Otse põhisisu juurde

Marianne Fredriksson "Simon ja tammed"

35824159

Nagu pildilt näha, on raamat ilmunud Varraku ajaviiteromaani sarjas. Natuke üllatav, sest need raamatud, mida seni sellest sarjast olen lugenud, on kuidagi teistsugused olnud. Lihtsakoelisemad? Võimalik. (Aga ma ei taha halvustada ajaviiteromaani sarja, mulle meeldib küll.)

Samas oli ka selle raamatu stiil üsna sirgjooneline, asjad seletati väga lahti. Vahepeal hakkasid sellise lähenemise tõttu tegelikult realistlikud asjad ebarealistlikena mõjuma, maitea miks või kuidas. Ühtlasi oli kohati tunne, et asjad lähevad liiga libedalt inimeste jaoks. Mitte et nendega ainult head asjad oleksid juhtunud, aga halvad juhtusid ka kuidagi liiga kergelt? Ei oska seda paremini seletada, sihuke ebarealistlik voolavus oli. 

Kirjutatu mõjus kuidagi pühalikult. Raamatu põhjal tehtud filmi nimetati kusagil eepiliseks. See vist on sõna, mida ma raamatu kohta ka kasutaks, ainult ta pole justkui eepiline iseenesest, vaid autor ongi tahtnud, et raamat selline saaks. Taotluslikult eepiline niisiis. 

Sisult oli see põhimõtteliselt perekonnalugu. Või kahe perekonna lugu, kes üheks sulanduvad. Perekonnalugudega on see asi, et need on enamasti head. Või vähemalt on nad nagu pitsa - kui on üsna halb, siis on ikka veel päris hea. See konkreetne oli säärane, et sõin ära ja ütleks, et täitsa hea oli, mitte liiga vürtsikas ega lääge. 

Tegevus toimus II maailmasõja aegses ja järgses Lääne-Rootsis, mis iseenesest oli huvitav, sest siit sai detaile noppida tollase Rootsi kohta. Kuna raamat ilmus esmakordselt 1985. aastal, on see muidugi 80ndate nägemus 40ndate-50ndate Rootsist. 

Peategelane oli Simon - huvitava päritolulooga poiss, keda jälgiti poisipõlvest täiskasvanuks saamiseni. Tema enesearengut seostas autor sumerite teemaga (kuidas ajalugu algab sumeritega jms). Sellega mina ausalt öelda ühilduda ei suutnud. Võib-olla olid teadmised teema kohta vähesed. 

Samavõrra oli peategelane Simoni ema Karin. Ja olles temani jõudnud, kerkib üks probleem, mis minul selle raamatuga oli. Paar tegelast olid justkui SUURED HEAD. Isegi kui vahepeal kirjeldati nende inimlikke (loe: halbu?) külgi, jäi ikkagi see tunne, et kuidagi liiga targad ja täiuslikud. (Nägin korra ühte tüdrukut ja kohe tean, et see on sellele poisile täpselt õige tüdruk. Või olen mees, kes peale ühte elus tehtud viga alati eeskujulikult käitub ja teab oma sõprade probleemidele lahendust umbes sekund peale nende kuulmist.) Maitea. 

Raamatus oli siiski huvitavaid mõtteid ja igav küll lugeda polnud, vedas selle eepilisuse täitsa mitme koha peal välja. 

Nagu kõik head inimesed, ei uskunud ta ka kurjusesse. See oli küll olemas, aga mitte iseenesest; see oli vaid eksitus, mis kasvas välja ülekohtust ja ebaõnnest. 
Et see on inimese häda, et ta püüab kõike kuidagi seletada ja saab selle tõttu kõigest valesti aru. 
Inimesed on ju tihtipeale toredad, kui nendega ükshaaval suhelda. Aga rühmadena muutuvad nad sageli halvemaks, aremaks.  

Lisaks mõtted sellest, kuidas inimese isiksus on tema enesekaitse ja kuidas vastikutel isadel on tihtilugu toredad tütred. Või viljaka naise seemnekurgiga võrdlemine. Nii ta läheb. Rootsi raamatuid ikka tore lugeda.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...