Nina Hill on hilistes kahekümnendates neiu, kes töötab raamatupoes, armastab lugemist, mälumängu ja organiseeritust. Ühtlasi saab ta alles nüüd teada oma isast (keda pole seni tundnud) ja õdedest-vendadest.
Mul on mitmesuguseid tundeid seoses selle raamatuga. Lugesin Goodreadsist ühe arvustaja juttu, kes ütles üsna tabavalt. Tihti, kui kirjutatakse raamat raamatukoist, siis justkui viidatakse raamatuarmastusele kui isiksuseomadusele. Aga lugemine on ju hobi ja lugejaid on igasuguseid. See, et raamatusõbra stereotüüp on introverdist naisisik, kes tihti töötab raamatupoes või -kogus, kasutab kõnes viiteid loetud raamatutele ja on keskmisest vaimukama kõnepruugiga, ei tähenda, et kõik raamatulugejad on sellised. Ei saa muidugi eitada, et raamatulugemine võib innustada sõnavara arengut ja vanasti aitas ehk ka õigekirjareegleid kinnistada, aga lõpuks on ikka see, et midagi ei panda kellelegi kulbiga pähe. Raamatute lugemine üksi ei tee kedagi nii- või naasuguseks.
Niisiis, pisukese pahmelduse lõpuks jõuan selleni, et raamatu peategelane oli raamatusõbra stereotüüp, hea küll. Ega sedasorti tegelaskuju vastu ju midagi pole tegelikult.
Raamat ise oli nagu paljud tänapäeva raamatud, mida kujutad paremini ette filmina. See oli tõetruu romantiline komöödia klišeedega, mis žanri juurde käivad. Samas - nagu ka filmidest romantiliste komöödiatega - kui asi on mingilgi tasemel tehtud, siis selle lugemine/vaatamine tekitab hea tunde. Või vähemalt ei tunne sa end peale lugemist/vaatamist halvemini kui enne. Selle raamatu puhul oli ka nõnda.
Kuigi lõpp läks ikka natuke liiga palaganiks ja imalaks ära. Olen mõelnud, kuidas üldse romantilist komöödiat lõpetada. Ühest küljest peaks õnneliku lõpu tagama, teisalt kuidas teha seda nii, et poleks hirmus lääge? Mõnel on õnnestunud, siin jäi natuke puudu.
Mõnel on õnnestunud ka usutavaid armastuslugusid kirjutada. Siin oli paraku see tihtiesinev probleem, et esitletakse suurt armastust, aga jääb arusaamatuks, kust see tekkis. Natuke tahaks rohkem aru saada kui see, et on kena mees, kellega mõned vastastikuselt vaimukad laused vahetasime. Eriti, kui peategelane algul meest natuke hukkagi mõistab selle eest, et too pole säärane raamatukoi kui tema.
Veel üks arusaamatu asi: Ühest küljest räägiti, kuidas peategelasele meeldib palju lugeda, teisalt olid tal kõik õhtud nii ära planeeritud (filmiõhtu, mälumäng jms), et ei tundunud väga lugemisaega jäävat. Neljapäeva esitleti kui lugemisõhtut, aga kas üks õhtu on palju? Ja sellest õhtust ta ka loobus ühel hetkel nö päriselu tarbeks.
Planeerimise osas nimetas peategelane oma kangelannaks Monica Gellerit. Viiteid popkultuurile oli veel, raamatutele ka (viimased palju "Harry Potteri" suunal).
Pean veel mainima, et pole kunagi mõistnud Ameerika kultuuris naljaka ja lõbusa asjana esitletavat üksteise toiduga loopimist (mis siin raamatu lõpuosas ette tuli). Toiduga ei mängita. Kui sa seda süüa ei kavatse, siis jäta rahule.
Tegelikult, hoolimata mõneti negatiivsetest kommentaaridest, oli tore lugeda. Oli jah ettearvatav, aga nimetagem seda žanri eripäraks.
Kaanekujunduses mulle meeldib, kuidas prillid on o-tähtedeks tehtud, näeb armas välja. Ja alles praegu märkasin, et kaanetüdruk kergitab kulmu ;)
