Otse põhisisu juurde

Heli Künnapas "Ütlemata sõnad"


Maria on ühe Pärnu kooli 10. klassi tüdruk, selline korralik, üks teine tegelane ütleb et hall hiir. Joel on see lõpuklassi poiss, kes kaugelt vaadates ideaalne tundub - on lokid, põselohud ja sõbrad (sh dramaatiline tüdruksõber), bändi teeb ka veel. Lähemal vaatlusel selgub, et Joel pole päris ideaalne ja Maria pole päris hall hiir.

Tavaliselt on noortekaid hästi huvitav lugeda. Isegi kui saad aru, et pole mingi maailma parim raamat, lähevad leheküljed kiirelt edasi. See raamat läks ausalt öeldes mingil hetkel selliseks, et vaatasin lugemise ajal poole silmaga telekat. Hakkas soigumiseks kiskuma. Saan aru, et see oli natuke ka taotluslik - oli vaja näidata ühe tegelase käitumismustrit. Aga lihtsalt ei viitsinud enam lõpuks.

Sain lugedes hästi aru, et mina pole selle raamatu sihtrühm. Vähemalt pool elu liiga vana. Näiteks poleks mind kunagi tõenäoliselt seganud see, et raamatu jooksul viidati liiga mitu korda pealkirjale - kuidas selle ja selle inimese vahel on palju ütlemata sõnu jne, lisaks üks laul, mille nimi oli "Ütlemata sõnad". 

Oli kohti, mille võin praegu lugedes liigitada teema "ilmselgete asjade üle targutamine" alla, aga kunagise minu jaoks poleks need asjad arvatavasti ilmselged olnud ja seetõttu olnuks ilmutushetk ehk ka kergem tulema.

Raamatu lõpp oli minu jaoks ebarealistlik ja natuke imal. Teisalt, kes saab öelda, et see ei võinud nii minna. Seda, et tütarlapsel oli selline kannatus noormehe suhtes, on siiski raske uskuda.

On uus traditisioon siin öelda, et raamatud pole enam need, mida õigekirja osas eeskujuks võtta. Ja mis stiili puutub - kes loeks kokku kui palju lauseid selles raamatus algab sõnaga nii? Minu maitse jaoks liiga palju.

Imelik tundus see, et lõviosa raaamatust jutustati Maria vaatepunktist, aga kusagil poole peal või kaugemal tulid järsku mingid leheküljed ka Joeli silme läbi. Ilmselt siin taga oli mingi mõte, aga mulle ei jõudnud see päris kohale. Üldse mõjus raamatu teine pool kuidagi juhuslikumalt, kiirustatumalt.

Ja veel, mis värk on sellega, et maakooli õpilased ja linnakooli õpilased on pisut nagu kaks eraldi maailma? Et neil on õpilastena mingi vahe? Kas päriselt on selline arusaam? 

Minu lugupidamine inimestele, kes on suutnud mõne raamatu valmis kirjutada. Mitmed räägivad kui palju mõtteid neil on ja mis see kirjutamine siis ära ei ole. On küll ära. See, et Eestis üldse noortekirjanduse žanr olemas on, on kahtlemata tänuväärne. (See on ka põhjus, miks ma aeg-ajalt mõnda sinna kuuluvat raamatut loen.)

Kommentaarid