Otse põhisisu juurde

Seriaalid 2020

Vagonett jätkab seriaalidega.

Pigem ei

Dash and Lily
Ühe menuka raamatu põhjal tehtud noortekas. Juust. Sellest, kuidas tütarlaps ja noormees suhtlevad ühe märkmiku kaudu, päriselt kohtumata. Esimesed episoodid on rohkem ok kui viimased. Näitlejatöid ka just ei kiida.

Vaese mehe Seks ja linn. Mängis paljus samadele asjadele, aga ei mänginud hästi välja . Ilmselt Seksi ja linna puhul oli uudsus ka omal ajal teemaks, siin polnud midagi uut. 

Emily in Paris:
Lily Collins võib-olla tõmbab mõne vaataja

Downton Abbey looja Julian Fellowesi raamatu põhjal tehtud miniseriaal. Polnud raamat kuigi kaasahaarav lugeda, polnud ka seriaal vaadata. Mitte halb, aga pisut aeglane ja ettearvatav. 19. sajandi I poole London ja minevikusaladused.

Võib kah

Vaatasin SVT Play pealt rootsi keeles rootsikeelsete subtiitritega (olen endaga rahul, seetõttu ka äramärkimine). Seriaal oli tüüpiline teinidraama. Kui vanasti olid sportlased ja kisakooritüdrukud, siis siin olid sportlased ja suunamudijad.

Väga tüüpiline 19. sajandil toimuv kostüümidraama. Nii tüüpiline, et juba praegu on raske meenutada, mis seal toimus. Hea tüdruk sai hea mehe ja varanduse lõpuks, nagu ikka.

Tjockare än vatten (Paksem kui vesi)
Olin kahte esimest hooaega enne näinud, sel aastal tuli kolmas. Lugu on sellest, kuidas kaks venda ja õde on sunnitud Ahvenamaal külalistemaja pidama. 1. hooaeg oli hea, 2. hakkas ära kiskuma ja 3. oli nii masendav, et ma ei vaadanudki lõpuni (no tõesti noh, mitte ühte head asja seal ei juhtunud). 

Wir sind die Welle (We are the wave)
Saksa seriaal üllaste eesmärkide nimel loodud noortegrupist, mis ajapikku kriminaalseks muutub. Õpetlik.

Wir sind die Welle : maskid aastast 2019


Hakkab heaks kiskuma

Agatha Christie raamatu põhjal valminud miniseriaal. Sünge ja normaalne, mitte ülivõrdes hea.

Fleabagi-naise seriaal enne seda, kui temast sai Fleabagi-naine. Komöödia, väga wtf. Sellest, kuidas seltskond noori inimesi elab raha kokku hoidmise eesmärgil mõnda aega vanas (tühjana seisvas) haiglahoones. 

Crashing : See onu oli ühe kunstnikupreili muusa


Päris hästi tabatud Vihurimäe raamatu meeleolu. Natuke õudne ja natuke masendav. 

Kiskuski heaks

Eellugu sellele, kuidas Norras naftat leiti ja rikkus õuele tuli. 

1990ndatel toimuv lugu enesetapukatse teinud tüdrukust, kes seriaali alguses tavalisse ellu tagasi pöördub. Ei ole masendav ja soundtrack on kullast. Jodie Comer mängib ka.

Philip Pullmani raamatu(te) põhjal. Sisaldab kuulsamaid nägusid ja lapsnäitlejaid ning huvitavat ideed sellest, kuidas inimese hinge esindab loom. Tuhkur, kotkas, kes iganes.

Üllatus, jälle raamatu põhjal. Oluliselt parem kui mingi filmiversioon, mida kunagi nägin.

Vanity Fair : elu nagu karussell


Oh, väga hea!

Ajas rändamist on ikka huvitav vaadata. See tekitab alati küsimusi ka. Soundtrack suurepärane. 

Veelkord raamatu põhjal, sedakorda J. K. Rowlingu sulest. Mõrvalood pole ikka veel minu lemmikuks saanud, aga see konkreetne lugu meeldib tegelaste ja näitlejate tõttu. Peaosatäitja osatäitmises on mingi väga paeluv faktor. 

Malemängijast imelaps Elizabeth Harmon, 1960ndate maailm (eelkõige USA ja Nõukogude Liit). Kui siin mingid asjad juhtusid, siis nende juhtumine polnud üllatav, aga samas polnud need asjad kuigi etteaimatavad. Seriaal sisaldas huvitavaid karaktereid, peategelasest alustades. 

Taas raamatu põhjal, mida ma lugenud pole. Väga stiilsete tegelastega lugu sellest, kuidas maailmalõpp hakkab kätte jõudma. Palju wtf-kohti. kammib suht ära. 

Good omens : peategelased hea ja paha ingel
ning väike antikristus


James Herrioti loomaarstilood teleekraanil. Rohelised väljad, lambad, huumor ja ilus inglise keel. Eskapismi esifanfaar. 

Veelkord raamatu(te) põhjal, mida ma lugenud pole. Itaalia seriaal kahest sõbrannast 1950ndatel (ja sealt edasi). Üks on loomulikult andekas, teine tubli ja püüdlik. Nende elud lähevad ka üsna erinevalt. Kohati masendav ja vägivaldne, kohati minu temperamendi jaoks liiga palju sangviinikuid liiga kaua järjest. Aga sisuliselt hea kraam.

Minu geniaalne sõbranna : kas on aru saada, kumb on
see niisama andekas ja kumb püüdlik? 


Siia oli kohe korralikult raha sisse köetud. Aga tulemus sai hea ka. Tegevus toimub Weimari vabariigi aegses Berliinis, peategelasteks politseinik ja üks nutikas tütarlaps (kellest loomulikult saab politseiniku abiline). Palju sellist, mille toimumisele vaid vihjatakse, aga ei näidata. Seda mõjuvam on.

Babylon Berlin : on rühmatantsuaeg!

Üks laul ka sellesama tantsu taustaks:


1960ndad Suurbritannias. Hugh Grant on Briti parlamendisaadik ja Ben Whishaw tema noor armuke. Kui asi tülikaks läheb, püüab saadik armukesest vabaneda ja eitab avalikkuses suhteid. On tõesti very English. Huvitav segu muhelusest ja traagikast. Umbes nagu praegugi, et mõned Suurbritanniaga seotud asjad-inimesed ajavad naerma ja nutma korraga.




Võib-olla mõni veel. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...