Otse põhisisu juurde

Filmiaasta 2017

Nagu ka varasemalt, panin siia lisaks filmidele ka mõned miniseriaalid, sest need tunduvad sobivat koos filmidega nimekirja.

27. Muumia - Kui nad seda kõike nüüd tõsiselt mõtlesid, siis see ei mõjunud tõsiseltvõetavalt.
26. High-Rise - Selline teoorias hea film, tegevus toimub mingis korteritega kõrghoones ja. Tegelikkuses oli vähe arusaamatu ja seetõttu muutus tüütuks. Jube diip.
Diip Tom Hiddleston
25. Sandor slash Ida - Rootsi film Sandorist, kes on teismeline balletipoiss, ja Idast, kellel on muidu peas teismelisuse ja muud probleemid.
24. Into the Woods - Üritab mingit muinasjututeemat arendada, aga see läheb liiga lambiks ära.
23. Room at the Top - 2-osaline seriaal, kus eriti midagi ei juhtu. Või oli liiga diip minu jaoks.
22. Spider-Man: Homecoming - Mõned päris head naljad olid, aga muud väga ei mäleta.
21. Fantastic Beasts and where to find them - Ei olnud kaugeltki nii köitev kui kõige igavam Harry Potteri film.

Tere jälle, sina.
20. Little Dorrit - Üli-inglaslik Dickensi romaani põhjal tehtud seriaal. Minu jaoks on Dickensi maailm natuke liiga mustvalge üldiselt, mistõttu ka ilmselgelt väga kvaliteetsele seriaalile nii madal koht. Aga seda näitas muide ETV+, mis näitab üldse mitmesuguseid seriaale, mida minul on huvi vaadata. Tihti lihtsalt ei saagi teada, et see või teine asi seal jookseb.
19. Päevad, mis ajasid segadusse - Mõtlesin, et lõbus vilm, aga osutus üsna draamaks. 90ndad olid tõetruud.
18. Rebel in the Rye - J.D.Salingerist film, siin juba kirjutasin.
17. Madame - Prantsuse film, ka siin kirjutasin.
16. The Halcyon - Miniseriaal, mille tegevuspaik 1940.aasta Londonis mingis kõrgema seltskonna hotellis oli atraktiivne.

Ilus trepp.
15. Sangarid - Mõtlesin, et on naljakam. Aga olustikudraamana jumala ok.
14. Detsembrikuumus - Igav ei olnud, aga mingeid ülisuuri muljeid ka pole. Liisi Koiksoni soeng on meeles.
13. 8 minutes idle - Hipster-noortekas võiks öelda.
12. Victoria and Abdul - Judi Dench mängib jälle kuninganna Victoriat. Humoorikalt mängib. 
11. The Prime of Miss Jean Brodie - pea 50 aastat noorem Maggie Smith Oscari-väärilises rollis.
Eile sai 83-aastaseks muide.
10. The Incident - Film, kus väga palju ei räägita, aga on palju detaile, mis kõnelevad täpselt nii, nagu sa neid tõlgendad. Lugu on abielupaarist ja sellest, kuidas üks teismeline tüdruk nende elu...muudab. Meeleolu mõttes pigem sünge.
9. London Town - 70ndad, The Clashi fännist poiss, kes ühtlasi oma väiksele õele isa eest on. Ei ole masendav, armas on.
8. Matilda - Enne, kui Nikolai II-l oli Alexandra, oli tal väidetavalt Matilda. Huvitav oli, melodramaatiline kohati. Venelased oskavad hästi teha melodraamat.
7. Birdsong - Mitte kõige tempokam, aga kui raamatut olla enne lugenud, siis päris ok. Ühtlasi oli see osa, mis raamatus mittevajalik tundus, seriaalist välja jäetud.
6. The Imitation Game - Teema mõttes märkimisväärne ja muidu kah sihuke hea, aga uuesti vist ei viitsiks. Ok, natuke viitsiks kah vist. Mulle meeldis küll.

Kas ma ei öelnud, et Matthew Goode on minu valvenäitleja?
5. Gone Girl - Just enne filmi vaatamist loetud raamat oli vähe pinevam, aga film oli ka põnev.
4. The Hateful Eight - 3 tundi on minu jaoks liiga pikk filmi pikkus, kuigi siin oli sellel kergel venimisel nagu oma roll isegi täita. Stiilne, nagu ikka Tarantinol.
3. About time - Ajasrändamisteema. Sihuke siiras. Ja armas ilma imal olemata.
2. Pillars of the Earth - Keskaeg pole minu lemmikperiood, aga siin ei seganud. Palju teada näitlejaid ja sihuke... monumentaalne lugu. 10-osaline seriaal.
1. Paddington 2 - Kas just aasta parim, aga üleni nunnu.

Roosa ju on nunnu?
4 filmi on siin, mis kõik 1 Oscari võitsid (Fantastic Beasts kostüümide eest, Miss Jean Brodie naispeaosatäitja, Imitation Game stsenaariumi eest, Hateful Eight muusika eest). 

5 filmil/seriaalil on jumalikus IMDB-s kõrgem hinne kui 8: Little Dorritt (8,3); Paddington 2, Pillars of the Earth, Gone Girl (kõik 8,1); Imitation Game (8,0). 

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...