Otse põhisisu juurde

Bernadotte'ide kuningannad #1 - Désirée (Desideria)

Mõtlesin, et pöörduks tagasi kuningate poole väikeseks ajalootunniks wikiga. Keda muud sel juhul ikka ette võtta kui mõnusad mõõdukad rootslased.

Bernadotte'ide suguvõsa on Rootsi troonil olnud 198 aastat ja sai alguse mehest nimega Jean Baptiste Bernadotte. Sünni poolest oli ta prantslane ja tegi karjääri Napoleoni lähikonnas, olles üks tema marssalitest. 1810. aastal "lapsendati" Bernadotte Rootsi kroonprintsiks ja nii ta läks ja läheb siiani edasi. Postitus aga on hoopis tema abikaasast Désiréest (ja järgmised postitused järgmiste kuningate naistest).

Désirée Bernadine Eugénie Clary by Robert Lefevre, ca 1810 Sweden:  Napoleon's first fiancee, and mother-in-law of Josephine's namesake grand-daughter--they were both queens consort of Sweden.:
Bernardine Eugénie Désirée Clary

Désirée sündis 1777. aastal Marseille's siidikaupmehe tütrena (nii et kõige vaesem pere just polnud). Vend Nicholas oli tal ja õde Julie.


Désirée noorusajal kerkis Prantsusmaal esile Napoleon Bonaparte, kes kuulus ka Désirée suhtlusringkonda. Désirée oli algselt kihlatud Napoleoni venna Josephiga, aga Napoleon arvanud, et Joseph peaks kihluma hoopis Désirée õe Julie'ga ja Napoleon ise Désiréega. Väidetavalt olid kõik neli sellise plaaniga nõus ja 1795. aastaks oligi Désirée Napoleoniga kihlatud. Veel enne aasta lõppu kihlus katkestati, sest Napoleon kohtus oma tulevase abikaasa Josephine'iga. (Õde Julie aga abiellus sellegipoolest Joseph Bonaparte'iga ja sai hiljem sedakaudu mõneks aastaks Napoli ja Hispaania kuningannaks).


1798. aastal abiellus Désirée Jean-Baptiste Bernadotte'iga ja 1799 sündis nende ainuke laps poeg Oscar.

Désirée oli Prantsusmaa kõrgseltskonnas aktsepteeritud liige ja Bonaparte'ide perekonnaga ilmselgelt hästi tuttav. Poliitika teda ei huvitanud, aga kuna ta õigeid inimesi tundis, siis kasutasid nii Napoleon kui härra Bernadotte teda tihti oma poliitiliste mängude käigus ära. Poliitikast rohkem meeldis Désiréele uhke õukonnaelu, ühe meeldejäävaima sündmusena on ta näiteks kirjeldanud 1804. aastal Napoleoni kroonimistseremoonial osalemist.
A Tiara a Day-- HRH Crown Princess Mary of Denmark wearing the ruby and diamond parure that was Crown Prince Frederick's grandmothers. Description from pinterest.com. I searched for this on bing.com/images:
Rikkuse demonstreerimiseks olla Napoleon
lähikondlastele raha andnud, et nood oma
naistele tema kroonimistseremoonial
kandmiseks uhked ehted ostaksid.
 Désiréele osteti siis see rubiinidega
komplekt. 200 aastat hiljem on see Rootsi
kaudu Taani jõudnud ja on Taani
kroonprintsess Mary kõige uhkem jupstükk.
1810. aastal, kui abikaasa Rootsi kroonprintsiks sai, arvas Désirée algul, et see on samasugune töö nagu tema mehe tavalised välismaal käimise tööd, aga varsti selgus, et temal endal ka tuleb Rootsi kohale ilmuda. 

Kui ta siis 1810. aasta lõpus koos pojaga Rootsi jõudis, sai ta sealsest ilmast šoki. Jääkarusid päris ei kohanud, nagu teda eelnevalt hirmutati, aga oli sihuke tavaline põhjamaa detsember- pime ja külm. (Leidis ka aja Rootsi minna, ma ütleks.)

Désirée ei kohanenudki Rootsis- kombed olid seal teistsugused ja lisaks ilmale inimesed ka tema vastu külmad. 1811 suvel läks ta Pariisi tagasi, poeg jäi Rootsi, mees (koos kohaliku armukesega) ka.

1816 tahtis Désirée koos õe Julie'ga Rootsi minna, aga Jean-Baptiste ei pidanud seda heaks mõtteks, sest Julie oli abielu poolest Bonaparte ja 1816. aastal oli Bonaparte'ide perekond Euroopas juba halvas kirjas (suuresti üldse eksiili saadetud). Seepeale ei hakanud Désirée üksi ka Rootsi minema.

1818 sai Jean-Baptiste kuningaks, nimeks sai talle Karl XIV Johan, Désirée rootsipärane nimi oli Desideria. Elama jäi proua aga ikka Prantsusmaale (ametlikult tervislikel põhjustel).

1823. aastal läks Désirée Rootsi koos oma poja tulevase abikaasa Josephine'iga, pulmad toimusid ka peatselt. 

1829. aastal toimus Désirée ametlik kroonimine (11 aastat peale tegelikku kuningannaks saamist)- ta ise olla kroonimist soovinud, et ennast õige kuningannana tunda.

Desiree Clary, Queen of Sweden and Norway - kings-and-queens Photo  BOOK: DESIREE by Anna Maria Salenko:
Natuke vanem Désirée

1844. aastal suri Karl XIV Johan ja Désiréest sai leskkuninganna. Kuigi ta oleks võinud nüüd vabalt Prantsusmaale minna, jäi ta Rootsi edasi. 

Désirée oli tuntud oma eripäraste kommete poolest. Näiteks meeldis talle öösiti oma kaarikuga mööda linna ringi sõita, minna magama alles varahommikul ja ärgata kusagil pealelõunal, samuti oli ta suur hilineja, jõudes mõnikord teatrisse alles siis, kui etendus juba läbi oli. Ise korraldas ta Rootsis ka pidusid, tantsimine talle meeldis ja soengud ja kleidid. Ja lemmikuimaks jututeemaks oli tema endine elu Prantsusmaal. (Rootsi keeles ta küll kunagi juttu ajama ei hakanud.)

Désirée suri 17. detsembril 1860 Stockholmis.

Austria kirjanik Annemarie Selinko raamat "Désirée" räägib sellestsamast Désiréest. Kaks filmi on ka tema elust- üks prantslaste, teine ameeriklaste tehtud, mõlemad juba enam kui 50 aastat vanad.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...