Otse põhisisu juurde

Bernadotte'ide kuningannad #2 - Josephine (Josefina)

Joséphine Maximilienne Eugénie Napoléone
de Beauharnais

1807. aastal sündinud Josephine oli Napoleon Bonaparte'i abikaasa Josephine'i pojatütar (Napoleon oli tema kasuvanaisa). Ema oli tal Baieri printsess, aga sündis Josephine hoopis Itaalias ning sai sündimise puhul Napoleonilt Bologna printsessi tiitli. Josephine oli vanim laps, peale teda tuli veel 6.

1822. aastaks oli noor preili välja valitud üheks pruudikandidaadiks Rootsi kroonprints Oscarile (eelmise postituse Desiree poeg) ja Oscari naiseks ta järgmisel aastal (16-aastasena) saigi. Nende abiellumine toimus kahel korral - kõigepealt katoliiklik tseremoonia Münchenis (kus nad ise kohal ei viibinud - tundub, et ka nii saab) ja teine luterlik Stockholmis (kus abiellujad kohal viibisid).

Josephine'i ja Oscari pulmarõivad
Josephine (rootsipäraselt Josefina) oli kroonprintsessina (ja hiljem kuningannana) populaarne. Ka oma äiast kuninga suur lemmik oli ta - kuningas kuulutas 21. augusti suisa Josephine'i päevaks, mida igal aastal Drottningholmi palee juures tähistati.

Oma mehe Oscariga sai ta ka täitsa hästi läbi, aga Oscar pidas armukesi veel lisaks. Armukestega olid Oscaril lapsed, aga ka Josephine'iga olid, 5 tükki. Kahest said 2 järgmist Rootsi kuningat, kaks surid täiskasvanueas, kuid suht noorelt haiguste tagajärjel ja ainuke tütar oli harrastuskunstnik (maalija, skulptor, poeet, helilooja), kelle tegevust Josephine kunstisõbrana innukalt toetas.

Muu heategevusega tegeles ta ka, lähtudes põhimõttest, et vaeste abistamine on riigi mitte kiriku töö. See ei tähendanud, et kirik ise talle ebaoluline olnuks. Ka protestantliku Rootsi riigi kuningannana jäi ta katoliiklaseks (mis oli paljudele pinnuks silmas) ja püüdis Rootsi katoliiklaste mõnusa käekäigu eest hea seista.

1844. aastal (37-aastasena) sai Josephine kuningannaks, abikaasa sai Oscar I nime all kuningaks. Josephine oli poliitikast huvitatud, mitmed seadusalgatused olla tulnud just tema ideedest ja otsuste tegemisel oli tal mehe kõrval valjuhäälne sõna kaasa rääkida.

1859. aastal suri Oscar I ja kuningaks sai Josephine'i vanim poeg Karl XV. Josephine kaotas oma poliitilise mõjuvõimu ja tegeles edasi heategevusega. 1872. aastal sai tema teine poeg Oscar II kuningaks.

1873. aastal täitus Josephine'il 50 aastat Rootsis olemisest- sel puhul peeti pidustusi, mis Josephine'ile tema enda sõnul väga hinge läksid. Olevat tundnud rahva armastust ja muid toredaid tundeid.

Josephine suri 1876. 

Kuninganna Josephine võiks olla Rootsi ehtekuninganna, sest just tema tõi sinna suure osa kuningakoja varakambri sädelevamaid tükke. Mõned neist on aja jooksul abieludega Norrasse rännanud ja elavad seal oma elu edasi.

Allpool mõned näited neile, kelles elab sisemine harakas. (Minu harakas on selline, et talle väga meeldib neid kuldseid kuljuseid teiste küljes vaadata ja nende ajaloo kohta lugeda, aga puudub igasugune igatsus neid iseendale külge riputada. Ongi odavam. Või nagu Taani kuninganna olla kord öelnud: me ei loe karaate, vaid sajandeid.)

Kameetiaara, mille Prantsusmaa keisrinna Josephine Napoleonilt
kingiks sai ja mis Josephine'i lapselaps Josephine'iga 
Rootsi rändas. Tänapäeval on enemasti pulmatiaara, mida
viimati nähti kroonprintsess Victoria peas 2010.aastal.

Leuchtenbergi safiirid.
Need olla Napoleon kinkinud tulevase Rootsi kuninganna
Josephine'i emale Augustale pulmade puhul.
Praegu kannab komplekti ainult kuninganna.
(On nii uhke asi, et teistele ei laenata.)

Braganza tiaara (kõrgeimas kohas 12,5 cm).
Selle sai kuninganna Josephine päranduseks oma õelt Amelie'lt,
kes oli Brasiilia keisrinna. Tänapäeval kannab
seda ainult Rootsi kuninganna kõige tähtsamate sündmuste puhul
ja reeglina ainult Rootsis (liiga hinnaline, et riigist välja viia).
Huvitav, kui kiiresti selle kandmisest pea valutama hakkab.

See teemantidega tiaara alustas Josephine'iga Rootsis, siis
käis vahepeal Taanis ja jõudis siis Norrasse.
Praegune kandja on Norra kuninganna Sonja.
See roheline kroon kuulus Napoleoni
abikaasale Josephine'ile.
Praegu on Norra kuninganna
signatuurehe.

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...