Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2017 II poolfinaal

Niisiis. Kuidas tihti juhtub, et II poolfinaali lood on nagu märksa normaalsemad. Seekord ka. Huvitav, loositud värk ju.

10. Close to Infinity & Ian Karell - Sounds like home
Meeleolukas laul. Aga see räpiosa meeldib mulle rohkem kui lauluosa. Kõik kokku on kuidagi kohmakas.

9. Alvistar Funk Association - Make love not war
Ahaa, vana Eurovisioonitrikk nimetada ära mõned või kõik osalevad riigid. Nooh, okei, maitea, mis mõte sel on. Muu osa peale sõnade on üsna meeldivalt õhuline siin loos.

8. Koit ja Laura - Verona
Meeslaulja jõuab aina lähemale nilbeks vanameheks muutumisele. Ja mõelda, et tegelikult ta ei ole halb laulja. Kui õigeid asju laulab, on väga kõva laulja. Ja tema kõrged noodid on kahtlemata paremad kui Joala hääl. See laul on eurovisioonilikult igav, aga nende õnneks ka natuke meeldejääv.

7. Antsud - Vihm
Ei pane üldse seda laulu pahaks, aga mul on tunne, et ainuke koht, kus ma viitsiksin seda kuulata, oleks mingi selle bändi kontsert näiteks. Sihuke laul, mida esitatajatel endil on kindlasti lahe esitada. Alumist häält laulev naishääl on ka lahe.

6. Kerli - Spirit Animal
Mugavate pükstega poistel on mõnus teha eurolavadel tihti nähtavat taidlusshow'd. Laul on sihuke tänapäevane agressiivne popmuusika, mida mina vabatahtlikult ei kuula. Aga Kerli puhul mulle meeldib, et teda ei koti kas mingi mina või mõni Marju Öökull teda kuulame või kas meile meeldib, ta teeb ikka.

5. Almost Natural - Electric
Kui see laul tuleks raadiost, siis ma ei keeraks mujale. Laulja hääl ja see, mis muusikas taustal toimus, olid täitsa nitševoo.

4. Liis Lemsalu - Keep running
Eks ta pophiti moodi on küll. Aga ongi sihuke tapeedi moodi, millesarnaseid võib palju siin ja seal kuulda.

3. Daniel Levi - All I need
Hmm. See on ju täitsa kena laul, tõesti täitsa kena. Mulle meeldib, et ta ülikonnas on, aga seda oleks rohkem näha, kui efekte natuke maha tõmmata.

2. Rasmus Rändvee - This love
Oh. See laul mulle meeldib. Vähemalt omapärasem kui mõni. Natuke nagu "Play". Huvitav, kas see on koreograafia või on need spontaansed liigutused? Ilmselt koreograafia, mis peab välja nägema nagu spontaansed liigutused. Ewert võiks ise seda laulda, siis oleks veel parem.

1. Angeelia - We ride with our flow
See on jälle sealt osakonnast, et  küll sulle ikka meeldivad need uina-muina laulud. Meeldivad jah. On ju ilus lugu. +1 Andres Kõpperi eest. Siin on tema käekirja isegi kuulda ma ütleksin.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...