Otse põhisisu juurde

Hümnid

Alati, kui mõni spordivõistlus käib, kerkivad mõtetesse (ja kummituslauludeks) taas hümnid. Niisiis allpool 10 Euroopa hümni, mis mulle meeldivad.

10. Saksamaa - Meloodilises plaanis ei tekita tundeid, aga kuna teda on mitmel spordivõistlusel mängitud, kus mina parajast sakslas(t)e poolt olen juhtunud olema, siis kannab rohkem emotsionaalset väärtust.

9. Island - Uusim tulija minu lemmikute tabelis. Islandilikult karge väikese dramaatikapiisaga. Ja tundub ka selline laul, mida oleks koorilauljana tore laulda. Orkestri mängitud instrumentaalversioon on vist veel parem.

8. Austria - Seda ma nimetan oma peas väsinud sportlase hümniks. Kujutan ette, kuidas mingi vend on maratoni jooksnud ja võitnud ja siis autasustamisel pannakse Austria rahulik hümn mängima. Väsinud võitja võib ennast kuhugi Alpi aasale istuma kujutada samal ajal, kui suurel ekraanil näidatakse sangarlikke hetki tema maratonijooksust.

7. Norra - Norra hümn algab sama viisijupiga nagu laul "Deck the halls with boughs of holly". Siin on ta sellepärast, et ma olen palju Norra sportlaste poolt olnud.

6. Suurbritannia - Kaunis viis. Muhelust valmistab see, et laul ülistab nende armulist kuningannat. Ainult Suurbritannias ma ütlen. Ette on tulnud mitmeid olukordi, kus on olnud suur heameel just seda viisi kuulda.

5. Prantsusmaa - Kõige kuulsam Euroopa hümn vist üldse ja ainsaid kordi, kus ma olen väga tahtnud prantsuse keelt osata, et seda kaasa laulda. Entusiastlik lugu. Peabki olema, kui võitlusse kutsub. Ja mul on tekkinud soov Piirimäe "Suurt Prantsuse revolutsiooni" uuesti lugeda.

4. Hispaania - Vahel tundub, et kõige ilusama meloodiaga Euroopa hümn. Aga pigem aeglasemalt mängituna kui kiiremini. Kõla poolest ehk kõige...eem...kuninglikum?

3. Itaalia - Kõige-kõige parem rõõmsa alatooniga hümn. Juba esimesed taktid, kus veel sõnadega osa pole, tõotavad midagi õige toredat. Maitea, kas nii sobib või mitte, aga mina igal juhul üürgan seda oma pudi-itaalia keeles kaasa laulda peaaegu alati (sellest kohast saab ikka aru, kus Iii-taa-li-aaaa on). Ja kui mõni spordimeeskond seda laulma juhtub, on nad nagu õiged ooperimaa pojad, kes pooleldi skandeerides oma hinge seest välja laulavad.

2. Šotimaa - Teisi hümne guugeldades sattusin lambist selle peale. Pole riigihümn, aga kõlabki nagu tõsine rahvahümn, mida tahaks suures rahvamassis kaasa laulda (kes jorisedes, kes üürates, kes niisama õõtsudes). Või siis on asi torupillis. Mägine maa, külma sinise veega järved ja kivilossid. Väga meeldib.

1. Rootsi *- See on irratsionaalne armastus. Praegu kuulates tundub, et kaasalaulmiseks on tarvis väiksemat hääleulatust kui mõne muu hümni puhul (mis on positiivne). Viis on originaalis kusagilt rahvalaulust. See on kena mõte. Tundubki sobivat nii pühalikumas hümniversioonis kui ka täitsa tavalise lauluna laulduna.

*- Siin mängitakse hümni ilmselt sellepärast, et tegemist on riikliku pulmaga, aga mulle hakkas just praegu meeldima mõte, et hümni võiks laulda ka täitsa tavaliste inimeste pulmas. Annaks sisuga ära siduda küll.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...