Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2017 I poolfinaal

Minu traditsiooniline tabel koos arvamusavaldusega kuuldud laulude kohta. Peab ainult ütlema, et ega siin ühtegi sellist laulu polnud, mis mulle kohe väga meeldinud oleks.

10. Carl-Philip "Everything but you"
Mulle tundus, et laulja riietus (hakkan kohe kõvasti keevitama) ja laul ise (tavaline eurolaul) ei läinud kokku. Klaverimuusika põhi meenutas mingit teist lugu. Kõige rohkem meeldis meessoost taustalaulja (loe: Rolf). Miks tema enam solistina Eesti Laulul ei käi? Tjah, aga see "Everything but you" ei huvita mind eriti.

9. Uku Suviste - Supernatural
Ei, ega ma ei ütle, see oli täitsa meelelahutuslik. Koreograafia ja. Ma küll vaatasin tähelepanelikult. (Ainult ehk natuke teistel põhjustel kui esitajad soovinud oleksid.) Loomulikult see, kuidas Uku mingite visuaalefektidega siin mängis, oli maha tehtud mitme artisti pealt, keda viimati suurel Eurovisioonil nähti.

8. Leemet Onno - Hurricane
Kas kostab natuke eesti aktsenti laulja hääldusest? Üldiselt siin loos meeldis mulle igasugune taustavärk (mingi äge madal meeshääl + kaunis tants) rohkem kui põhilaul (suht igav). Üks säutsuja ütles, et laulja on nagu ametnikust karaokelaulja.

7. Laura Prits - Hey Kiddo
Äääää...nooh, vähemalt nad paistavad välja. Ja +1 selle eest, et laulu autorite hulgas on Andres Kõpper. Hubba Bubba näts tuleb meelde seda vaadates. Laul ise on kuidagi veniv, nagu oleks tempo kunstlikult maha keeratud. Vindub, aga ei saa vedama. Kuigi. Ma usun, et neil tegijatel endal oli väga lõbus seda numbrit esitada. Lõbusam kui vaatajatel vaadata.

6. Lenna Kuurmaa - Slingshot
Ma saan aru, et keskkonnateemad on uus world peace Eurovisioonil. Laul on aeglane ja dramaatiline, venib. Ma ei viitsi noh, mingid igavad grupitantsud ka veel. Sorri, Lenna, ka see laul pole parem kui "Rapuntsel".

5. Whogaux & Karl-Kristjan feat. Maian - Have you now
Säärane lauljate asetus laval on muidugi the season before the last season, aga ok, elame üle. Järjekordne laul, mis ei saanud kuidagi vedama. Ühtlasi, ma ei saanud aru, millist meeleolu see laul edastada üritas. Kuidagi all over the place. Aga vähemalt uued näod laval.

4. Ariadne - Feel me now
Inglise keelel on aktsent küljes, kostus esmalt. Laulu raadiokuulajana pahaks ei paneks, laulja võib-olla on natuke liiga ninnu-nunnu minu jaoks. Taustamuusika efektid meenutavad kunagist poppi laulu "My heart beats like a drum".

3. Ivo Linna - Suur loterii
"Vana vaksal ei ole raudteejaam" oli peaaegu et õhtu parim lause. Ivo Linna kitarriga oli peaaegu unustatud nähtus. Pole mingi surematu hitt, aga mul on küll hea meel, et see finaali sai, sest Ivo Linnale hoiad pöialt nagu vaikimisi juba. Ühtlasi pikka iga tema Instagrami kontole.

2. Janno Reim ja Kosmos - Valan pisaraid
Ohoh, see on Tartu bänd. Meeleseisunditalletus on hea sõna, mida laulu kohta kasutada (võib ka luuletuse). Sihuke laul, mida oleks vist äge kontserdil kuulata - sihuke vanakooli rokimehe häälega laulja laulab laulu, mis mingil hetkel meeldivalt ära kammib. Janno Reimist võiks muidugi pikemaltki rääkida, mulle tundub, et tal on seda va swagi, kui ma nüüd olen õigesti aru saanud, misasi see on.

1. Elina Born - In or out
Ainus laul kümnest, mis nagu sai täitsa vedama. Pole mingi 10/10 laul, aga nitševoo. Laul ja laulja välimus on kelmikad. Ma muidugi eelistaks seda, et Stig Rästa lisaks laulude kirjutamisele neid laulaks ka, aga noh jah, ega ta sellist trikood nagunii poleks selga tõmmanud.

Näe, Eesti Laulu kodulehel on sel aastal moodne pleier tehtud, kust kõiki laule kuulata saab.

Kommentaarid

  1. Borni laul oli täitsa nitševoo jah, kuid minu meelest pole ilus minna trikooga lavale esinema, seda enam, et saatejuhid ülipeenelt: üks ballikleidis, teine uhkes ülikonnas. Enamik esinejaid (see tähendab, et mitte siis ainult Born, vaid ka muude lauljate esitajad) aga nagu karmantsikud laval. Just riietuse mõttes. Ehk ma olen vanakooliinimene selles suhtes, aga mingi läbiv etikett võiks siiski olla ... Kui seda ei ole, siis oleks pidanud ka saatejuhid tulema nt trikoos või spordipusas ...

    VastaKustuta
  2. Jah, esinemiskostüümide skaala oli tõesti lai- trikoodest ja dressipükstest õhtukleitideni.Eks ta ole tunde küsimus.

    Üldise sportliku huvi mõttes oleks olnud huvitav Reikopit trikoos näha muidugi :D

    VastaKustuta
  3. :D Usun, et tema selline inimene, et tal poleks selle vastu ka midagi olnud.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...