Otse põhisisu juurde

Kõik sai alguse veest

"Kõik sai alguse veest" on Kajsa Ingemarssoni raamat, millest esmakordselt kuulsin ühe arvustuse kaudu. Sealt jäi tookord meelde, et raamatus loetakse üles tohutult palju kaubamärke ja miks sihuke asi vajalik on jne. Mulle tundus intrigeeriv. Tõesti, miks see on vajalik?

Aga see oli juba paar aastat tagasi. Sel kevadel sattusin raamatukogus sama autori raamatu "Väikesed kollased sidrunid" peale. Laenutasin ja lugesin, kuna tundus sihuke mõnus ja kerge naistekas. Siis tuli meelde ka, et sama kirjaniku raamat oli ju see kaubamärkide paraad ja võtsin selle järgmiseks lugeda.

Raamat räägib rootsi kirjanikust Stella Fribergist, kes alustab oma eduka krimkasarja viimase raamatu kirjutamist. Elu tuleb kirjutamist segama - Stella korter nõuab ootamatult sundremonti ja boyfriend osutub truudusetuks.

Mõned mõtted raamatust:

  • Lihtne tekst- lihtne lugeda. Ei teki eriti kahtlusi, et siin on nüüd ridade vahel midagi väga diipi mõeldud, millest tähelepanelik lugeja peaks aru saama.
  • Mulle meeldib, kui raamatus mainitakse ära konkreetne koht, kus tegevus toimub. Kuna Google Maps annab suurepärase võimaluse suvalises maailma kohas virtuaalselt rännata, uitasin seda raamatut lugedes tihtilugu mööda Stockholmi tänavaid ringi.
  • Peategelane oli (eriti raamatu alguses) pigem negatiivne kangelane - pealiskaudne materiaalsete asjade ja raha kummardaja oma eduka karjääri ja eksklusiivse korteriga. Pole midagi teha, aga negatiivsed kangelased on tihti huvitavamad kui positiivsed. (Darth Vader oli alati ägedam kui Luke.)
  • Eelmisega seonduvalt ka see räägitud kaubamärkide üleslugemise teema. Kõigepealt oli seda oluliselt vähem, kui ma enne lugemist ootasin. Ja sisu mõttes sain mina niimoodi aru, et see täitis siin oma kindlat eesmärki. 10 kohvrisse pandavat riideeset oli vaja kaubamärkide kaupa üles lugeda sellepärast, et peategelase jaoks olid need märgilise tähendusega. Tema jaoks oli Alice Temperley kleit või Hermesi sall staatuse näitaja (samas kui H&M-i kleit või kaltsukast ostetud sall näidanuks tühisust). Lugejal polnudki vaja teada, millised need nimetatud sallid või kleidid välja näevad, vaid aru saada, et peategelane elas maailmas, kus kaubamärk on oluline asi. Edasi oleneb juba lugejast, kas see mõjutab tema arvamust peategelasest positiivses või negatiivses suunas.
  • Stella kirjutatava raamatu katked põhitegevuse vahel. Ühest küljest jättis see raamatukirjutamise liin mind suhteliselt külmaks, teisalt mulle meeldis, et raamatukatked olid ära toodud. See andis lugejale endale võimaluse otsustada, kas Stella siis on päriskirjanik või ei vääri kirjanikuks nimetamist (nagu tema kriitikana mitu korda mainiti).
  • Mitte et mul paksude raamatute vastu midagi oleks, aga selle raamatu puhul oli 540 lehekülge liiga palju. Paarsada lehekülge oleks saanud maha tõmmata küll, ilma et sisus midagi väga suurt ütlemata jääks. Praegusel kujul jäi mulje, et palju sellist on raamatusse sisse jäetud, mille autor sinna lihtsalt oma kirjutamisrõõmu pärast pannud on. 
  • See leierdatud liin, kus algselt täiuslikuna tunduv reetlik boyfriend tavalise heasüdamliku töömehe vastu vahetakse, oli väga ettearvatav. Mulle vist oleks rohkem meeldinud, kui see heasüdamlik töömees oleks salakavalalt peategelase vastu töötama hakanud ja ta kõmuajakirjanike lõugade vahele lükanud (mitte teda nende eest kaitsnud).
  • Stella perekonnast tõusis esile külm ja väljapoole näitamisele suunatud ema. Ühest küljest anti sellega natuke mõista, kust selline snooblik peategelane tulnud oli, teisalt tundus see ema natuke üle võlli keeratud olevat. Võib-olla ma lihtsalt ei tunne selliseid inimesi ega usu sellepärast nende olemasolusse. 
Ma kokkuvõttes vist ei ütleks, et ära loe. Kui on soov kergemakujulist naistekat lugeda, mis ühe päevaga läbi ei saaks, siis miks mitte. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...