Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2017 II poolfinaal

Niisiis. Kuidas tihti juhtub, et II poolfinaali lood on nagu märksa normaalsemad. Seekord ka. Huvitav, loositud värk ju.

10. Close to Infinity & Ian Karell - Sounds like home
Meeleolukas laul. Aga see räpiosa meeldib mulle rohkem kui lauluosa. Kõik kokku on kuidagi kohmakas.

9. Alvistar Funk Association - Make love not war
Ahaa, vana Eurovisioonitrikk nimetada ära mõned või kõik osalevad riigid. Nooh, okei, maitea, mis mõte sel on. Muu osa peale sõnade on üsna meeldivalt õhuline siin loos.

8. Koit ja Laura - Verona
Meeslaulja jõuab aina lähemale nilbeks vanameheks muutumisele. Ja mõelda, et tegelikult ta ei ole halb laulja. Kui õigeid asju laulab, on väga kõva laulja. Ja tema kõrged noodid on kahtlemata paremad kui Joala hääl. See laul on eurovisioonilikult igav, aga nende õnneks ka natuke meeldejääv.

7. Antsud - Vihm
Ei pane üldse seda laulu pahaks, aga mul on tunne, et ainuke koht, kus ma viitsiksin seda kuulata, oleks mingi selle bändi kontsert näiteks. Sihuke laul, mida esitatajatel endil on kindlasti lahe esitada. Alumist häält laulev naishääl on ka lahe.

6. Kerli - Spirit Animal
Mugavate pükstega poistel on mõnus teha eurolavadel tihti nähtavat taidlusshow'd. Laul on sihuke tänapäevane agressiivne popmuusika, mida mina vabatahtlikult ei kuula. Aga Kerli puhul mulle meeldib, et teda ei koti kas mingi mina või mõni Marju Öökull teda kuulame või kas meile meeldib, ta teeb ikka.

5. Almost Natural - Electric
Kui see laul tuleks raadiost, siis ma ei keeraks mujale. Laulja hääl ja see, mis muusikas taustal toimus, olid täitsa nitševoo.

4. Liis Lemsalu - Keep running
Eks ta pophiti moodi on küll. Aga ongi sihuke tapeedi moodi, millesarnaseid võib palju siin ja seal kuulda.

3. Daniel Levi - All I need
Hmm. See on ju täitsa kena laul, tõesti täitsa kena. Mulle meeldib, et ta ülikonnas on, aga seda oleks rohkem näha, kui efekte natuke maha tõmmata.

2. Rasmus Rändvee - This love
Oh. See laul mulle meeldib. Vähemalt omapärasem kui mõni. Natuke nagu "Play". Huvitav, kas see on koreograafia või on need spontaansed liigutused? Ilmselt koreograafia, mis peab välja nägema nagu spontaansed liigutused. Ewert võiks ise seda laulda, siis oleks veel parem.

1. Angeelia - We ride with our flow
See on jälle sealt osakonnast, et  küll sulle ikka meeldivad need uina-muina laulud. Meeldivad jah. On ju ilus lugu. +1 Andres Kõpperi eest. Siin on tema käekirja isegi kuulda ma ütleksin.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

"Võrguteooria : David Foster Wallace tennisest"

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...