Otse põhisisu juurde

1. septembril õpetajatest

Mõned raamatud, kus on õpetajatest tegelasi. Sest millest sa ikka 1. septembril räägid.

"Wikmani poisid" (J. Kross)

Kui alustada kõige legendaarsemast, siis üheski teises raamatus pole nii ägedad õpetajad kui "Wikmani poistes". Ka seriaalis on Tolmuahv, Viruskundra, Plebs ja teised hästi õnnestunud.

"Tõde ja õigus II" (A. H. Tammsaare)

Eelmisega sarnaselt sisaldab ohtralt erinevaid tüpaaže. Mauruse endaga alustades, muidugi.


"Harry Potter" (J. K. Rowling)

Veel üks raamat(usari), kus on terve hunnik õpetajaid. Neid on uuritud ja puuritud, lõputöid nende kohta kaitstud (ka siinmail), surematuid filmirolle tehtud. See, kuidas nii tark mees kui Dumbledore nii mitu korda õpetajate valikuga mööda pani, on muidugi seni küsimus. 

"Jane Eyre" (C. Bronte)

Võib-olla see jääb lugedes natuke tagaplaanile, aga Jane Eyre oli tegelikult ju koduõpetaja ja enne seda ka kooliõpetaja. Raamatus kirjeldatu põhjal oli kannatlik kuju. Õpetajana töötades tuli kindlasti kasuks.

"Lewis Carrolli lugemine keelatud" (D. Arboleda)

Veel üks lugu koduõpetajast. Sedakorda tegutseb 1930ndate New Yorgis õpetaja Eugéne Chignon. Tema hoolealusel Alice'il on vanemad keelanud Lewis Carrolli (ja tema kuulsa raamatu) mainimise. Lugemise muidugi ka. 

"Pommeri aed" (M. Traat)

Maakooli õpetaja 19. sajandi lõpu Eestis, selline maa sool. Tema nimi on Pommer ja ta muudkui harib ja harib oma aeda. Kõik Mats Traadi raamatud, mida lugenud olen, on mulle rohkem meeldinud, kui olen seda ette arvanud.

"Rohtaed" (K. Ristikivi)

Juulius Kilimit on parimaid nimesid eesti romaanides. Ta on ka õpetaja. Kõigepealt on õpilane muidugi, pärast on õpetaja. Tahab väga, et õpilased tema ainet armastaksid, aga millegipärast nad ei tundu seda tegevat. Suur teema on sarnaselt eelmisega aia harimisest, aga siin öeldakse, et enne aia harimist tuleb oma nurmed ja niidud ära harida.


"Igavesti vaid sinu" (L. O'Neill)

Tegevus toimub maailmas, kus tütarlapsi ei sünni, neid disainitakse. Nad käivad läbi koolitee, mille lõppedes on võimalikud kolm teed: saada kaaslaseks, et sünnitada meestele poegi, saada konkubiiniks või saada siivsaks ehk õpetajaks, kes hakkab järgmist põlvkonda tüdrukuid koolitama. Siivsatest räägitakse raamatus kui nö ülejääkidest, kes polnud piisavalt täiuslikud poegi sünnitama ega piisavalt seksikad konkubiininduseks. Mõtlemapanev. 

"The prime of miss Jean Brodie" (M. Spark)

Preili Jean Brodie õpetab 1930ndate Edinburghis oma tüdrukuid eesmärgiga teha neist crème de la crème. Halvim on olla keskpärane. Ma isegi ei mäleta, kas preili Brodie oli konkreetselt mingi aine õpetaja, sest ka  tema enda jaoks polnud see üldse tähtis. Ta õpetas asju, mis olid tema meelest olulised (peamiselt üld- ja kõrgkultuuri teemad). Käigu kukele see õppekava ja mingid käsud. Raamatu järgi tehtud filmis tegi Maggie Smith auhinnatud ülesastumise preili Brodie'na.

"Ühe skandaali märkmed" (Z. Heller)

Õpetajal on afäär oma õpilasega. Üsna hea teema, millest raamatut kirjutada ja filmi teha, ilmselt ei jäta kedagi külmaks. Film on ka tehtud, Cate Blanchett ja Judi Dench kandideerisid Oscarile. Blanchett mängib seda põhiõpetajat ja Dench mängib ka õpetajat.

"Ohvrilaev" (G. Helbemäe)

Minu lemmikumaid eesti raamatuid. Neljakümnendates ajalooõpetajal ja abielumehel Martin Justusel on suhe kahekümnendates Isebeliga (kes pole tema õpilane). Ohvrilaev on antiigist laenatud veesõiduk, mille loo teadmine annab kogu raamatule ägedalt sünge alatooni.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...