4. ja 5. raamat Neshovi perekonna seeriast, autor Norra kirjanik Anne B. Ragde. 1.-3. osa lugesin juba 10 aastat tagasi, aga ei olnud tunnet nagu oleks unustanud või poleks aru saanud, kes on kes ja mis on mis.
Lugu on Trondheimi lähedal asuvas talus elanud/elavast perekonnast, nende ajaloost, suhetest ja muidugi perekonnasaladustest (sest ühes perekonnaloos peavad ikka saladused olema). Põhitegelased on kolm venda ja ühe venna tütar, kõik loo toimumise ajal täiskasvanud.
Lugeda on lihtne, stiil voolav ja jutustamine kaasahaarav, palju dialoogi. 4. raamatu puhul küll tekkis vahepeal pisut "Õnne 13" tunne - et loed-loed ja midagi ei juhtu - aga see läks varsti mööda.
Väga realistlik jutustus. Nii realistlik, et 5. raamatus oli minu jaoks kohati masendav. Natuke keeruline lugeda, kuidas keegi kellegi sisikonda tänavalt üles korjas, samas arusaadav, miks seda kirjeldatud oli.
Juba esimesi osi lugedes mõtlesin, ja ka nüüd, et minu kõige lemmikum asi nende romaanide juures on ühe üdini tavalise inimese kirjeldamine. Sellise, kelle kohta üks teine tegelane kasutab mõttes väljendit hall nelinurk. See hall nelinurk on kõige huvitavam tegelane. Ühtlasi tuleb ilusti välja see, millega nõus olen - maailm seisab nende hallide nelinurkade peal. (Ringid ju muudkui veerevad?) Võib-olla siis hall pole värv, millele halvustavalt vaadata?
Millest eriti aru ei saanud, oli see, miks suur osa tegelasi pidi siin nii läbivalt jooma ja suitsetama. Mitte et kellelgi otsene sõltuvusprobleem oleks paistnud, aga pidevalt olid möödaminnes laused nagu pani suitsu ette või valas endale veini. Või see ongi keskmise norralase igapäevane elu?
Keskmisest norralasest rääkides - tegelaste hulgas oli üks pensionär, kelle puhul toodi välja, et tema vanadekodu (mida kirjeldati kui väga ilusat ja korralikku kohta) kuumaks oli 80 % tema pensionist. Lihtsalt selline võrdlus.
Esimese kolme raamatu kohta mäletan kui ilusas keeles need olid. (Norras sai 1. osa suisa miskisuguse auhinna kauni keelekasutuse eest.) 4. ja 5. osa puhul oli ilus keel suuresti tavalisega asendunud. Lisandunud oli rohkesti põhikeele vahele pikitud ingliskeelseid lauseid/väljendeid. Ilmselt eeldati, et kõik lugejad inglise keelt oskavad, sest ära neid polnud tõlgitud. (Või oligi mõte kirjeldada praegust maailma, kus võid mõne inimese jutust osaliselt mitte aru saada, sest ta kasutab mitut keelt segamini?)
Hea küll, sain noist ingliskeelsetest katketest ju aru tegelikult. Minu jaoks olid 5. raamatu lugemise põhisegajad hoopis sellised laused: ma ei anna alla nüüd; me käisime linnas eile; tal oli neid kolm tükki veel külmikus; nüüd otsin ma mingit head muusikat raadiost; lasi kuuma vett peale kraanist. Ma pole suurem sõnajärjeekspert, aga kas see pole ebaloomulik sõnade järjestus? Tahaks öelda ma ei anna NÜÜD alla; me käisime EILE linnas; tal oli neid KÜLMIKUS veel kolm tükki jne. Ilmselt kandis see teistsugune sõnajärg mingit mõtet, sest oli läbivalt samamoodi (järjekindluse eest kiitus).
5. raamatus jäid silma veel sõnad homofiil, deprimeeriv ja deliirne. Kui need ka eesti keeles olemas on, siis pole laialdaselt kasutatavad (deliirne kõlab minu kõrvale suisa valesti). Küll aga on norra keeles sõnad homofil, deprimerende ja delirisk. Kas jõuga otsetõlge? Ma ütleks eesti keeles lihtsalt homoseksuaal, masendav ja soniv.
Tekkis ka küsimus, misasi on jalguots. Eeldatavasti peaks nimetav kääne selline olema, raamatus oli sõna tavaliselt mõnes käändes, nt jalguotsis. Sisu järgi arvaks, et mõeldud on (voodi) jalutsit. Ahaa, leian, et sõna jalgots on olemas, aga jalguots?
Nüüd läksin tähenärijaks, aga seda mitte olla on mul veel raske.
Toredad raamatud on, tõesti. Kõik 5 on ilmunud Eesti Raamatu Põhjamaade romaani sarjas. Ilusad ja kõvade kaantega, annavad lugedes päris raamatu lugemise tunde. Norra keeles on juba ilmunud ka 6. (viimane) osa, aga seda pole veel eesti keelde keelde tõlgitud. Küllap varsti.
Lõpetuseks minu lemmiklause "Elunautijatest": "Ma tahan, et mulle meeldiks see, mida ma argipäevadel teen, kuna neid päevi on kõige rohkem."
Eksole.
