Otse põhisisu juurde

Filmiaasta 2017

Nagu ka varasemalt, panin siia lisaks filmidele ka mõned miniseriaalid, sest need tunduvad sobivat koos filmidega nimekirja.

27. Muumia - Kui nad seda kõike nüüd tõsiselt mõtlesid, siis see ei mõjunud tõsiseltvõetavalt.
26. High-Rise - Selline teoorias hea film, tegevus toimub mingis korteritega kõrghoones ja. Tegelikkuses oli vähe arusaamatu ja seetõttu muutus tüütuks. Jube diip.
Diip Tom Hiddleston
25. Sandor slash Ida - Rootsi film Sandorist, kes on teismeline balletipoiss, ja Idast, kellel on muidu peas teismelisuse ja muud probleemid.
24. Into the Woods - Üritab mingit muinasjututeemat arendada, aga see läheb liiga lambiks ära.
23. Room at the Top - 2-osaline seriaal, kus eriti midagi ei juhtu. Või oli liiga diip minu jaoks.
22. Spider-Man: Homecoming - Mõned päris head naljad olid, aga muud väga ei mäleta.
21. Fantastic Beasts and where to find them - Ei olnud kaugeltki nii köitev kui kõige igavam Harry Potteri film.

Tere jälle, sina.
20. Little Dorrit - Üli-inglaslik Dickensi romaani põhjal tehtud seriaal. Minu jaoks on Dickensi maailm natuke liiga mustvalge üldiselt, mistõttu ka ilmselgelt väga kvaliteetsele seriaalile nii madal koht. Aga seda näitas muide ETV+, mis näitab üldse mitmesuguseid seriaale, mida minul on huvi vaadata. Tihti lihtsalt ei saagi teada, et see või teine asi seal jookseb.
19. Päevad, mis ajasid segadusse - Mõtlesin, et lõbus vilm, aga osutus üsna draamaks. 90ndad olid tõetruud.
18. Rebel in the Rye - J.D.Salingerist film, siin juba kirjutasin.
17. Madame - Prantsuse film, ka siin kirjutasin.
16. The Halcyon - Miniseriaal, mille tegevuspaik 1940.aasta Londonis mingis kõrgema seltskonna hotellis oli atraktiivne.

Ilus trepp.
15. Sangarid - Mõtlesin, et on naljakam. Aga olustikudraamana jumala ok.
14. Detsembrikuumus - Igav ei olnud, aga mingeid ülisuuri muljeid ka pole. Liisi Koiksoni soeng on meeles.
13. 8 minutes idle - Hipster-noortekas võiks öelda.
12. Victoria and Abdul - Judi Dench mängib jälle kuninganna Victoriat. Humoorikalt mängib. 
11. The Prime of Miss Jean Brodie - pea 50 aastat noorem Maggie Smith Oscari-väärilises rollis.
Eile sai 83-aastaseks muide.
10. The Incident - Film, kus väga palju ei räägita, aga on palju detaile, mis kõnelevad täpselt nii, nagu sa neid tõlgendad. Lugu on abielupaarist ja sellest, kuidas üks teismeline tüdruk nende elu...muudab. Meeleolu mõttes pigem sünge.
9. London Town - 70ndad, The Clashi fännist poiss, kes ühtlasi oma väiksele õele isa eest on. Ei ole masendav, armas on.
8. Matilda - Enne, kui Nikolai II-l oli Alexandra, oli tal väidetavalt Matilda. Huvitav oli, melodramaatiline kohati. Venelased oskavad hästi teha melodraamat.
7. Birdsong - Mitte kõige tempokam, aga kui raamatut olla enne lugenud, siis päris ok. Ühtlasi oli see osa, mis raamatus mittevajalik tundus, seriaalist välja jäetud.
6. The Imitation Game - Teema mõttes märkimisväärne ja muidu kah sihuke hea, aga uuesti vist ei viitsiks. Ok, natuke viitsiks kah vist. Mulle meeldis küll.

Kas ma ei öelnud, et Matthew Goode on minu valvenäitleja?
5. Gone Girl - Just enne filmi vaatamist loetud raamat oli vähe pinevam, aga film oli ka põnev.
4. The Hateful Eight - 3 tundi on minu jaoks liiga pikk filmi pikkus, kuigi siin oli sellel kergel venimisel nagu oma roll isegi täita. Stiilne, nagu ikka Tarantinol.
3. About time - Ajasrändamisteema. Sihuke siiras. Ja armas ilma imal olemata.
2. Pillars of the Earth - Keskaeg pole minu lemmikperiood, aga siin ei seganud. Palju teada näitlejaid ja sihuke... monumentaalne lugu. 10-osaline seriaal.
1. Paddington 2 - Kas just aasta parim, aga üleni nunnu.

Roosa ju on nunnu?
4 filmi on siin, mis kõik 1 Oscari võitsid (Fantastic Beasts kostüümide eest, Miss Jean Brodie naispeaosatäitja, Imitation Game stsenaariumi eest, Hateful Eight muusika eest). 

5 filmil/seriaalil on jumalikus IMDB-s kõrgem hinne kui 8: Little Dorritt (8,3); Paddington 2, Pillars of the Earth, Gone Girl (kõik 8,1); Imitation Game (8,0). 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...