Otse põhisisu juurde

7 punkti, osa n

Maitea, miks neid punkte alati 7 peab olema, võib-olla sellepärast, et see oli mu lemmiknumber kunagi, kui mul veel oli lemmiknumber.
  • Ma ei ole filmitreilerite inimene, olen aru saanud. Kui mõtlen, kas võiks mingit filmi vaadata või mitte, siis treiler pole kunagi see, mille järgi otsustada. Ühest küljest ma ei viitsi vaadata seda klippi (kuigi filmi lühitutvustuse lugemine, mida hea meelega teen, võtab tõenäoliselt sama palju aega) ja teisalt mulle tundub, et filmitreilerid on alati sama ülesehituse ja liiga valju ja järsu muusikaga. Ei taha noh. 
  • Siis on veel üks asi. Sihukesed muusikavideod, kus laul ei hakka kohe alguses pihta, vaid esimesed pool minutit kuni minut käib mingi jutt (mis on vajalik seetõttu, et videol on mingi oma lugu edasi anda). Tjah, vähe on neid muusikavideoid, mida video pärast käima panen. Tahan ikka laulu kuulda ju. Seetõttu reeglina teengi nii, et kui tahan juutuubist mingit laulu kuulata, siis ei pane originaalvideot, vaid mingi suvalise teise variandi, et poleks segavaid asjaolusid. 
  • Ja veel üks asi, mille fänn leidsin, et ma pole. See on Google'i kontodel see eesnimetäht, mis tekib profiilipildiks juhul, kui pole ise mingit pilti lisanud. Minul näiteks on sihuke pruunil taustal K-täht. Huvitav, kust see pruun tuli, osadel on roheline või lilla. Ma saan aru, et selle asja väljamõtleja idee võis olla, et teeks sihukese lihtsa asja (lihtsuses on võlu, onju), aga mind kohe ei võlu noh. See eesnimetäht näeb kohe naljakas välja seal. Maitea, liiga lihtne?
  • Ühtlasi, igasuguste protestimarsside valguses. Ükspäev sattus minu silme ette pilt väikesest poisist, kes kandis silti "I love trains". Suurepärane ju! Kuidas oleks ühe marsiga, kus inimesed kannaksid plakateid positiivsete sõnumitega? Muusika teeb mind õnnelikuks või Olen tänulik, et mul on koer. Protestimarsid on ka vajalikud absoluutselt, aga miks mitte vahepeal teistsugune teema? 
  • Ükspäev tuli mul meelde, mida ülikoolis õppisin. Tõepoolest huvitav. Ei tea, kui palju sellest siis aru sain. Ja üldse. Kui palju on selliseid töökohti, kuhu tööle minekuks ei saagi otseselt midagi eelnevalt õppida. Seda enam kerkib esile, et töötamisele eelnev õppimine on rohkem huvi või...maitea, mingi vajaduse teema. Üldiselt kasulik enesearendamine. Või vastulöök neile, kelle jaoks õppimine on vaid vahend haljale oksale jõudmiseks. 
  • On suurepärane, et inimene suudab mõelda, silmad lahti. Tõesti, ma ütlen, kui palju on neid olukordi, kus on olnud sellisest oskusest suur heameel. Kujutad ette, kui peaksid mingi mõttevoo tekitamiseks iga kord silmad kinni panema. Kuidas siis üle elada see igav koosolek või koolipäev, kus tegelikult parema meelega arutleksid oma peas hoopis selle üle, mis seal eileõhtuses filmis ikkagi tegelikult toimus. Või misiganes muul teemal on soov väike zoneout võtta ;)
  • Viimasena ilmateade. Täna tõusis Tartus päike kell 8.16 ja loojub kell 16.39. See teeb päeva pikkuseks 8 tundi ja 23 minutit- päev on täpselt 2 tundi pikem kui pööripäeval. Sügiseti muide on 8,5-tunnine päev kusagil novembri alguses.
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...
Postita kommentaar
Loe edasi »