Otse põhisisu juurde

7 punkti, osa n

Maitea, miks neid punkte alati 7 peab olema, võib-olla sellepärast, et see oli mu lemmiknumber kunagi, kui mul veel oli lemmiknumber.
  • Ma ei ole filmitreilerite inimene, olen aru saanud. Kui mõtlen, kas võiks mingit filmi vaadata või mitte, siis treiler pole kunagi see, mille järgi otsustada. Ühest küljest ma ei viitsi vaadata seda klippi (kuigi filmi lühitutvustuse lugemine, mida hea meelega teen, võtab tõenäoliselt sama palju aega) ja teisalt mulle tundub, et filmitreilerid on alati sama ülesehituse ja liiga valju ja järsu muusikaga. Ei taha noh. 
  • Siis on veel üks asi. Sihukesed muusikavideod, kus laul ei hakka kohe alguses pihta, vaid esimesed pool minutit kuni minut käib mingi jutt (mis on vajalik seetõttu, et videol on mingi oma lugu edasi anda). Tjah, vähe on neid muusikavideoid, mida video pärast käima panen. Tahan ikka laulu kuulda ju. Seetõttu reeglina teengi nii, et kui tahan juutuubist mingit laulu kuulata, siis ei pane originaalvideot, vaid mingi suvalise teise variandi, et poleks segavaid asjaolusid. 
  • Ja veel üks asi, mille fänn leidsin, et ma pole. See on Google'i kontodel see eesnimetäht, mis tekib profiilipildiks juhul, kui pole ise mingit pilti lisanud. Minul näiteks on sihuke pruunil taustal K-täht. Huvitav, kust see pruun tuli, osadel on roheline või lilla. Ma saan aru, et selle asja väljamõtleja idee võis olla, et teeks sihukese lihtsa asja (lihtsuses on võlu, onju), aga mind kohe ei võlu noh. See eesnimetäht näeb kohe naljakas välja seal. Maitea, liiga lihtne?
  • Ühtlasi, igasuguste protestimarsside valguses. Ükspäev sattus minu silme ette pilt väikesest poisist, kes kandis silti "I love trains". Suurepärane ju! Kuidas oleks ühe marsiga, kus inimesed kannaksid plakateid positiivsete sõnumitega? Muusika teeb mind õnnelikuks või Olen tänulik, et mul on koer. Protestimarsid on ka vajalikud absoluutselt, aga miks mitte vahepeal teistsugune teema? 
  • Ükspäev tuli mul meelde, mida ülikoolis õppisin. Tõepoolest huvitav. Ei tea, kui palju sellest siis aru sain. Ja üldse. Kui palju on selliseid töökohti, kuhu tööle minekuks ei saagi otseselt midagi eelnevalt õppida. Seda enam kerkib esile, et töötamisele eelnev õppimine on rohkem huvi või...maitea, mingi vajaduse teema. Üldiselt kasulik enesearendamine. Või vastulöök neile, kelle jaoks õppimine on vaid vahend haljale oksale jõudmiseks. 
  • On suurepärane, et inimene suudab mõelda, silmad lahti. Tõesti, ma ütlen, kui palju on neid olukordi, kus on olnud sellisest oskusest suur heameel. Kujutad ette, kui peaksid mingi mõttevoo tekitamiseks iga kord silmad kinni panema. Kuidas siis üle elada see igav koosolek või koolipäev, kus tegelikult parema meelega arutleksid oma peas hoopis selle üle, mis seal eileõhtuses filmis ikkagi tegelikult toimus. Või misiganes muul teemal on soov väike zoneout võtta ;)
  • Viimasena ilmateade. Täna tõusis Tartus päike kell 8.16 ja loojub kell 16.39. See teeb päeva pikkuseks 8 tundi ja 23 minutit- päev on täpselt 2 tundi pikem kui pööripäeval. Sügiseti muide on 8,5-tunnine päev kusagil novembri alguses.
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Postita kommentaar
Loe edasi »

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...
3 kommentaari
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »