Otse põhisisu juurde

Hümnid

Alati, kui mõni spordivõistlus käib, kerkivad mõtetesse (ja kummituslauludeks) taas hümnid. Niisiis allpool 10 Euroopa hümni, mis mulle meeldivad.

10. Saksamaa - Meloodilises plaanis ei tekita tundeid, aga kuna teda on mitmel spordivõistlusel mängitud, kus mina parajast sakslas(t)e poolt olen juhtunud olema, siis kannab rohkem emotsionaalset väärtust.

9. Island - Uusim tulija minu lemmikute tabelis. Islandilikult karge väikese dramaatikapiisaga. Ja tundub ka selline laul, mida oleks koorilauljana tore laulda. Orkestri mängitud instrumentaalversioon on vist veel parem.

8. Austria - Seda ma nimetan oma peas väsinud sportlase hümniks. Kujutan ette, kuidas mingi vend on maratoni jooksnud ja võitnud ja siis autasustamisel pannakse Austria rahulik hümn mängima. Väsinud võitja võib ennast kuhugi Alpi aasale istuma kujutada samal ajal, kui suurel ekraanil näidatakse sangarlikke hetki tema maratonijooksust.

7. Norra - Norra hümn algab sama viisijupiga nagu laul "Deck the halls with boughs of holly". Siin on ta sellepärast, et ma olen palju Norra sportlaste poolt olnud.

6. Suurbritannia - Kaunis viis. Muhelust valmistab see, et laul ülistab nende armulist kuningannat. Ainult Suurbritannias ma ütlen. Ette on tulnud mitmeid olukordi, kus on olnud suur heameel just seda viisi kuulda.

5. Prantsusmaa - Kõige kuulsam Euroopa hümn vist üldse ja ainsaid kordi, kus ma olen väga tahtnud prantsuse keelt osata, et seda kaasa laulda. Entusiastlik lugu. Peabki olema, kui võitlusse kutsub. Ja mul on tekkinud soov Piirimäe "Suurt Prantsuse revolutsiooni" uuesti lugeda.

4. Hispaania - Vahel tundub, et kõige ilusama meloodiaga Euroopa hümn. Aga pigem aeglasemalt mängituna kui kiiremini. Kõla poolest ehk kõige...eem...kuninglikum?

3. Itaalia - Kõige-kõige parem rõõmsa alatooniga hümn. Juba esimesed taktid, kus veel sõnadega osa pole, tõotavad midagi õige toredat. Maitea, kas nii sobib või mitte, aga mina igal juhul üürgan seda oma pudi-itaalia keeles kaasa laulda peaaegu alati (sellest kohast saab ikka aru, kus Iii-taa-li-aaaa on). Ja kui mõni spordimeeskond seda laulma juhtub, on nad nagu õiged ooperimaa pojad, kes pooleldi skandeerides oma hinge seest välja laulavad.

2. Šotimaa - Teisi hümne guugeldades sattusin lambist selle peale. Pole riigihümn, aga kõlabki nagu tõsine rahvahümn, mida tahaks suures rahvamassis kaasa laulda (kes jorisedes, kes üürates, kes niisama õõtsudes). Või siis on asi torupillis. Mägine maa, külma sinise veega järved ja kivilossid. Väga meeldib.

1. Rootsi *- See on irratsionaalne armastus. Praegu kuulates tundub, et kaasalaulmiseks on tarvis väiksemat hääleulatust kui mõne muu hümni puhul (mis on positiivne). Viis on originaalis kusagilt rahvalaulust. See on kena mõte. Tundubki sobivat nii pühalikumas hümniversioonis kui ka täitsa tavalise lauluna laulduna.

*- Siin mängitakse hümni ilmselt sellepärast, et tegemist on riikliku pulmaga, aga mulle hakkas just praegu meeldima mõte, et hümni võiks laulda ka täitsa tavaliste inimeste pulmas. Annaks sisuga ära siduda küll.

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...