Otse põhisisu juurde

Victoria ETV-s

Olen mõnes eelnevas kohas juba maininud seriaali Victoria, mis on olnud minu lemmikvaatamisi viimasel ajal. Nüüd on väga tore tõdeda, et ETV on ka selle üles korjanud ja hakkab alates sellest laupäevast näitama. (Kuna tegemist on üsnagi Dowton Abbey jäetud augu täiteks loodud seriaaliga, siis pole imestada, et ETV pani selle ka Downton Abbey kunagisele eetriajale.)

Igal juhul, järgnevad reklaamiminutid (mis ilmselt lähevad natuke pikaks, sest nagu ka varem öeldud, kuninganna Victoria ja kogu temaga kaasas käiv seltskond on minu lemmikteemasid). 

Niisiis, seriaal hakkab pihta 1837.aastal, kui 18-aastase Victoria tollasesse koju Kensingtoni paleesse tullakse teatama, et Victoria kuningast onu on surnud ja long live the queen. 

Vaat selline noor kuninganna. Oma koeraga, kes on ka päris
tähtis tegelane seriaalis.

Victoriat mängib Jenna Coleman, kes on UK-s nähtavasti üsna kuulus, sest oli varasemalt Doctor Who tüdruk. Seriaalis Doctor Who mängis tähendab. Üsna usutav 18-aastane. Ja mulle meeldib, et Victoriat kujutataksegi teismelisena siin, kes ta oli ju tol hetkel. Ühesõnaga, on sihuke pisut tulise peaga iseteadlik tüdruk.

Victoria ema, kellel olid tütrega üsna huvitavad suhted.
Selles mõttes, et vaatajale huvitav vaadata,
muidu üsna keeruline värk.
Paruness Lehzen. Sisulises plaanis ehk rohkem Victoria ema
kui eelmine proua.

Lord Melbourne- peaminister Victoria valitsusaja alguses.
Ühtlasi tema mentor ja isakuju. Punkt. Päriselus Victoriast
40 aastat vanem, siin kindlasti mitte nii palju.
Rufus Sewell mängib Melbourne'i, jee.
Vat, ja siinkohal võib märkida, et kuigi tegelasteks on ajaloolised isikud, sisaldab seriaal suurel hulgal vigu. Mingeid asju on natuke ajas ümber tõstetud, mingid asjad, mis siin juhtuvad, pole kunagi juhtunud, mingeid asju kujutatakse teisiti, kui nad olid jne. Suurema osa võib parema draama saavutamise nimel andeks anda, aga mõnede asjadega on küll natuke kaugele mindud, näiteks 3.osas toimuv.

Prints Albert- esmapilgul vaadates kuiv
kange ratsionalist, tegelikult rohkem
vaga vesi, sügav põhi-tüüpi.
Lüüriline kõrvalepõige selle kohta, miks Alberti lugu on üks huvitavamaid siin:

Sa elad ajal, kus mehed on võimul. Naised on olemas, aga lapsekasvatajate ja leemekulbiliigutajate rollis. Sulle räägitakse väiksest peale, et kunagi abiellud sa Inglise kuningannaga, kogu sinu haridus on vastava suunitlusega (a la õpe inglise ajaloo, õiguse, majanduse jms teemadel). Kõik lähebki plaanipäraselt, abielludki Inglise kuningannaga, aga sinu jaoks tähendab see, et oled tiitli ja värgi mõttes oma naise alam ja sul pole erilist võimu midagi teha. Mida sa siis teed? Lepid kuninganna boy toy rolliga või hakkad otsima, kuidas ikkagi tegutseda saaksid? Näiteks sellesama kuningannast naise kaudu midagi mõjutada? Kui vastuvõtlik ta on sinu ideedele?

Lisatagu siia veel, et lähed abiellumisega seoses Saksamaalt Inglismaale elama, aga seal peale kuninganna enda sind keegi väga ei oota, sest sa oled sakslane. (Ja tollasel Inglismaal on ainult katoliiklane olla veel hullem kui sakslane.)

Ühesõnaga, mulle meeldivad need lood, kus mingid sugusid puudutavad asjad on tagurpidi keeratud. Siis peab ise ka natuke teisiti mõtlema ja see on ju ometi kasulik. 

Sir Robert Peel.
Päris tuntud peaminister tooride parteist.
Raudteede ehitamise patroon.
Ühtlasi Alberti sõber ja mentor.

Alberti vend Ernst.
Olemuselt Alberti vastand, sihuke
smiley happy puppy. Comic relief natuke.
Naistemees ka. Ja osatäitjaks ei keegi muu kui
assiest ass "Taevasammastest", David Oakes. 
Harriet, Victoria....äää, seltsidaam? Õukonnanaine?
See, kes kuningannaga koos hängis igal juhul. Rääkides asjadest,
mida päriselus ei juhtunud, siis ma panin ta meelega siia Ernstist
järgmiseks kohe.

Belgia kuningas Leopold I, Victoria (ja Alberti) onu.
Siin suuresti kosjasobitaja rollis. Üks ajalooraamat spekuleeris
ka teemal, et hoopis tema oli Alberti isa.

Kogu seriaali nõrgim koht on minu arvates alumise korruse teema. Ilmselgelt on siin tahetud Downton Abbey moodi upstairs-downstairs lugu arendada ja teenijarahva elu näitamise kaudu natuke ühiskonnakriitiline olla, aga see ei tööta üldse nii hästi kui DA-s.

Teenijanna Skerrett.
Tema tegelaskujuga üritatakse ilmselt näidata,
et kaks noort tütarlast (tema ja kuninganna),
kes elavad samas  lossis, võivad elada väga erinevaid elusid. 

Aga positiivse poole pealt on veel näiteks ilus muusika. Ja kellele romantikaseriaalid meeldivad, siis soovitan eriti episoode 4, 5 ja 6. Ühtlasi on kogu seriaal üks suur küünlavalgusromantika, muud valgustust praktiliselt polegi. Eks aeg olnud ka selline. Ja Buckinghami palee sisemus, kus suur osa tegevust toimub, ehitati tegelikult ühte vanasse lennujaama angaari Leedsis.

1.hooaja tegevus toimub 1837.aasta juunist kuni 1840.aasta novembrini. Praegu tehakse 2.hooaega, mis hõlmab aastaid 1841-1848.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...