Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2017 I poolfinaal

Minu traditsiooniline tabel koos arvamusavaldusega kuuldud laulude kohta. Peab ainult ütlema, et ega siin ühtegi sellist laulu polnud, mis mulle kohe väga meeldinud oleks.

10. Carl-Philip "Everything but you"
Mulle tundus, et laulja riietus (hakkan kohe kõvasti keevitama) ja laul ise (tavaline eurolaul) ei läinud kokku. Klaverimuusika põhi meenutas mingit teist lugu. Kõige rohkem meeldis meessoost taustalaulja (loe: Rolf). Miks tema enam solistina Eesti Laulul ei käi? Tjah, aga see "Everything but you" ei huvita mind eriti.

9. Uku Suviste - Supernatural
Ei, ega ma ei ütle, see oli täitsa meelelahutuslik. Koreograafia ja. Ma küll vaatasin tähelepanelikult. (Ainult ehk natuke teistel põhjustel kui esitajad soovinud oleksid.) Loomulikult see, kuidas Uku mingite visuaalefektidega siin mängis, oli maha tehtud mitme artisti pealt, keda viimati suurel Eurovisioonil nähti.

8. Leemet Onno - Hurricane
Kas kostab natuke eesti aktsenti laulja hääldusest? Üldiselt siin loos meeldis mulle igasugune taustavärk (mingi äge madal meeshääl + kaunis tants) rohkem kui põhilaul (suht igav). Üks säutsuja ütles, et laulja on nagu ametnikust karaokelaulja.

7. Laura Prits - Hey Kiddo
Äääää...nooh, vähemalt nad paistavad välja. Ja +1 selle eest, et laulu autorite hulgas on Andres Kõpper. Hubba Bubba näts tuleb meelde seda vaadates. Laul ise on kuidagi veniv, nagu oleks tempo kunstlikult maha keeratud. Vindub, aga ei saa vedama. Kuigi. Ma usun, et neil tegijatel endal oli väga lõbus seda numbrit esitada. Lõbusam kui vaatajatel vaadata.

6. Lenna Kuurmaa - Slingshot
Ma saan aru, et keskkonnateemad on uus world peace Eurovisioonil. Laul on aeglane ja dramaatiline, venib. Ma ei viitsi noh, mingid igavad grupitantsud ka veel. Sorri, Lenna, ka see laul pole parem kui "Rapuntsel".

5. Whogaux & Karl-Kristjan feat. Maian - Have you now
Säärane lauljate asetus laval on muidugi the season before the last season, aga ok, elame üle. Järjekordne laul, mis ei saanud kuidagi vedama. Ühtlasi, ma ei saanud aru, millist meeleolu see laul edastada üritas. Kuidagi all over the place. Aga vähemalt uued näod laval.

4. Ariadne - Feel me now
Inglise keelel on aktsent küljes, kostus esmalt. Laulu raadiokuulajana pahaks ei paneks, laulja võib-olla on natuke liiga ninnu-nunnu minu jaoks. Taustamuusika efektid meenutavad kunagist poppi laulu "My heart beats like a drum".

3. Ivo Linna - Suur loterii
"Vana vaksal ei ole raudteejaam" oli peaaegu et õhtu parim lause. Ivo Linna kitarriga oli peaaegu unustatud nähtus. Pole mingi surematu hitt, aga mul on küll hea meel, et see finaali sai, sest Ivo Linnale hoiad pöialt nagu vaikimisi juba. Ühtlasi pikka iga tema Instagrami kontole.

2. Janno Reim ja Kosmos - Valan pisaraid
Ohoh, see on Tartu bänd. Meeleseisunditalletus on hea sõna, mida laulu kohta kasutada (võib ka luuletuse). Sihuke laul, mida oleks vist äge kontserdil kuulata - sihuke vanakooli rokimehe häälega laulja laulab laulu, mis mingil hetkel meeldivalt ära kammib. Janno Reimist võiks muidugi pikemaltki rääkida, mulle tundub, et tal on seda va swagi, kui ma nüüd olen õigesti aru saanud, misasi see on.

1. Elina Born - In or out
Ainus laul kümnest, mis nagu sai täitsa vedama. Pole mingi 10/10 laul, aga nitševoo. Laul ja laulja välimus on kelmikad. Ma muidugi eelistaks seda, et Stig Rästa lisaks laulude kirjutamisele neid laulaks ka, aga noh jah, ega ta sellist trikood nagunii poleks selga tõmmanud.

Näe, Eesti Laulu kodulehel on sel aastal moodne pleier tehtud, kust kõiki laule kuulata saab.

Kommentaarid

  1. Borni laul oli täitsa nitševoo jah, kuid minu meelest pole ilus minna trikooga lavale esinema, seda enam, et saatejuhid ülipeenelt: üks ballikleidis, teine uhkes ülikonnas. Enamik esinejaid (see tähendab, et mitte siis ainult Born, vaid ka muude lauljate esitajad) aga nagu karmantsikud laval. Just riietuse mõttes. Ehk ma olen vanakooliinimene selles suhtes, aga mingi läbiv etikett võiks siiski olla ... Kui seda ei ole, siis oleks pidanud ka saatejuhid tulema nt trikoos või spordipusas ...

    VastaKustuta
  2. Jah, esinemiskostüümide skaala oli tõesti lai- trikoodest ja dressipükstest õhtukleitideni.Eks ta ole tunde küsimus.

    Üldise sportliku huvi mõttes oleks olnud huvitav Reikopit trikoos näha muidugi :D

    VastaKustuta
  3. :D Usun, et tema selline inimene, et tal poleks selle vastu ka midagi olnud.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...