Otse põhisisu juurde

Raamatud 2019 - lugemisbingo

Nägin kusagil raamatubingot ja mõtlesin aasta alguses, et teeks ka. Kuna traditsiooniline 5x5 bingoruudustik tundus liiga lihtne, tegin 6x6. 

Algul läks ruutude mahakriipsutamine ludinal, sain põhimõtteliselt iga loetud raamatuga mõne ruudu täidetud. Aasta teises pooles oli juba märksa raskem, kümmekond loetut ei sobinud ühtegi tabeli kategooriatesse ja detsembris pidin ühe raamatu spetsiaalselt selleks läbi lugema, et bingomängus üks reakenegi täis saada. (Algul olin kindel, et saan täis nii ühe horisontaal- kui vertikaalrea.)

Vaat siin ongi minu bingoruudustik. Rohelised nö mahakriipsutatud väljad. Ühtlasi saab imetleda minu suurepäraseid oskusi Power Pointi kasutada. 

Peale vajutades läheb suuremaks.

Täitunud reas pole ühtegi raamatut, mida lugeda soovitaksin. 
  • "Elisabeth"läheb oma Freudi teooriatega haigemaks kui mulle meeldiks ja on väidetes liiga kategooriline. 
  • "The Aftermath" on suht ok, aga potentsiaali oleks olla palju parem.
  • Ole Lund Kirkegaardi "Albert" on Kummi-Tarzaniga võrreldes lati alt läbi.
  • Manga pole minu stiil. 
  • "Ilmamaa inglid" pole halb raamat, aga suht masekas. 
  • "Pariisi talve" tugevaim külg on eelmise sajandi alguse Pariisi kirjeldamine. Sisu mõttes... noh, ma ei soovita, lihtsakoeline veits.
Kui muudest läbikriipsutatutest midagi soovitada, siis näiteks Anne Swärdi "Vera" oli sihuke, mille puhul mõtlesin, et loen natuke algusest, aga siis ei suutnud lugemist ära lõpetada (seda juhtub harva tänapäeval). Lõpu poole vajus küll veits ära. 

Ja siis "Lewis Carrolli lugemine keelatud". Lasteraamat. Vaimukas sisu ja lahedad illustratsioonid. Isegi kui lugeda ei viitsi, on piltide pärast lahe lehitseda.

Elizabeth Gaskelli "Põhi ja lõuna" ka. See on sedasorti raamat, millesarnased peavad alati olemas olema. Tundub, et see ongi - esmakordselt ilmus 1854 ja 2019 alguses ei mõjunud ka stiili mõttes ülivanamoeliselt.

Tegin 2020. aastaks ka bingo. Et oleks ikka raske, siis jälle 6x6 ruudustik. Ühe ruudu sain juba roheliseks teha.


Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Lambiauhinnad 2025

Claire Keegan "Small things like these" Talvine ja rahulik. "Keedetud hirvede aja" kaanesümbolitest saab raamatut lugenuna aru. Lehm "Sõber mereröövli" kaanel on ka raamatus tähtis tegelane.  Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" "Armastus, lordid ja lõbuleedid" oligi nimelt lambika pealkirja tõttu lugemiseks võetud.  Isabel Allende "Vaimude maja" 2010. aasta augustis lugesin kümmekond esimest lehekülge. Järgmised 400+ lugesin sel aastal.  Kaur Riismaa "Väsinud valguse teooria" Sadakond lehekülge (ca 25%) lugesin ära. Ei suutnud suhestuda, kuigi lubati 90ndate nostalgiat. Andrei Makine "Sõber armeenlane" Ilus keel + suured universaalsed teemad Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen" Ettearvatav ja ülelihtsustatud. Elle McNicoll "Mingi säde" Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk" V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu" Berit Kaschan "Apr...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...