Otse põhisisu juurde

Filmiaasta 2017

Nagu ka varasemalt, panin siia lisaks filmidele ka mõned miniseriaalid, sest need tunduvad sobivat koos filmidega nimekirja.

27. Muumia - Kui nad seda kõike nüüd tõsiselt mõtlesid, siis see ei mõjunud tõsiseltvõetavalt.
26. High-Rise - Selline teoorias hea film, tegevus toimub mingis korteritega kõrghoones ja. Tegelikkuses oli vähe arusaamatu ja seetõttu muutus tüütuks. Jube diip.
Diip Tom Hiddleston
25. Sandor slash Ida - Rootsi film Sandorist, kes on teismeline balletipoiss, ja Idast, kellel on muidu peas teismelisuse ja muud probleemid.
24. Into the Woods - Üritab mingit muinasjututeemat arendada, aga see läheb liiga lambiks ära.
23. Room at the Top - 2-osaline seriaal, kus eriti midagi ei juhtu. Või oli liiga diip minu jaoks.
22. Spider-Man: Homecoming - Mõned päris head naljad olid, aga muud väga ei mäleta.
21. Fantastic Beasts and where to find them - Ei olnud kaugeltki nii köitev kui kõige igavam Harry Potteri film.

Tere jälle, sina.
20. Little Dorrit - Üli-inglaslik Dickensi romaani põhjal tehtud seriaal. Minu jaoks on Dickensi maailm natuke liiga mustvalge üldiselt, mistõttu ka ilmselgelt väga kvaliteetsele seriaalile nii madal koht. Aga seda näitas muide ETV+, mis näitab üldse mitmesuguseid seriaale, mida minul on huvi vaadata. Tihti lihtsalt ei saagi teada, et see või teine asi seal jookseb.
19. Päevad, mis ajasid segadusse - Mõtlesin, et lõbus vilm, aga osutus üsna draamaks. 90ndad olid tõetruud.
18. Rebel in the Rye - J.D.Salingerist film, siin juba kirjutasin.
17. Madame - Prantsuse film, ka siin kirjutasin.
16. The Halcyon - Miniseriaal, mille tegevuspaik 1940.aasta Londonis mingis kõrgema seltskonna hotellis oli atraktiivne.

Ilus trepp.
15. Sangarid - Mõtlesin, et on naljakam. Aga olustikudraamana jumala ok.
14. Detsembrikuumus - Igav ei olnud, aga mingeid ülisuuri muljeid ka pole. Liisi Koiksoni soeng on meeles.
13. 8 minutes idle - Hipster-noortekas võiks öelda.
12. Victoria and Abdul - Judi Dench mängib jälle kuninganna Victoriat. Humoorikalt mängib. 
11. The Prime of Miss Jean Brodie - pea 50 aastat noorem Maggie Smith Oscari-väärilises rollis.
Eile sai 83-aastaseks muide.
10. The Incident - Film, kus väga palju ei räägita, aga on palju detaile, mis kõnelevad täpselt nii, nagu sa neid tõlgendad. Lugu on abielupaarist ja sellest, kuidas üks teismeline tüdruk nende elu...muudab. Meeleolu mõttes pigem sünge.
9. London Town - 70ndad, The Clashi fännist poiss, kes ühtlasi oma väiksele õele isa eest on. Ei ole masendav, armas on.
8. Matilda - Enne, kui Nikolai II-l oli Alexandra, oli tal väidetavalt Matilda. Huvitav oli, melodramaatiline kohati. Venelased oskavad hästi teha melodraamat.
7. Birdsong - Mitte kõige tempokam, aga kui raamatut olla enne lugenud, siis päris ok. Ühtlasi oli see osa, mis raamatus mittevajalik tundus, seriaalist välja jäetud.
6. The Imitation Game - Teema mõttes märkimisväärne ja muidu kah sihuke hea, aga uuesti vist ei viitsiks. Ok, natuke viitsiks kah vist. Mulle meeldis küll.

Kas ma ei öelnud, et Matthew Goode on minu valvenäitleja?
5. Gone Girl - Just enne filmi vaatamist loetud raamat oli vähe pinevam, aga film oli ka põnev.
4. The Hateful Eight - 3 tundi on minu jaoks liiga pikk filmi pikkus, kuigi siin oli sellel kergel venimisel nagu oma roll isegi täita. Stiilne, nagu ikka Tarantinol.
3. About time - Ajasrändamisteema. Sihuke siiras. Ja armas ilma imal olemata.
2. Pillars of the Earth - Keskaeg pole minu lemmikperiood, aga siin ei seganud. Palju teada näitlejaid ja sihuke... monumentaalne lugu. 10-osaline seriaal.
1. Paddington 2 - Kas just aasta parim, aga üleni nunnu.

Roosa ju on nunnu?
4 filmi on siin, mis kõik 1 Oscari võitsid (Fantastic Beasts kostüümide eest, Miss Jean Brodie naispeaosatäitja, Imitation Game stsenaariumi eest, Hateful Eight muusika eest). 

5 filmil/seriaalil on jumalikus IMDB-s kõrgem hinne kui 8: Little Dorritt (8,3); Paddington 2, Pillars of the Earth, Gone Girl (kõik 8,1); Imitation Game (8,0). 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...