Peategelane Kadri, pärit väiksest Eesti külast, on ennast väiksest peale äratõugatuna tundnud. Tema vanaema peetakse nõiaks, ema hulluks. Saab siis temagi normaalne olla? Tema kodutalus on aastakümneid elanud ainult naised, hundihüüdjad. Raamat ongi naistest ja huntidest, naishuntidest, huntnaistest.
Rahvapärimus on siin tähtsal kohal. Kui oled "Libahunti" lugenud, ei tule ka see lugu võõras ette.
Arutletakse selle üle, mida tähendavad need tohutud leheküljed kokku kogutud rahvaluulet, mille üle me ühest küljest uhked oleme, teisest küljest ei tea neist eriti midagi. On neid ja meie teadmist meie enda kõige vanemast kultuurist siis vaja?
Kaks peategelast said mõlemad aru, et on vaja, aga mulle tundus, et lähenesid asjale eri külgedelt. Üks teaduslikult ja teine... hmm, kuidas? Naturaalselt? Orgaaniliselt? Tunnetuslikult?
Kui muidu oli raamatu tekst hästi ilus, kohati isegi liiga ilus, siis dialoogid olid minu jaoks mõnes kohas ebausutavad. Kohe lihtsalt ei kujutanud ette, et kaks inimest võivad omavahel sellistes lausetes rääkida. Liiga head definitsioonid ja seletused, vahepeal nagu mõnest psühholoogiaõpikust võetud.
Lõpp oli loogiline. Sellest hetkest, kui Kadri kodutalu lugu ära räägiti, arvasin, et teistsugust lõppu ei saagi olla. See on õnnelik lugu tegelikult.
Mulle meeldib, et see raamat olemas on. Käitub ise oma sõnade järgi.
