Otse põhisisu juurde

Muusikaauhinnad 2017

Uus on taasleitud vana, tuleb tõdeda. Olen nostalgialainel, nõnda et siit tuleb mitmeid lugusid, millega mul on juba pikemaajalised suhted.

Aasta hulluke: Kate Bush - Wuthering Heights (võib ka Saara Kadaku esituses näosaatest) 
Võimalusel koos viidjoga vaadata. Omaette huvitav kogemus on püüda seda kaasa laulda. Ühtlasi huvitav, kas mõni koor ei tahaks seda laulda. Tundub, et võiks olla sihuke mõnus hüsteeriline koorilaul.


Aasta õhkaja: The Verve - The Drugs don't work
The Verve on muidugi täiuslik melanhooliabänd, mida mõni ei suuda üldse kuulata, aga minu jaoks võib see laul ka rõõmsamaid kujusid võtta, kui tahab.




Aasta tantsuhitt: Sylvester - Make me feel mighty real
Kui tantsuhimulisel inimesel on kunagi olnud hea aeg elada, siis 70ndatel.


Aasta koorilaul: Rasmus Puur - Meie
Kohtusin selle Anna Haava luuletusega esmakordselt kusagil keskkooli lõpus. Sel aastal oli kena taaskohtumine.


Aasta unistaja: Jem - Flying high 
Jällegi mingi 10 aastat tean seda laulu, aga sel aastal hakkas ta väga kaunis tunduma oma kahehäälsuses ja maitea, mingid viiulid on siin taustal vist? Mingi selline kõla on igal juhul, mida ma pahaks ei pane.


Aasta soovitus: Cigarettes after Sex 
Just sellise intrigeeriva nimega orkestrit soovitas mul kuulata YouTube. Ma pole kindel, kas ta on before või after, aga mulle meeldib. Sugestiivne on see sõna vist. Ja ma siiani ei tea, mis soost on laulja.


Aasta avang: The Cure – Plainsong 
Parem pikk algus kui pikk lõpp.


Aasta diip: Regina Spektor - Firewood 
The piano is not firewood yet on minu meelest nii diibilt öeldud, et ma vahepeal mõtlen, kas ma ikka saan aru kõigest, mida sellega võidakse mõelda. Veel mitu head lauset on ses laulus. The heart beats in threes just like a waltz jms.


Aasta kaver: Salvador Sobral - A case of you 
Võinuks siia lisada ka selle, et Salvador Sobral esitas aasta euroloo, aga mulle isegi veel rohkem meeldis see, kuidas ta seda Joni Mitchelli laulu laulis. (Kõigist neist lauljatest, kes on A case of you laulda võtnud võiks muidugi üldse eraldi tabeli teha.)


Aasta täiuslik: Sigur Ros - Hoppipolla 
Mitte ainult aasta tegelikult. Ma täitsa tõsiselt arvan, et see on üks kaasaja kõige täiuslikumaid laule. Selline avar ja rõõmus. Sõnades räägitakse muuhulgas sellest, kuidas on ilma kummikuteta porilombis hüpata. (Kas kõlab natuke nagu Põrsas Peppa?)


Aasta instrumentaal: The Corrs instrumentaalpalaga, mille nime ma ei tea. 
Veel üks vana lugu, mis on toredale kaasahaarava energiaga.  Kuna tegemist on mingi rahvalauluga, siis poleks vist pidanud olema väga suur üllatus seda sel aastal mingis Poldarki osas kuulda. (Seal küll ilmselgelt kellegi teise kui The Corrsi esituses.)


Aasta hümni kordussaade: Islandi hümni instrumentaalversioon 
Käin seda vahepeal YouTube'is kuulamas ja mõtlen et oh...jess.


Aasta üllatusorel: Victoria soundtrack - The Wedding (või ka mõni muu lugu)
Orel on selline pill, mida ma reeglina ei talu, aga siin on nii kaunid meloodiad, et isegi orel ei sega. Flöödid on veel ilusamad, ühtlasi kasutatakse neid kogu soundtrackil väga mõnusalt rongivile hääle tekitamiseks . Häh, ja nüüd on juutuubist kadunud see The Wedding. Paneme siis kroonimismuusika, kus on lihtsalt mõnus koorilaul.


Aasta lõdvestusharjutus: Liisi Koikson - Viire takka 
Süldiks võib muutuda, kui seda kuulama jääda, meeldivalt unine on. Ja mulle istub, kui mõni laulja veel on, kes ei pea vajalikuks igal hetkel oma tohutuid vokaalseid võimeid demonstreerida. Küll nad paistavad ise välja, kui olemas on. (See on umbes sama nagu need inimesed, kes suudavad targutamata targad välja paista.)


Tantsuhitte ei saanud veel küllalt: Jackson 5 - Blame it on the boogie
Sa vaata neid!


Aasta bänd: Oasis - Stand by me (ja veel paljud lood)
Oasis on üks kõige lahedamaid bände üldse, seda ma ütlen.


Lõpetusüllatus: Lana del Ray - Love
Kuna (nagu ka eelnevatest lugudest näha) ma pole enam kursis muusikaga, mis konkreetselt sel aastal on ilmunud, siis käin aasta lõpus tihtipeale mingeid muusikaportaalide aasta parimate lugude tabeleid vaatamas. Ja mis ma näiteks Pitchforki tabelist praegu leidsin. See laul, mille mina aasta esimeses pooles puhtjuhuslikult leidsin, on täitsa sellest aastast. Sihuke meeldivalt udune ja romantiline ka. Isegi Aasta Hitti sain nüüd oma hääled ära saata, muidu tundus, et ei saagi, sest ma ei tea selle aasta laule.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...