Otse põhisisu juurde

Muusikaauhinnad 2017

Uus on taasleitud vana, tuleb tõdeda. Olen nostalgialainel, nõnda et siit tuleb mitmeid lugusid, millega mul on juba pikemaajalised suhted.

Aasta hulluke: Kate Bush - Wuthering Heights (võib ka Saara Kadaku esituses näosaatest) 
Võimalusel koos viidjoga vaadata. Omaette huvitav kogemus on püüda seda kaasa laulda. Ühtlasi huvitav, kas mõni koor ei tahaks seda laulda. Tundub, et võiks olla sihuke mõnus hüsteeriline koorilaul.


Aasta õhkaja: The Verve - The Drugs don't work
The Verve on muidugi täiuslik melanhooliabänd, mida mõni ei suuda üldse kuulata, aga minu jaoks võib see laul ka rõõmsamaid kujusid võtta, kui tahab.




Aasta tantsuhitt: Sylvester - Make me feel mighty real
Kui tantsuhimulisel inimesel on kunagi olnud hea aeg elada, siis 70ndatel.


Aasta koorilaul: Rasmus Puur - Meie
Kohtusin selle Anna Haava luuletusega esmakordselt kusagil keskkooli lõpus. Sel aastal oli kena taaskohtumine.


Aasta unistaja: Jem - Flying high 
Jällegi mingi 10 aastat tean seda laulu, aga sel aastal hakkas ta väga kaunis tunduma oma kahehäälsuses ja maitea, mingid viiulid on siin taustal vist? Mingi selline kõla on igal juhul, mida ma pahaks ei pane.


Aasta soovitus: Cigarettes after Sex 
Just sellise intrigeeriva nimega orkestrit soovitas mul kuulata YouTube. Ma pole kindel, kas ta on before või after, aga mulle meeldib. Sugestiivne on see sõna vist. Ja ma siiani ei tea, mis soost on laulja.


Aasta avang: The Cure – Plainsong 
Parem pikk algus kui pikk lõpp.


Aasta diip: Regina Spektor - Firewood 
The piano is not firewood yet on minu meelest nii diibilt öeldud, et ma vahepeal mõtlen, kas ma ikka saan aru kõigest, mida sellega võidakse mõelda. Veel mitu head lauset on ses laulus. The heart beats in threes just like a waltz jms.


Aasta kaver: Salvador Sobral - A case of you 
Võinuks siia lisada ka selle, et Salvador Sobral esitas aasta euroloo, aga mulle isegi veel rohkem meeldis see, kuidas ta seda Joni Mitchelli laulu laulis. (Kõigist neist lauljatest, kes on A case of you laulda võtnud võiks muidugi üldse eraldi tabeli teha.)


Aasta täiuslik: Sigur Ros - Hoppipolla 
Mitte ainult aasta tegelikult. Ma täitsa tõsiselt arvan, et see on üks kaasaja kõige täiuslikumaid laule. Selline avar ja rõõmus. Sõnades räägitakse muuhulgas sellest, kuidas on ilma kummikuteta porilombis hüpata. (Kas kõlab natuke nagu Põrsas Peppa?)


Aasta instrumentaal: The Corrs instrumentaalpalaga, mille nime ma ei tea. 
Veel üks vana lugu, mis on toredale kaasahaarava energiaga.  Kuna tegemist on mingi rahvalauluga, siis poleks vist pidanud olema väga suur üllatus seda sel aastal mingis Poldarki osas kuulda. (Seal küll ilmselgelt kellegi teise kui The Corrsi esituses.)


Aasta hümni kordussaade: Islandi hümni instrumentaalversioon 
Käin seda vahepeal YouTube'is kuulamas ja mõtlen et oh...jess.


Aasta üllatusorel: Victoria soundtrack - The Wedding (või ka mõni muu lugu)
Orel on selline pill, mida ma reeglina ei talu, aga siin on nii kaunid meloodiad, et isegi orel ei sega. Flöödid on veel ilusamad, ühtlasi kasutatakse neid kogu soundtrackil väga mõnusalt rongivile hääle tekitamiseks . Häh, ja nüüd on juutuubist kadunud see The Wedding. Paneme siis kroonimismuusika, kus on lihtsalt mõnus koorilaul.


Aasta lõdvestusharjutus: Liisi Koikson - Viire takka 
Süldiks võib muutuda, kui seda kuulama jääda, meeldivalt unine on. Ja mulle istub, kui mõni laulja veel on, kes ei pea vajalikuks igal hetkel oma tohutuid vokaalseid võimeid demonstreerida. Küll nad paistavad ise välja, kui olemas on. (See on umbes sama nagu need inimesed, kes suudavad targutamata targad välja paista.)


Tantsuhitte ei saanud veel küllalt: Jackson 5 - Blame it on the boogie
Sa vaata neid!


Aasta bänd: Oasis - Stand by me (ja veel paljud lood)
Oasis on üks kõige lahedamaid bände üldse, seda ma ütlen.


Lõpetusüllatus: Lana del Ray - Love
Kuna (nagu ka eelnevatest lugudest näha) ma pole enam kursis muusikaga, mis konkreetselt sel aastal on ilmunud, siis käin aasta lõpus tihtipeale mingeid muusikaportaalide aasta parimate lugude tabeleid vaatamas. Ja mis ma näiteks Pitchforki tabelist praegu leidsin. See laul, mille mina aasta esimeses pooles puhtjuhuslikult leidsin, on täitsa sellest aastast. Sihuke meeldivalt udune ja romantiline ka. Isegi Aasta Hitti sain nüüd oma hääled ära saata, muidu tundus, et ei saagi, sest ma ei tea selle aasta laule.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi...