Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2017 I poolfinaal

Minu traditsiooniline tabel koos arvamusavaldusega kuuldud laulude kohta. Peab ainult ütlema, et ega siin ühtegi sellist laulu polnud, mis mulle kohe väga meeldinud oleks.

10. Carl-Philip "Everything but you"
Mulle tundus, et laulja riietus (hakkan kohe kõvasti keevitama) ja laul ise (tavaline eurolaul) ei läinud kokku. Klaverimuusika põhi meenutas mingit teist lugu. Kõige rohkem meeldis meessoost taustalaulja (loe: Rolf). Miks tema enam solistina Eesti Laulul ei käi? Tjah, aga see "Everything but you" ei huvita mind eriti.

9. Uku Suviste - Supernatural
Ei, ega ma ei ütle, see oli täitsa meelelahutuslik. Koreograafia ja. Ma küll vaatasin tähelepanelikult. (Ainult ehk natuke teistel põhjustel kui esitajad soovinud oleksid.) Loomulikult see, kuidas Uku mingite visuaalefektidega siin mängis, oli maha tehtud mitme artisti pealt, keda viimati suurel Eurovisioonil nähti.

8. Leemet Onno - Hurricane
Kas kostab natuke eesti aktsenti laulja hääldusest? Üldiselt siin loos meeldis mulle igasugune taustavärk (mingi äge madal meeshääl + kaunis tants) rohkem kui põhilaul (suht igav). Üks säutsuja ütles, et laulja on nagu ametnikust karaokelaulja.

7. Laura Prits - Hey Kiddo
Äääää...nooh, vähemalt nad paistavad välja. Ja +1 selle eest, et laulu autorite hulgas on Andres Kõpper. Hubba Bubba näts tuleb meelde seda vaadates. Laul ise on kuidagi veniv, nagu oleks tempo kunstlikult maha keeratud. Vindub, aga ei saa vedama. Kuigi. Ma usun, et neil tegijatel endal oli väga lõbus seda numbrit esitada. Lõbusam kui vaatajatel vaadata.

6. Lenna Kuurmaa - Slingshot
Ma saan aru, et keskkonnateemad on uus world peace Eurovisioonil. Laul on aeglane ja dramaatiline, venib. Ma ei viitsi noh, mingid igavad grupitantsud ka veel. Sorri, Lenna, ka see laul pole parem kui "Rapuntsel".

5. Whogaux & Karl-Kristjan feat. Maian - Have you now
Säärane lauljate asetus laval on muidugi the season before the last season, aga ok, elame üle. Järjekordne laul, mis ei saanud kuidagi vedama. Ühtlasi, ma ei saanud aru, millist meeleolu see laul edastada üritas. Kuidagi all over the place. Aga vähemalt uued näod laval.

4. Ariadne - Feel me now
Inglise keelel on aktsent küljes, kostus esmalt. Laulu raadiokuulajana pahaks ei paneks, laulja võib-olla on natuke liiga ninnu-nunnu minu jaoks. Taustamuusika efektid meenutavad kunagist poppi laulu "My heart beats like a drum".

3. Ivo Linna - Suur loterii
"Vana vaksal ei ole raudteejaam" oli peaaegu et õhtu parim lause. Ivo Linna kitarriga oli peaaegu unustatud nähtus. Pole mingi surematu hitt, aga mul on küll hea meel, et see finaali sai, sest Ivo Linnale hoiad pöialt nagu vaikimisi juba. Ühtlasi pikka iga tema Instagrami kontole.

2. Janno Reim ja Kosmos - Valan pisaraid
Ohoh, see on Tartu bänd. Meeleseisunditalletus on hea sõna, mida laulu kohta kasutada (võib ka luuletuse). Sihuke laul, mida oleks vist äge kontserdil kuulata - sihuke vanakooli rokimehe häälega laulja laulab laulu, mis mingil hetkel meeldivalt ära kammib. Janno Reimist võiks muidugi pikemaltki rääkida, mulle tundub, et tal on seda va swagi, kui ma nüüd olen õigesti aru saanud, misasi see on.

1. Elina Born - In or out
Ainus laul kümnest, mis nagu sai täitsa vedama. Pole mingi 10/10 laul, aga nitševoo. Laul ja laulja välimus on kelmikad. Ma muidugi eelistaks seda, et Stig Rästa lisaks laulude kirjutamisele neid laulaks ka, aga noh jah, ega ta sellist trikood nagunii poleks selga tõmmanud.

Näe, Eesti Laulu kodulehel on sel aastal moodne pleier tehtud, kust kõiki laule kuulata saab.

Kommentaarid

  1. Borni laul oli täitsa nitševoo jah, kuid minu meelest pole ilus minna trikooga lavale esinema, seda enam, et saatejuhid ülipeenelt: üks ballikleidis, teine uhkes ülikonnas. Enamik esinejaid (see tähendab, et mitte siis ainult Born, vaid ka muude lauljate esitajad) aga nagu karmantsikud laval. Just riietuse mõttes. Ehk ma olen vanakooliinimene selles suhtes, aga mingi läbiv etikett võiks siiski olla ... Kui seda ei ole, siis oleks pidanud ka saatejuhid tulema nt trikoos või spordipusas ...

    VastaKustuta
  2. Jah, esinemiskostüümide skaala oli tõesti lai- trikoodest ja dressipükstest õhtukleitideni.Eks ta ole tunde küsimus.

    Üldise sportliku huvi mõttes oleks olnud huvitav Reikopit trikoos näha muidugi :D

    VastaKustuta
  3. :D Usun, et tema selline inimene, et tal poleks selle vastu ka midagi olnud.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...