Raamatud 2019 - lugemisbingo

Nägin kusagil raamatubingot ja mõtlesin aasta alguses, et teeks ka. Kuna traditsiooniline 5x5 bingoruudustik tundus liiga lihtne, tegin 6x6. 

Algul läks ruutude mahakriipsutamine ludinal, sain põhimõtteliselt iga loetud raamatuga mõne ruudu täidetud. Aasta teises pooles oli juba märksa raskem, kümmekond loetut ei sobinud ühtegi tabeli kategooriatesse ja detsembris pidin ühe raamatu spetsiaalselt selleks läbi lugema, et bingomängus üks reakenegi täis saada. (Algul olin kindel, et saan täis nii ühe horisontaal- kui vertikaalrea.)

Vaat siin ongi minu bingoruudustik. Rohelised nö mahakriipsutatud väljad. Ühtlasi saab imetleda minu suurepäraseid oskusi Power Pointi kasutada. 

Peale vajutades läheb suuremaks.

Täitunud reas pole ühtegi raamatut, mida lugeda soovitaksin. 

• "Elisabeth"läheb oma Freudi teooriatega haigemaks kui mulle meeldiks ja on väidetes liiga kategooriline. 
• "The Aftermath" on suht ok, aga potentsiaali oleks olla palju parem.
• Ole Lund Kirkegaardi "Albert" on Kummi-Tarzaniga võrreldes lati alt läbi.
• Manga pole minu stiil. 
• "Ilmamaa inglid" pole halb raamat, aga suht masekas. 
• "Pariisi talve" tugevaim külg on eelmise sajandi alguse Pariisi kirjeldamine. Sisu mõttes... noh, ma ei soovita, lihtsakoeline veits.

Kui muudest läbikriipsutatutest midagi soovitada, siis näiteks Anne Swärdi "Vera" oli sihuke, mille puhul mõtlesin, et loen natuke algusest, aga siis ei suutnud lugemist ära lõpetada (seda juhtub harva tänapäeval). Lõpu poole vajus küll veits ära. 

Ja siis "Lewis Carrolli lugemine keelatud". Lasteraamat. Vaimukas sisu ja lahedad illustratsioonid. Isegi kui lugeda ei viitsi, on piltide pärast lahe lehitseda.

Elizabeth Gaskelli "Põhi ja lõuna" ka. See on sedasorti raamat, millesarnased peavad alati olemas olema. Tundub, et see ongi - esmakordselt ilmus 1854 ja 2019 alguses ei mõjunud ka stiili mõttes ülivanamoeliselt.

Tegin 2020. aastaks ka bingo. Et oleks ikka raske, siis jälle 6x6 ruudustik. Ühe ruudu sain juba roheliseks teha.