Otse põhisisu juurde

Abbi Waxman "The bookish life of Nina Hill"

42379022. sy475

Nina Hill on hilistes kahekümnendates neiu, kes töötab raamatupoes, armastab lugemist, mälumängu ja organiseeritust. Ühtlasi saab ta alles nüüd teada oma isast (keda pole seni tundnud) ja õdedest-vendadest. 

Mul on mitmesuguseid tundeid seoses selle raamatuga. Lugesin Goodreadsist ühe arvustaja juttu, kes ütles üsna tabavalt. Tihti, kui kirjutatakse raamat raamatukoist, siis justkui viidatakse raamatuarmastusele kui isiksuseomadusele. Aga lugemine on ju hobi ja lugejaid on igasuguseid. See, et raamatusõbra stereotüüp on introverdist naisisik, kes tihti töötab raamatupoes või -kogus, kasutab kõnes viiteid loetud raamatutele ja on keskmisest vaimukama kõnepruugiga, ei tähenda, et kõik raamatulugejad on sellised. Ei saa muidugi eitada, et raamatulugemine võib innustada sõnavara arengut ja vanasti aitas ehk ka õigekirjareegleid kinnistada, aga lõpuks on ikka see, et midagi ei panda kellelegi kulbiga pähe. Raamatute lugemine üksi ei tee kedagi nii- või naasuguseks. 

Niisiis, pisukese pahmelduse lõpuks jõuan selleni, et raamatu peategelane oli raamatusõbra stereotüüp, hea küll. Ega sedasorti tegelaskuju vastu ju midagi pole tegelikult. 

Raamat ise oli nagu paljud tänapäeva raamatud, mida kujutad paremini ette filmina. See oli tõetruu romantiline komöödia klišeedega, mis žanri juurde käivad. Samas - nagu ka filmidest romantiliste komöödiatega - kui asi on mingilgi tasemel tehtud, siis selle lugemine/vaatamine tekitab hea tunde. Või vähemalt ei tunne sa end peale lugemist/vaatamist halvemini kui enne. Selle raamatu puhul oli ka nõnda.

Kuigi lõpp läks ikka natuke liiga palaganiks ja imalaks ära. Olen mõelnud, kuidas üldse romantilist komöödiat lõpetada. Ühest küljest peaks õnneliku lõpu tagama, teisalt kuidas teha seda nii, et poleks hirmus lääge? Mõnel on õnnestunud, siin jäi natuke puudu. 

Mõnel on õnnestunud ka usutavaid armastuslugusid kirjutada. Siin oli paraku see tihtiesinev probleem, et esitletakse suurt armastust, aga jääb arusaamatuks, kust see tekkis. Natuke tahaks rohkem aru saada kui see, et on kena mees, kellega mõned vastastikuselt vaimukad laused vahetasime. Eriti, kui peategelane algul meest natuke hukkagi mõistab selle eest, et too pole säärane raamatukoi kui tema. 

Veel üks arusaamatu asi: Ühest küljest räägiti, kuidas peategelasele meeldib palju lugeda, teisalt olid tal kõik õhtud nii ära planeeritud (filmiõhtu, mälumäng jms), et ei tundunud väga lugemisaega jäävat. Neljapäeva esitleti kui lugemisõhtut, aga kas üks õhtu on palju? Ja sellest õhtust ta ka loobus ühel hetkel nö päriselu tarbeks. 

Planeerimise osas nimetas peategelane oma kangelannaks Monica Gellerit. Viiteid popkultuurile oli veel, raamatutele ka (viimased palju "Harry Potteri" suunal). 

Pean veel mainima, et pole kunagi mõistnud Ameerika kultuuris naljaka ja lõbusa asjana esitletavat üksteise toiduga loopimist (mis siin raamatu lõpuosas ette tuli). Toiduga ei mängita. Kui sa seda süüa ei kavatse, siis jäta rahule. 

Tegelikult, hoolimata mõneti negatiivsetest kommentaaridest, oli tore lugeda. Oli jah ettearvatav, aga nimetagem seda žanri eripäraks. 

Kaanekujunduses mulle meeldib, kuidas prillid on o-tähtedeks tehtud, näeb armas välja. Ja alles praegu märkasin, et kaanetüdruk kergitab kulmu ;)


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...