Oh! See on vähemalt kõige toredam raamat, mida ma sel aastal lugenud olen. Õhkamisväärilist raamatut on tänasele minule päris keeruline kirjutada, aga "Mailased" on üks selline.
On kirja pandud lood ja jutustatud lood. See raamat, nagu lugedes kiiresti selgub, on jutustatud lugu, ja millise õhinaga jutustatud! (Paneb minugi hüüumärke kasutama.) Tekstis on suur hingejõud ja hellus, nagu Peeter Sauter raamatu tagakaanel ütleb. Ütleb ka, et tegu on impressionistliku vinjetiga. Hästi kirjeldatud, poleks osanud paremini sõnastada.
Peategelane (meesterahvas, mitte enam päris verinoor, kohati pisut nipernaadilik) meenutab ühest küljest oma keskkooliaega, teisalt õhkab tütarlapse järele, kellega mõni aeg tagasi kohtunud on. Tütarlaps on Veronica (ei tea, kas tema pärisnimi), mailasepreili. Lillega võrdlemine tuleb lihtsalt, sest peategelane on kroonik, lillede ja liblikate (lillede!) kroonik. Kõik saab üles märgitud.
Tegevus toimub T linnas. Kui oled selles linnas vähegi aega veetnud või suisa elanud, tunned ta ära, kohe kergesti. Mitte ainult otseste kohakirjelduste vaid ka meeleolu järgi. Ja eks tekigi küsimus, kas romantika on siin rohkem mailasepreili suunal või on T linn see põhiline objekt. Jäävam vist küll.
Raamat on meeldivalt suures kirjas trükitud ja piisavalt õhuke, et korraga läbi lugeda, kestev muhelus näol. Tahaks öelda, nagu Ilge "Maleva" filmis Urule ütles, et jutusta veel, sa räägid nii ilusti vms.
Lühidalt: mul on emotsioonid selle raamatuga seoses.
Taimede keskel, olen tähele pannud, kiputakse kergesti naeratama. Ja näib, kõige tavalisem põhjus, kõige tavalisem naeratamise põhjus on ülevoolava ja liiase ilu ning kohmetuks tegeva igavuse veider koosmõju. Ilu ja igavus, mida selle nii teist laadi, arusaamatu, liikumatu elu keskel tuntakse.
Kommentaarid