Otse põhisisu juurde

7 punkti, osa n

Maitea, miks neid punkte alati 7 peab olema, võib-olla sellepärast, et see oli mu lemmiknumber kunagi, kui mul veel oli lemmiknumber.
  • Ma ei ole filmitreilerite inimene, olen aru saanud. Kui mõtlen, kas võiks mingit filmi vaadata või mitte, siis treiler pole kunagi see, mille järgi otsustada. Ühest küljest ma ei viitsi vaadata seda klippi (kuigi filmi lühitutvustuse lugemine, mida hea meelega teen, võtab tõenäoliselt sama palju aega) ja teisalt mulle tundub, et filmitreilerid on alati sama ülesehituse ja liiga valju ja järsu muusikaga. Ei taha noh. 
  • Siis on veel üks asi. Sihukesed muusikavideod, kus laul ei hakka kohe alguses pihta, vaid esimesed pool minutit kuni minut käib mingi jutt (mis on vajalik seetõttu, et videol on mingi oma lugu edasi anda). Tjah, vähe on neid muusikavideoid, mida video pärast käima panen. Tahan ikka laulu kuulda ju. Seetõttu reeglina teengi nii, et kui tahan juutuubist mingit laulu kuulata, siis ei pane originaalvideot, vaid mingi suvalise teise variandi, et poleks segavaid asjaolusid. 
  • Ja veel üks asi, mille fänn leidsin, et ma pole. See on Google'i kontodel see eesnimetäht, mis tekib profiilipildiks juhul, kui pole ise mingit pilti lisanud. Minul näiteks on sihuke pruunil taustal K-täht. Huvitav, kust see pruun tuli, osadel on roheline või lilla. Ma saan aru, et selle asja väljamõtleja idee võis olla, et teeks sihukese lihtsa asja (lihtsuses on võlu, onju), aga mind kohe ei võlu noh. See eesnimetäht näeb kohe naljakas välja seal. Maitea, liiga lihtne?
  • Ühtlasi, igasuguste protestimarsside valguses. Ükspäev sattus minu silme ette pilt väikesest poisist, kes kandis silti "I love trains". Suurepärane ju! Kuidas oleks ühe marsiga, kus inimesed kannaksid plakateid positiivsete sõnumitega? Muusika teeb mind õnnelikuks või Olen tänulik, et mul on koer. Protestimarsid on ka vajalikud absoluutselt, aga miks mitte vahepeal teistsugune teema? 
  • Ükspäev tuli mul meelde, mida ülikoolis õppisin. Tõepoolest huvitav. Ei tea, kui palju sellest siis aru sain. Ja üldse. Kui palju on selliseid töökohti, kuhu tööle minekuks ei saagi otseselt midagi eelnevalt õppida. Seda enam kerkib esile, et töötamisele eelnev õppimine on rohkem huvi või...maitea, mingi vajaduse teema. Üldiselt kasulik enesearendamine. Või vastulöök neile, kelle jaoks õppimine on vaid vahend haljale oksale jõudmiseks. 
  • On suurepärane, et inimene suudab mõelda, silmad lahti. Tõesti, ma ütlen, kui palju on neid olukordi, kus on olnud sellisest oskusest suur heameel. Kujutad ette, kui peaksid mingi mõttevoo tekitamiseks iga kord silmad kinni panema. Kuidas siis üle elada see igav koosolek või koolipäev, kus tegelikult parema meelega arutleksid oma peas hoopis selle üle, mis seal eileõhtuses filmis ikkagi tegelikult toimus. Või misiganes muul teemal on soov väike zoneout võtta ;)
  • Viimasena ilmateade. Täna tõusis Tartus päike kell 8.16 ja loojub kell 16.39. See teeb päeva pikkuseks 8 tundi ja 23 minutit- päev on täpselt 2 tundi pikem kui pööripäeval. Sügiseti muide on 8,5-tunnine päev kusagil novembri alguses.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...