Otse põhisisu juurde

Bernadotte'ide kuningannad #4 - Sophia (Sofia)

Sophia Wilhelmine Marianne Henriette
1836. aastal sündinud Sophia oli saksa tüdruk, Nassau vürsti ja Württembergi printsessi tütar. Tal oli 5 õde-venda, osad neist poolikud, sest Sophia sündis isa teisest abielust.

Sophia sai mitmekülgse hariduse, talle meeldisid keeled ja ajalugu, samuti olid demokraatlikud vaated talle südamelähedased.

17-aastaselt veetis ta ühe talve koos emaga Peterburis tädi juures, kes oli abielus tsaar Paul I poja Mihhailiga. Mõte oli selles, et Sophia õukonnaelu paremini tundma õpiks. Muuhulgas võttis ta Anton Rubinsteini juures klaveritunde.

Krimmi sõja puhkedes olid Sophia ja ema sunnitud Venemaalt lahkuma. 1856. aastal ema suri ja edaspidi elas Sophia poolõe Marie juures. 

Õige pea väisas Saksamaad Rootsi prints Oscar. Ta oli juba mõnda aega Euroopas pruudiotsinguil reisinud ja leidis nüüd Sophia näol endale sobiva mõrsja. Pulmad peeti 1857. aastal. Enne seda õnnestus Sophial veel rootsi ja norra keel ära õppida.

1858. aastal tervitati rõõmuhõisetega Sophia ja Oscari esimest last Gustavit, kellest tulevikus sai Rootsi kuningas Gustav V. Gustavile järgnesid veel 3 poega. Need neli last elasid kõik üsna kõrge eani (vastavalt 92-, 93-, 90- ja 82-aastaseks). Kas oli asi selles, et nad kasvasid ema rinnapiima peal (kuningakodades üsna skandaalne lugu)? Ühtlasi otsustas Sophia nad koduõppe asemel kooli haridust nõutama viia- ka erakordne asi tol hetkel.

Sophiale kuulunud häll (1870ndatest
pärit). Ilmselt kiigutas siin troonipärijat?
Sophia sai õukonnas ja perekonnas üldiselt inimestega läbi, ainult kuningast mehevenna Karl XV kergemeelne elustiil ei meeldinud talle, sest ta ise oli korralik moraalist lugu pidav inimene. Tema abikaasa Oscari kohta seda päris öelda ei saanud- too pidas armukesi. Nagu ikka.

1873 sai Sophia kuningannaks (ja Oscar II kuningaks). Natuke arvatakse, et Sophia oli see, kes Oscari rahva hulgas populaarseks tegi ja oli talle poliitilistes küsimustes heaks nõuandjaks (kui mitte enamat).

See paar oli viimane, kes oli samaaegselt Rootsiga kuningapaariks Norras. Sophiat peetakse kõige enam Norras viibinud ja Norrale tähelepanu pööranud Rootsi-Norra kuningannaks. Väidetavalt oli tema see, kes mõjutas tähtsaid mehi, et Rootsi 1905. aastal (kui Norra Rootsist lahku lõi) oma vägesid Norrasse ei viiks.

Hilisemas elus oli Sophia põhialaks heategevus, näiteks õenduse teema oli talle südamelähedane. 1889.aastal avati Stockholmis õenduskool-haigla Sophiahemmet. (Praegugi tegutseb, patrooniks printsess Sofia.)

Paar paari mõnusaid kuninganna saapaid ja ühed lõbusad sussid.
Sophia suureks eeskujuks oli Suurbritannia kuninganna Victoria, kellega tal elu jooksul ka kohtuda õnnestus. Ta järgis Victoria põhimõtet, et kuningliku tegelase eraelu peaks olema eeskujuks tema alamatele. Victoria-vaimustuses tahtis ta isegi oma poega kroonprints Gustavit Victoria tütre Beatrice'iga paari panna. Nii siiski ei läinud.

 Seda algselt Napoleoni abikaasale
Josephine'ile kuulunud sleppi kandis
Sophia oma kuldpulma tähistamisel.
1907. aastal suri Oscar II ja kuningaks sai Sophia poeg Gustav (V). Sophia oli selleks ajaks Rootsi kuninganna olnud 35 aastat (ainult praegune kuninganna on veel kauem olnud).

Lõpetuseks veel üks loss. 1864. aastal ostsid Oscar ja Sophia Helsingborgi lähedal krundi, kuhu sai tore suveresidents nimega Sofiero (Sophia enda järgi). Hiljem sai nende lapselaps kuningas Gustav VI Adolf lossi pulmakingiks ja rajas sinna juurde uhke rododendroniaia (praegugi üle 500 sordi). Gustav VI Adolf jättis lossi pärandusena Helsingborgi linnale ja tänapäeval on ta lihtsalt kena vaatamisväärsus suure aiaga, mis sobib ürituste korraldamiseks. (21.juunil oli Damien Rice'i kontsert näiteks.)

Sofiero maja ja aiatükk
Suure osa noist piltidest leidsin taas muuseumi Livrustkammaret kodulehe kaudu.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...