Otse põhisisu juurde

Heli Künnapas "Ütlemata sõnad"


Maria on ühe Pärnu kooli 10. klassi tüdruk, selline korralik, üks teine tegelane ütleb et hall hiir. Joel on see lõpuklassi poiss, kes kaugelt vaadates ideaalne tundub - on lokid, põselohud ja sõbrad (sh dramaatiline tüdruksõber), bändi teeb ka veel. Lähemal vaatlusel selgub, et Joel pole päris ideaalne ja Maria pole päris hall hiir.

Tavaliselt on noortekaid hästi huvitav lugeda. Isegi kui saad aru, et pole mingi maailma parim raamat, lähevad leheküljed kiirelt edasi. See raamat läks ausalt öeldes mingil hetkel selliseks, et vaatasin lugemise ajal poole silmaga telekat. Hakkas soigumiseks kiskuma. Saan aru, et see oli natuke ka taotluslik - oli vaja näidata ühe tegelase käitumismustrit. Aga lihtsalt ei viitsinud enam lõpuks.

Sain lugedes hästi aru, et mina pole selle raamatu sihtrühm. Vähemalt pool elu liiga vana. Näiteks poleks mind kunagi tõenäoliselt seganud see, et raamatu jooksul viidati liiga mitu korda pealkirjale - kuidas selle ja selle inimese vahel on palju ütlemata sõnu jne, lisaks üks laul, mille nimi oli "Ütlemata sõnad". 

Oli kohti, mille võin praegu lugedes liigitada teema "ilmselgete asjade üle targutamine" alla, aga kunagise minu jaoks poleks need asjad arvatavasti ilmselged olnud ja seetõttu olnuks ilmutushetk ehk ka kergem tulema.

Raamatu lõpp oli minu jaoks ebarealistlik ja natuke imal. Teisalt, kes saab öelda, et see ei võinud nii minna. Seda, et tütarlapsel oli selline kannatus noormehe suhtes, on siiski raske uskuda.

On uus traditisioon siin öelda, et raamatud pole enam need, mida õigekirja osas eeskujuks võtta. Ja mis stiili puutub - kes loeks kokku kui palju lauseid selles raamatus algab sõnaga nii? Minu maitse jaoks liiga palju.

Imelik tundus see, et lõviosa raaamatust jutustati Maria vaatepunktist, aga kusagil poole peal või kaugemal tulid järsku mingid leheküljed ka Joeli silme läbi. Ilmselt siin taga oli mingi mõte, aga mulle ei jõudnud see päris kohale. Üldse mõjus raamatu teine pool kuidagi juhuslikumalt, kiirustatumalt.

Ja veel, mis värk on sellega, et maakooli õpilased ja linnakooli õpilased on pisut nagu kaks eraldi maailma? Et neil on õpilastena mingi vahe? Kas päriselt on selline arusaam? 

Minu lugupidamine inimestele, kes on suutnud mõne raamatu valmis kirjutada. Mitmed räägivad kui palju mõtteid neil on ja mis see kirjutamine siis ära ei ole. On küll ära. See, et Eestis üldse noortekirjanduse žanr olemas on, on kahtlemata tänuväärne. (See on ka põhjus, miks ma aeg-ajalt mõnda sinna kuuluvat raamatut loen.)

Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju"

"Preili Smilla lumetaju" on juba kaua olnud minu lemmikumaid raamatupealkirju. Tundub selline õrn ja romantiline. Aga on petlik. See pole mingi kaunis lugu. Krimilugu on. Ulmet ka ei välista. Smilla on 37-aastane Kopenhaagenis elav naine, kelle isa taanlane ja ema inuiti päritolu. Esimesed eluaastad on Smilla elanud Gröönimaal, siis ema surma järel arstist isaga Taani tulnud. Lume ja jää kohta on tal laialdased teadmised, mis (osaliselt) pärinevad ilmselt piisavalt varasest lapsepõlvest, et seda võikski rohkem lumetajuks nimetada. Lund lugeda on sama, mis kuulata muusikat. Kirjeldada, mida sa oled lugenud, tähendab seletada muusikat kirjalikult. Raamat algab sellega, et Smilla naabripoiss Esajas on katuselt kukkumise tagajärjel surma saanud. Smilla usub, et juhtunu oli kuritegu. Kogu ülejäänud raamatu ta uuribki, mis juhtuda võis. Esajase loo tagant koorub välja üks suurem lugu. Suht algusest hakkasin aduma, et see meenutab Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...