Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2017 I poolfinaal

Minu traditsiooniline tabel koos arvamusavaldusega kuuldud laulude kohta. Peab ainult ütlema, et ega siin ühtegi sellist laulu polnud, mis mulle kohe väga meeldinud oleks.

10. Carl-Philip "Everything but you"
Mulle tundus, et laulja riietus (hakkan kohe kõvasti keevitama) ja laul ise (tavaline eurolaul) ei läinud kokku. Klaverimuusika põhi meenutas mingit teist lugu. Kõige rohkem meeldis meessoost taustalaulja (loe: Rolf). Miks tema enam solistina Eesti Laulul ei käi? Tjah, aga see "Everything but you" ei huvita mind eriti.

9. Uku Suviste - Supernatural
Ei, ega ma ei ütle, see oli täitsa meelelahutuslik. Koreograafia ja. Ma küll vaatasin tähelepanelikult. (Ainult ehk natuke teistel põhjustel kui esitajad soovinud oleksid.) Loomulikult see, kuidas Uku mingite visuaalefektidega siin mängis, oli maha tehtud mitme artisti pealt, keda viimati suurel Eurovisioonil nähti.

8. Leemet Onno - Hurricane
Kas kostab natuke eesti aktsenti laulja hääldusest? Üldiselt siin loos meeldis mulle igasugune taustavärk (mingi äge madal meeshääl + kaunis tants) rohkem kui põhilaul (suht igav). Üks säutsuja ütles, et laulja on nagu ametnikust karaokelaulja.

7. Laura Prits - Hey Kiddo
Äääää...nooh, vähemalt nad paistavad välja. Ja +1 selle eest, et laulu autorite hulgas on Andres Kõpper. Hubba Bubba näts tuleb meelde seda vaadates. Laul ise on kuidagi veniv, nagu oleks tempo kunstlikult maha keeratud. Vindub, aga ei saa vedama. Kuigi. Ma usun, et neil tegijatel endal oli väga lõbus seda numbrit esitada. Lõbusam kui vaatajatel vaadata.

6. Lenna Kuurmaa - Slingshot
Ma saan aru, et keskkonnateemad on uus world peace Eurovisioonil. Laul on aeglane ja dramaatiline, venib. Ma ei viitsi noh, mingid igavad grupitantsud ka veel. Sorri, Lenna, ka see laul pole parem kui "Rapuntsel".

5. Whogaux & Karl-Kristjan feat. Maian - Have you now
Säärane lauljate asetus laval on muidugi the season before the last season, aga ok, elame üle. Järjekordne laul, mis ei saanud kuidagi vedama. Ühtlasi, ma ei saanud aru, millist meeleolu see laul edastada üritas. Kuidagi all over the place. Aga vähemalt uued näod laval.

4. Ariadne - Feel me now
Inglise keelel on aktsent küljes, kostus esmalt. Laulu raadiokuulajana pahaks ei paneks, laulja võib-olla on natuke liiga ninnu-nunnu minu jaoks. Taustamuusika efektid meenutavad kunagist poppi laulu "My heart beats like a drum".

3. Ivo Linna - Suur loterii
"Vana vaksal ei ole raudteejaam" oli peaaegu et õhtu parim lause. Ivo Linna kitarriga oli peaaegu unustatud nähtus. Pole mingi surematu hitt, aga mul on küll hea meel, et see finaali sai, sest Ivo Linnale hoiad pöialt nagu vaikimisi juba. Ühtlasi pikka iga tema Instagrami kontole.

2. Janno Reim ja Kosmos - Valan pisaraid
Ohoh, see on Tartu bänd. Meeleseisunditalletus on hea sõna, mida laulu kohta kasutada (võib ka luuletuse). Sihuke laul, mida oleks vist äge kontserdil kuulata - sihuke vanakooli rokimehe häälega laulja laulab laulu, mis mingil hetkel meeldivalt ära kammib. Janno Reimist võiks muidugi pikemaltki rääkida, mulle tundub, et tal on seda va swagi, kui ma nüüd olen õigesti aru saanud, misasi see on.

1. Elina Born - In or out
Ainus laul kümnest, mis nagu sai täitsa vedama. Pole mingi 10/10 laul, aga nitševoo. Laul ja laulja välimus on kelmikad. Ma muidugi eelistaks seda, et Stig Rästa lisaks laulude kirjutamisele neid laulaks ka, aga noh jah, ega ta sellist trikood nagunii poleks selga tõmmanud.

Näe, Eesti Laulu kodulehel on sel aastal moodne pleier tehtud, kust kõiki laule kuulata saab.

Kommentaarid

  1. Borni laul oli täitsa nitševoo jah, kuid minu meelest pole ilus minna trikooga lavale esinema, seda enam, et saatejuhid ülipeenelt: üks ballikleidis, teine uhkes ülikonnas. Enamik esinejaid (see tähendab, et mitte siis ainult Born, vaid ka muude lauljate esitajad) aga nagu karmantsikud laval. Just riietuse mõttes. Ehk ma olen vanakooliinimene selles suhtes, aga mingi läbiv etikett võiks siiski olla ... Kui seda ei ole, siis oleks pidanud ka saatejuhid tulema nt trikoos või spordipusas ...

    VastaKustuta
  2. Jah, esinemiskostüümide skaala oli tõesti lai- trikoodest ja dressipükstest õhtukleitideni.Eks ta ole tunde küsimus.

    Üldise sportliku huvi mõttes oleks olnud huvitav Reikopit trikoos näha muidugi :D

    VastaKustuta
  3. :D Usun, et tema selline inimene, et tal poleks selle vastu ka midagi olnud.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Eurovisiooniväljakutse : II osa

11 - An entry in a language you don't know, that you can sing along to  Itaalia esindaja 2016 Francesca Michielin "Nessun grado di separazione" . Kaasa laulda suudan muidugi ainult refräänist mõnda rida.  12 - Your favourite entry of all time Sellest, kuidas Go_A "Shum" on täiuslik eurolaul, räägin suht igal võimalusel. Aga kui puhtalt emotsioonide pealt läheneda, siis võidab muidugi Brainstormi "My star" . Millise teise Eestit mitte esindanud laulu sõnad oleks 26 aastat hiljem ikka veel peas. Ja selle intro kohta võiks sõnu öelda.  13 - Your least favourite entry of all time    Laul Eurovisioonilt, mida ei toimunud 2020. aasta Bulgaaria esindaja olnuks Victoria "Tears getting sober" Billieilishlik, melanhoolne, rahulik, lihtne kaasa laulda. Pealkiri on ka täitsa nutikas mõtlen praegu. Pisarad ei kuiva ega kao, vaid saavad kaineks. 14 - Your favourite Irish entry  Eks ikka 1994.aasta võidulugu  "Rock'n'roll kids" . Ka eesti...