Otse põhisisu juurde

Muusikaauhinnad 2017

Uus on taasleitud vana, tuleb tõdeda. Olen nostalgialainel, nõnda et siit tuleb mitmeid lugusid, millega mul on juba pikemaajalised suhted.

Aasta hulluke: Kate Bush - Wuthering Heights (võib ka Saara Kadaku esituses näosaatest) 
Võimalusel koos viidjoga vaadata. Omaette huvitav kogemus on püüda seda kaasa laulda. Ühtlasi huvitav, kas mõni koor ei tahaks seda laulda. Tundub, et võiks olla sihuke mõnus hüsteeriline koorilaul.


Aasta õhkaja: The Verve - The Drugs don't work
The Verve on muidugi täiuslik melanhooliabänd, mida mõni ei suuda üldse kuulata, aga minu jaoks võib see laul ka rõõmsamaid kujusid võtta, kui tahab.




Aasta tantsuhitt: Sylvester - Make me feel mighty real
Kui tantsuhimulisel inimesel on kunagi olnud hea aeg elada, siis 70ndatel.


Aasta koorilaul: Rasmus Puur - Meie
Kohtusin selle Anna Haava luuletusega esmakordselt kusagil keskkooli lõpus. Sel aastal oli kena taaskohtumine.


Aasta unistaja: Jem - Flying high 
Jällegi mingi 10 aastat tean seda laulu, aga sel aastal hakkas ta väga kaunis tunduma oma kahehäälsuses ja maitea, mingid viiulid on siin taustal vist? Mingi selline kõla on igal juhul, mida ma pahaks ei pane.


Aasta soovitus: Cigarettes after Sex 
Just sellise intrigeeriva nimega orkestrit soovitas mul kuulata YouTube. Ma pole kindel, kas ta on before või after, aga mulle meeldib. Sugestiivne on see sõna vist. Ja ma siiani ei tea, mis soost on laulja.


Aasta avang: The Cure – Plainsong 
Parem pikk algus kui pikk lõpp.


Aasta diip: Regina Spektor - Firewood 
The piano is not firewood yet on minu meelest nii diibilt öeldud, et ma vahepeal mõtlen, kas ma ikka saan aru kõigest, mida sellega võidakse mõelda. Veel mitu head lauset on ses laulus. The heart beats in threes just like a waltz jms.


Aasta kaver: Salvador Sobral - A case of you 
Võinuks siia lisada ka selle, et Salvador Sobral esitas aasta euroloo, aga mulle isegi veel rohkem meeldis see, kuidas ta seda Joni Mitchelli laulu laulis. (Kõigist neist lauljatest, kes on A case of you laulda võtnud võiks muidugi üldse eraldi tabeli teha.)


Aasta täiuslik: Sigur Ros - Hoppipolla 
Mitte ainult aasta tegelikult. Ma täitsa tõsiselt arvan, et see on üks kaasaja kõige täiuslikumaid laule. Selline avar ja rõõmus. Sõnades räägitakse muuhulgas sellest, kuidas on ilma kummikuteta porilombis hüpata. (Kas kõlab natuke nagu Põrsas Peppa?)


Aasta instrumentaal: The Corrs instrumentaalpalaga, mille nime ma ei tea. 
Veel üks vana lugu, mis on toredale kaasahaarava energiaga.  Kuna tegemist on mingi rahvalauluga, siis poleks vist pidanud olema väga suur üllatus seda sel aastal mingis Poldarki osas kuulda. (Seal küll ilmselgelt kellegi teise kui The Corrsi esituses.)


Aasta hümni kordussaade: Islandi hümni instrumentaalversioon 
Käin seda vahepeal YouTube'is kuulamas ja mõtlen et oh...jess.


Aasta üllatusorel: Victoria soundtrack - The Wedding (või ka mõni muu lugu)
Orel on selline pill, mida ma reeglina ei talu, aga siin on nii kaunid meloodiad, et isegi orel ei sega. Flöödid on veel ilusamad, ühtlasi kasutatakse neid kogu soundtrackil väga mõnusalt rongivile hääle tekitamiseks . Häh, ja nüüd on juutuubist kadunud see The Wedding. Paneme siis kroonimismuusika, kus on lihtsalt mõnus koorilaul.


Aasta lõdvestusharjutus: Liisi Koikson - Viire takka 
Süldiks võib muutuda, kui seda kuulama jääda, meeldivalt unine on. Ja mulle istub, kui mõni laulja veel on, kes ei pea vajalikuks igal hetkel oma tohutuid vokaalseid võimeid demonstreerida. Küll nad paistavad ise välja, kui olemas on. (See on umbes sama nagu need inimesed, kes suudavad targutamata targad välja paista.)


Tantsuhitte ei saanud veel küllalt: Jackson 5 - Blame it on the boogie
Sa vaata neid!


Aasta bänd: Oasis - Stand by me (ja veel paljud lood)
Oasis on üks kõige lahedamaid bände üldse, seda ma ütlen.


Lõpetusüllatus: Lana del Ray - Love
Kuna (nagu ka eelnevatest lugudest näha) ma pole enam kursis muusikaga, mis konkreetselt sel aastal on ilmunud, siis käin aasta lõpus tihtipeale mingeid muusikaportaalide aasta parimate lugude tabeleid vaatamas. Ja mis ma näiteks Pitchforki tabelist praegu leidsin. See laul, mille mina aasta esimeses pooles puhtjuhuslikult leidsin, on täitsa sellest aastast. Sihuke meeldivalt udune ja romantiline ka. Isegi Aasta Hitti sain nüüd oma hääled ära saata, muidu tundus, et ei saagi, sest ma ei tea selle aasta laule.

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...