Otse põhisisu juurde

7 punkti, osa n

Maitea, miks neid punkte alati 7 peab olema, võib-olla sellepärast, et see oli mu lemmiknumber kunagi, kui mul veel oli lemmiknumber.
  • Ma ei ole filmitreilerite inimene, olen aru saanud. Kui mõtlen, kas võiks mingit filmi vaadata või mitte, siis treiler pole kunagi see, mille järgi otsustada. Ühest küljest ma ei viitsi vaadata seda klippi (kuigi filmi lühitutvustuse lugemine, mida hea meelega teen, võtab tõenäoliselt sama palju aega) ja teisalt mulle tundub, et filmitreilerid on alati sama ülesehituse ja liiga valju ja järsu muusikaga. Ei taha noh. 
  • Siis on veel üks asi. Sihukesed muusikavideod, kus laul ei hakka kohe alguses pihta, vaid esimesed pool minutit kuni minut käib mingi jutt (mis on vajalik seetõttu, et videol on mingi oma lugu edasi anda). Tjah, vähe on neid muusikavideoid, mida video pärast käima panen. Tahan ikka laulu kuulda ju. Seetõttu reeglina teengi nii, et kui tahan juutuubist mingit laulu kuulata, siis ei pane originaalvideot, vaid mingi suvalise teise variandi, et poleks segavaid asjaolusid. 
  • Ja veel üks asi, mille fänn leidsin, et ma pole. See on Google'i kontodel see eesnimetäht, mis tekib profiilipildiks juhul, kui pole ise mingit pilti lisanud. Minul näiteks on sihuke pruunil taustal K-täht. Huvitav, kust see pruun tuli, osadel on roheline või lilla. Ma saan aru, et selle asja väljamõtleja idee võis olla, et teeks sihukese lihtsa asja (lihtsuses on võlu, onju), aga mind kohe ei võlu noh. See eesnimetäht näeb kohe naljakas välja seal. Maitea, liiga lihtne?
  • Ühtlasi, igasuguste protestimarsside valguses. Ükspäev sattus minu silme ette pilt väikesest poisist, kes kandis silti "I love trains". Suurepärane ju! Kuidas oleks ühe marsiga, kus inimesed kannaksid plakateid positiivsete sõnumitega? Muusika teeb mind õnnelikuks või Olen tänulik, et mul on koer. Protestimarsid on ka vajalikud absoluutselt, aga miks mitte vahepeal teistsugune teema? 
  • Ükspäev tuli mul meelde, mida ülikoolis õppisin. Tõepoolest huvitav. Ei tea, kui palju sellest siis aru sain. Ja üldse. Kui palju on selliseid töökohti, kuhu tööle minekuks ei saagi otseselt midagi eelnevalt õppida. Seda enam kerkib esile, et töötamisele eelnev õppimine on rohkem huvi või...maitea, mingi vajaduse teema. Üldiselt kasulik enesearendamine. Või vastulöök neile, kelle jaoks õppimine on vaid vahend haljale oksale jõudmiseks. 
  • On suurepärane, et inimene suudab mõelda, silmad lahti. Tõesti, ma ütlen, kui palju on neid olukordi, kus on olnud sellisest oskusest suur heameel. Kujutad ette, kui peaksid mingi mõttevoo tekitamiseks iga kord silmad kinni panema. Kuidas siis üle elada see igav koosolek või koolipäev, kus tegelikult parema meelega arutleksid oma peas hoopis selle üle, mis seal eileõhtuses filmis ikkagi tegelikult toimus. Või misiganes muul teemal on soov väike zoneout võtta ;)
  • Viimasena ilmateade. Täna tõusis Tartus päike kell 8.16 ja loojub kell 16.39. See teeb päeva pikkuseks 8 tundi ja 23 minutit- päev on täpselt 2 tundi pikem kui pööripäeval. Sügiseti muide on 8,5-tunnine päev kusagil novembri alguses.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...