Aga see oli juba paar aastat tagasi. Sel kevadel sattusin raamatukogus sama autori raamatu "Väikesed kollased sidrunid" peale. Laenutasin ja lugesin, kuna tundus sihuke mõnus ja kerge naistekas. Siis tuli meelde ka, et sama kirjaniku raamat oli ju see kaubamärkide paraad ja võtsin selle järgmiseks lugeda.
Raamat räägib rootsi kirjanikust Stella Fribergist, kes alustab oma eduka krimkasarja viimase raamatu kirjutamist. Elu tuleb kirjutamist segama - Stella korter nõuab ootamatult sundremonti ja boyfriend osutub truudusetuks.
Mõned mõtted raamatust:
- Lihtne tekst- lihtne lugeda. Ei teki eriti kahtlusi, et siin on nüüd ridade vahel midagi väga diipi mõeldud, millest tähelepanelik lugeja peaks aru saama.
- Mulle meeldib, kui raamatus mainitakse ära konkreetne koht, kus tegevus toimub. Kuna Google Maps annab suurepärase võimaluse suvalises maailma kohas virtuaalselt rännata, uitasin seda raamatut lugedes tihtilugu mööda Stockholmi tänavaid ringi.
- Peategelane oli (eriti raamatu alguses) pigem negatiivne kangelane - pealiskaudne materiaalsete asjade ja raha kummardaja oma eduka karjääri ja eksklusiivse korteriga. Pole midagi teha, aga negatiivsed kangelased on tihti huvitavamad kui positiivsed. (Darth Vader oli alati ägedam kui Luke.)
- Eelmisega seonduvalt ka see räägitud kaubamärkide üleslugemise teema. Kõigepealt oli seda oluliselt vähem, kui ma enne lugemist ootasin. Ja sisu mõttes sain mina niimoodi aru, et see täitis siin oma kindlat eesmärki. 10 kohvrisse pandavat riideeset oli vaja kaubamärkide kaupa üles lugeda sellepärast, et peategelase jaoks olid need märgilise tähendusega. Tema jaoks oli Alice Temperley kleit või Hermesi sall staatuse näitaja (samas kui H&M-i kleit või kaltsukast ostetud sall näidanuks tühisust). Lugejal polnudki vaja teada, millised need nimetatud sallid või kleidid välja näevad, vaid aru saada, et peategelane elas maailmas, kus kaubamärk on oluline asi. Edasi oleneb juba lugejast, kas see mõjutab tema arvamust peategelasest positiivses või negatiivses suunas.
- Stella kirjutatava raamatu katked põhitegevuse vahel. Ühest küljest jättis see raamatukirjutamise liin mind suhteliselt külmaks, teisalt mulle meeldis, et raamatukatked olid ära toodud. See andis lugejale endale võimaluse otsustada, kas Stella siis on päriskirjanik või ei vääri kirjanikuks nimetamist (nagu tema kriitikana mitu korda mainiti).
- Mitte et mul paksude raamatute vastu midagi oleks, aga selle raamatu puhul oli 540 lehekülge liiga palju. Paarsada lehekülge oleks saanud maha tõmmata küll, ilma et sisus midagi väga suurt ütlemata jääks. Praegusel kujul jäi mulje, et palju sellist on raamatusse sisse jäetud, mille autor sinna lihtsalt oma kirjutamisrõõmu pärast pannud on.
- See leierdatud liin, kus algselt täiuslikuna tunduv reetlik boyfriend tavalise heasüdamliku töömehe vastu vahetakse, oli väga ettearvatav. Mulle vist oleks rohkem meeldinud, kui see heasüdamlik töömees oleks salakavalalt peategelase vastu töötama hakanud ja ta kõmuajakirjanike lõugade vahele lükanud (mitte teda nende eest kaitsnud).
- Stella perekonnast tõusis esile külm ja väljapoole näitamisele suunatud ema. Ühest küljest anti sellega natuke mõista, kust selline snooblik peategelane tulnud oli, teisalt tundus see ema natuke üle võlli keeratud olevat. Võib-olla ma lihtsalt ei tunne selliseid inimesi ega usu sellepärast nende olemasolusse.
Ma kokkuvõttes vist ei ütleks, et ära loe. Kui on soov kergemakujulist naistekat lugeda, mis ühe päevaga läbi ei saaks, siis miks mitte.
