtrühm.

Raamat on parem.

Võrreldes 1. osaga ei köitnud kohe nagu üldse. Jäi mulje, et puuduvat sisu üritatakse rohkete lauludega peita. Aga laulud polnud ka kuigi meeldejäävad. 

See uus Lõvikuningas, 2019 vist. Ei midagi liiga erilist, aga enam-vähem.




Noortekas

Iiri noortekas sellest, kuidas tütarlaps ja noormees on teineteisele habemed, et keskkoolis talutavam käia oleks jms.

1980ndate lõpu Norra noored bändimehed. Väga stiilne ja hea meeleoluga. Ja ma ei saa aru, kuidas seda raamatut pole eesti keelde tõlgitud.

Yngvet armastas see keskmine persoon.


Komöödia

Ei kruvinud.

Kerge selline jõulufilm, mis oma südames soovib olla draama. Olles näinud seda reklaami, tundus, et saab halvem olema kui tegelikult oli. 

Lõbus. 

Täitsa naljakas mitme koha peal. Kõnnib mööda piire ja nii.



Elulooline

Sellisest nähtusest nagu Suurbritannia suusahüppaja. Üsna lihtsakoeline, aga mõneti tore ja lõbus vaadata. Kui olla üks neid väheseid inimesi mulle tundub et kogu Eestis, kes saab aru, mis võlu suusahüpetel on.

Hea lugu, aga natuke läks melodraamaks. Näitlejad kõvad ja visuaalselt väga kaunis oma pastelsete toonidega.

Kui poleks hommikul seda vaadanud, poleks ilmselt viitsinud õhtul ka isandat ennast vaadata. Nicholas Hoult on ilmekas, film oli köitev.

A. A. Milne ja tema poeg Billy, kes oli Christopher Robin, aga nagu polnud ka. Hoopis teistsugune film, kui ette arvasin. Polnud ninnu-nännu lugu sellest, kuidas sündis "Karupoeg Puhh". Puhh oli oluline kõrvaltegelane, ütleme nii. 

A. A. Milne prouaga (filmis, ikka filmis)



Eepiline 

Hea lugu, hea maailmaloome, kahtlemata. Muu külje pealt minu jaoks natuke ikka liiga pikk. Pikk-pikk rännak. Aga selle osa lõpuks nad ei jõudnudki kohale. 

Pearu! (Teised ikka ka.)

Kraav on põhiline.



Draama

Taani peredraama, pisut ettearvatav. Kandideeris võõrkeelse filmi Oscarile. Nomaitea.

Jõuluaegne perekonnakogunemine, kus kõik lõpuks üksteise peale karjuvad, sest kõigil on omavahel mingi kana kitkuda. Taani, taaskord. Võib-olla natuke komöödiline ka?

Masendav lugu paarist, kes on lahku minemas ja elavad mõttes juba uut elu, hoolimata sellest, mis nende ühisest pojast saab.

Õpetaja-õpilase afäär. Siin on see huvitava nurga alt, alati ei näidata asju sedapidi. Toimub Norras.

Maitea, tragikomöödia? II ms aegne Saksamaa, väiksel poisil on huvitav kujuteldav sõber. Ja biitlite "I want to hold your hand" kõlab saksa keeles.

Telelavastus 1980. aastast. Väiksel saarel kohtuvad üliõpilasest tütarlaps ja noormees, kohalik. Päris värskendav (eriti 1980 kohta).

Jüri Aarma ja Külliki Saldre (tollal Tool).

Kasuema-kasupoja salajased afäärid. Jällegi huvitav vaatenurk. Ja peale vaatamist oli natuke vastik tunne.

Veel Põhjamaade filmitoodangut. Raamatu põhjal. Sisuliselt perekonnalugu, vanad saladused ja sihuke värk. Üsna dramaatiline, aga selline vaikne põhjamaa inimeste draama. Ilus loodus ja. Loomulikult mängib Stellan Skarsgård, sest kes muu, kui on vaja pisut vanemat härrasmeest peaossa.

Cate Blanchetti võiks mitte midagi tegemas ka vaadata. Kui ta mõnd rolli mängib, on veel parem. Väga tugeva ajastumeeleoluga (1950ndad USA-s) ja hea huvitav teema.

Pole lihtne kirjeldada, millest film räägib, aga mulle niiväga meeldis. Selline klassikaline. Peaaegu nagu oleks teatrietendust vaadanud. 20. sajandi alguse Inglismaa ja kaks perekonda.

Oscari-vääriline Emma Thompson aastast 1992. 

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...
Postita kommentaar
Loe edasi »