Bernadotte'ide kuningannad #1 - Désirée (Desideria)

Mõtlesin, et pöörduks tagasi kuningate poole väikeseks ajalootunniks wikiga. Keda muud sel juhul ikka ette võtta kui mõnusad mõõdukad rootslased.

Bernadotte'ide suguvõsa on Rootsi troonil olnud 198 aastat ja sai alguse mehest nimega Jean Baptiste Bernadotte. Sünni poolest oli ta prantslane ja tegi karjääri Napoleoni lähikonnas, olles üks tema marssalitest. 1810. aastal "lapsendati" Bernadotte Rootsi kroonprintsiks ja nii ta läks ja läheb siiani edasi. Postitus aga on hoopis tema abikaasast Désiréest (ja järgmised postitused järgmiste kuningate naistest).

Bernardine Eugénie Désirée Clary

Désirée sündis 1777. aastal Marseille's siidikaupmehe tütrena (nii et kõige vaesem pere just polnud). Vend Nicholas oli tal ja õde Julie.

Désirée noorusajal kerkis Prantsusmaal esile Napoleon Bonaparte, kes kuulus ka Désirée suhtlusringkonda. Désirée oli algselt kihlatud Napoleoni venna Josephiga, aga Napoleon arvanud, et Joseph peaks kihluma hoopis Désirée õe Julie'ga ja Napoleon ise Désiréega. Väidetavalt olid kõik neli sellise plaaniga nõus ja 1795. aastaks oligi Désirée Napoleoniga kihlatud. Veel enne aasta lõppu kihlus katkestati, sest Napoleon kohtus oma tulevase abikaasa Josephine'iga. (Õde Julie aga abiellus sellegipoolest Joseph Bonaparte'iga ja sai hiljem sedakaudu mõneks aastaks Napoli ja Hispaania kuningannaks).

1798. aastal abiellus Désirée Jean-Baptiste Bernadotte'iga ja 1799 sündis nende ainuke laps poeg Oscar.

Désirée oli Prantsusmaa kõrgseltskonnas aktsepteeritud liige ja Bonaparte'ide perekonnaga ilmselgelt hästi tuttav. Poliitika teda ei huvitanud, aga kuna ta õigeid inimesi tundis, siis kasutasid nii Napoleon kui härra Bernadotte teda tihti oma poliitiliste mängude käigus ära. Poliitikast rohkem meeldis Désiréele uhke õukonnaelu, ühe meeldejäävaima sündmusena on ta näiteks kirjeldanud 1804. aastal Napoleoni kroonimistseremoonial osalemist.

Rikkuse demonstreerimiseks olla Napoleon
lähikondlastele raha andnud, et nood oma
naistele tema kroonimistseremoonial
kandmiseks uhked ehted ostaksid.
 Désiréele osteti siis see rubiinidega
komplekt. 200 aastat hiljem on see Rootsi
kaudu Taani jõudnud ja on Taani
kroonprintsess Mary kõige uhkem jupstükk.

1810. aastal, kui abikaasa Rootsi kroonprintsiks sai, arvas Désirée algul, et see on samasugune töö nagu tema mehe tavalised välismaal käimise tööd, aga varsti selgus, et temal endal ka tuleb Rootsi kohale ilmuda. 

Kui ta siis 1810. aasta lõpus koos pojaga Rootsi jõudis, sai ta sealsest ilmast šoki. Jääkarusid päris ei kohanud, nagu teda eelnevalt hirmutati, aga oli sihuke tavaline põhjamaa detsember- pime ja külm. (Leidis ka aja Rootsi minna, ma ütleks.)

Désirée ei kohanenudki Rootsis- kombed olid seal teistsugused ja lisaks ilmale inimesed ka tema vastu külmad. 1811 suvel läks ta Pariisi tagasi, poeg jäi Rootsi, mees (koos kohaliku armukesega) ka.

1816 tahtis Désirée koos õe Julie'ga Rootsi minna, aga Jean-Baptiste ei pidanud seda heaks mõtteks, sest Julie oli abielu poolest Bonaparte ja 1816. aastal oli Bonaparte'ide perekond Euroopas juba halvas kirjas (suuresti üldse eksiili saadetud). Seepeale ei hakanud Désirée üksi ka Rootsi minema.

1818 sai Jean-Baptiste kuningaks, nimeks sai talle Karl XIV Johan, Désirée rootsipärane nimi oli Desideria. Elama jäi proua aga ikka Prantsusmaale (ametlikult tervislikel põhjustel).

1823. aastal läks Désirée Rootsi koos oma poja tulevase abikaasa Josephine'iga, pulmad toimusid ka peatselt. 

1829. aastal toimus Désirée ametlik kroonimine (11 aastat peale tegelikku kuningannaks saamist)- ta ise olla kroonimist soovinud, et ennast õige kuningannana tunda.

Natuke vanem Désirée

1844. aastal suri Karl XIV Johan ja Désiréest sai leskkuninganna. Kuigi ta oleks võinud nüüd vabalt Prantsusmaale minna, jäi ta Rootsi edasi. 

Désirée oli tuntud oma eripäraste kommete poolest. Näiteks meeldis talle öösiti oma kaarikuga mööda linna ringi sõita, minna magama alles varahommikul ja ärgata kusagil pealelõunal, samuti oli ta suur hilineja, jõudes mõnikord teatrisse alles siis, kui etendus juba läbi oli. Ise korraldas ta Rootsis ka pidusid, tantsimine talle meeldis ja soengud ja kleidid. Ja lemmikuimaks jututeemaks oli tema endine elu Prantsusmaal. (Rootsi keeles ta küll kunagi juttu ajama ei hakanud.)

Désirée suri 17. detsembril 1860 Stockholmis.

Austria kirjanik Annemarie Selinko raamat "Désirée" räägib sellestsamast Désiréest. Kaks filmi on ka tema elust- üks prantslaste, teine ameeriklaste tehtud, mõlemad juba enam kui 50 aastat vanad.