Otse põhisisu juurde

Julia Kelly "With my lazy eye"

5942570

Taaskord raamat, mille leidsin raamatukogus selle raamatu kõrvalt, mida algselt sinna võtma läksin. Päris hea tehnika midagi leida, peaks seda laialdasemalt rakendama.

Tegevus toimub 1980ndate Iirimaal, peategelaseks Lucy (hüüdnimega Bunty). Võib vist öelda, et ta on oma perekonna must lammas, vähemalt tunneb end nii. Žanr on noorteromaan (või kõlab young adult novel paremini?), räägitakse Lucy elust nii perekonnas, koolis, ülikoolis kui tööilmas. Kuigi see sisuliselt pole väga lõbus, on jutustatud nõnda, et vahepeal on päris lõbus. Natuke peab ju nalja saama, kui inimene võtab vastu töökoha, kus ülesannete täitmiseks tal tegelikult kompetents puudub jms.

Oluline märksõna on nägemine. Peategelane on alati kehva nägemisega olnud (lazy eye pealkirjas kirjeldab muuhulgas otseselt Lucy silma). Raamatu jooksul muutub tema nägemine nii otseses kui kaudses mõttes paremaks.

Kummaline oli lugeda. Päris palju juhtus, et lugesin lõigu ära ja mõtlesin, mida siin öeldigi. See võiks viidata igavale raamatule, aga polnud üldse igav. Leheküljed läksid niimoodi edasi, et vahepeal lausa kontrollisin, kas numbrid ikka jooksevad järjest või tuleb peale 81 kohe 91. 

Võib-olla hajutas tähelepanu see, et kasutati üsna palju minu jaoks võõraid kaubamärkide nimetusi ja ka see, et mitu tegelast tuli tegevusse tutvustamata (a la Peter tegi seda ja teist, aga kohe ei öeldud, kes on Peter, see võis selguda alles järgmisel leheküljel).

See oli juba teine sel suvel loetud raamat, kus kasutati fotosid. Et loed-loed ja ühtäkki on keset teksti foto, mis illustreerib midagi, millest parajasti räägitakse. Minu jaoks harjumatu, meenutab natuke seda va piltkirja maailma poole liikumist. Samas see raamat ilmus juba rohkem kui 10 aastat tagasi, kas siis oli piltkiri juba nii päevakorral? Igal juhul ei tundnud selle ega eelmisegi raamatu puhul, et piltide lisamine midagi juurde andnuks.

Üllatav, et Goodreadsis on sellel raamatul vaid üle 100 hindaja. Minu arvates see võiks olla tähelepanu vääriv raamat. See on hea raamat, siin on stiili ja meeleolu ja sisu. Ma tahaks vabalt olla selle ise kirjutanud. 

Lemmikfakt raamatust: peategelase lemmiklaul oli "Fairytale of New York", ka minu lemmikumaid jõululaule.

Üks hea lõik:
These were days that rarely happened and on the odd occasions that they did, never lived up to the excitement of their imaginings. But their possibility alone made them something worth missing, when that possibility was removed. Now that they would never happen, those days were something to miss. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...