Otse põhisisu juurde

Bernadotte'ide kuningannad # 3 - Louise (Lovisa)

Wilhelmina Frederika Alexandrine Anna Louise
1828. aastal sündis Hollandi prints Frederiki ja tema naise (sünni poolest Preisi printsess) perekonda esimene laps nimega Louise. Veel enne 20-aastaseks saamist oli ta Rootsi kroonprints Karlile mõrsjaks välja valitud. Rootslased olid temast huvitatud, sest ta oli neile sobivalt protestant ja pärines rikkast Oranje-Nassau (Hollandi) kuningaperest. Ainsaks hädaks haritud noore neiu juures peeti seda, et ta polevat kuigi ilus.

1850. aastal peeti pulmad ja Louise'ist sai Rootsi kroonprintsess. Peale pulmi viis äiast kuningas Oscar I Louise'i ringreisile Rootsi. Ju ta oli sõbralik mees.

Rootsis nimetati Louise'i Lovisaks (mis on väga ilus nimi, kui nüüd mõelda).
Louise'i pulmakleit ja selle tikand.
Eriti õnnelikku abielu pulmadele ei järgnenud. Louise oli tagasihoidlik ja vaikne, Karl pigem ekstravert. Ka tema ei pidanud Louise'i kuigi ilusaks ja suhtles parema meelega oma armukestega. Louise'iga siiski oli ka neil kaks last: Louise ja Oscar. 

Kui Oscar umbes aastaselt kopsupõletikku suri, oligi troonipärijate osas kööga, sest tollane seadus tütart trooni pärima ei lubanud ja Louise meditsiinilistel asjaoludel rohkem lapsi saada ei tohtinud. Louise pakkus Karlile lausa lahutust, et too mõne teise naisega troonipärijaid saada võiks, aga Karl ei võtnud pakkumist vastu.

Aga see tütar Louise, kes ainsaks lapseks alles jäi, sai hiljem abielu kaudu Taani kuningannaks, kelle laste hulgas olid tulevased Taani ja Norra kuningad.

1859 sai Louise Rootsi kuningannaks (Karlist sai kuningas Karl XV nime all). Erinevalt eelmisest kuningannast Josephine'ist polnud tal huvi poliitikas osaleda. Küll tegeles ta palju heategevusega, toetades oma organisatsioonide kaudu lapsi, vaeseid ja haigeid. Naistele oli ta ka abiks - kui Louise oma tütrega ujumistunde võtma hakkas, sai ujumisest Rootsis naiste jaoks aktsepteeritud tegevus. Ühtlasi võttis ta 1867. aastal tööle esimese naishambaarsti Rootsis.

Louise'i kroonimiskingad (huvitav sõna, eks?)
Tunduvad täitsa mõnusad.
Olemuselt jäi ta ka kuningannana tagasihoidlikuks daamiks, kes avalikke üritusi ei armastanud. Abikaasa Karl seevastu pidas uhkeid pidusid ja armukesi ning leidis, et Louise'i kohus on ametikohustuste täitmisel tema kõrval seista. Vastuolud on siia sisse kirjutatud, kas pole?

Louise suri 1871. aastal kopsupõletiku tagajärjel. 

Pilte leidsin Stockholmis kuningalossi juures asuva muuseumi Livrustkammaren kodulehe kaudu. 
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...
Postita kommentaar
Loe edasi »