Otse põhisisu juurde
- Üks tuttav inimene tutvustas kunagi oma teooriat inimese ja muusika suhte kohta. Et kuulad-kuulad muusikat ja siis mingil hetkel jääd mingisse perioodi justkui pidama. Niimoodi, et sealt edasi enam eriti uut muusikat peale ei tule. (Või kui tuleb, siis see ei imendu enam nii suurel määral.) Tollal ma ei saanud aru, mida ta mõtleb, nüüd ma saan palju paremini aru. Ilmselt ainult mõnel inimesel tuleb see pidamajäämine rutem ja mõnel jõuab kätte hilisemas eas.
- See pole uudis, aga mul on endiselt suur rõõm, kui satun lugupeetud lõustakaustas lugema mõnda postitust, kus kasutatakse kirjavahemärke. Loomulikult on selliseid tegelikult rohkem kui neid, kus kogu jutt korraga nagu kuulipildujast lastakse, aga kuulipildujad jäävad paraku enam silma.
- Huvitav kui palju tuleb Eestis ette sellist asja, et mõni inimene, kes põhimõtteliselt oleks valmis abiellumisega seoses nime vahetama, ei pea seda tegema, sest tema ja abikaasa nimed on sünnist saati samad? (Marko Saar naib Marika Saare vms.)
- Kui siit edasi minna, siis samasooliste paaride puhul on ju täiesti võimalik ka selline asi, et paarilistel on sama eesnimi. See on vist isegi tõenäolisem kui eelmine juhtum? (Kertu, palun ulata leiba. - Siin see on, Kertu.) Tegelikult on see ju põhimõtteliselt sama asi kui see, et ühes sõpruskonnas on mitu sama nimega inimest. Lihtsalt harjumatum ilmselt.
- Mul on tunne, et olen seda varasemalt juba maininud, aga mulle ei anna jätkuvalt rahu see filmides pidevalt ette tulev teema, et oksendajal on vaja abimeest, kes tema juukseid hoiaks. Pikajuukselise inimesena pole ma kunagi täheldanud, et juuksed sellele toimingule kuidagi ette jääks. Ja veel enam, tegemist on sellise toiminguga, mille puhul ma kindlasti ei taha, et keegi minuga samas ruumis oleks, veel enam mind mingil moel puudutaks. Filmides näidatakse seda juustehoidmist mingi ultimate sõpruse väljendajana, aga minu jaoks on pigem tegemist valel ajal vales kohas olemisega (juustehoidja poolt vaadatuna). Ja ma ei saa aru, kuidas need filmitegijad sellest aru ei saa.
- Teine asi, millest vist mitu inimest aru ei saa, on see, et absoluutselt iga asi, mida koolis õpitakse, ei pea olema otseselt praktikas rakendatav. Vist ei saanud hea sõnastus? Mõtlen seda, et õpilane, kes õpib koolis siinust ja tangensit, ei õpi seda sellepärast, et siinust ja tangensit oma tulevases täiskasvanuelus tingimata kasutada. Võib-olla on õppimisel mingi muu eesmärk? Näiteks mõtlemise mingis suunas arendamine. Ma arvan küll, et trammijuht peab oskama kirjandit kirjutada. Sest trammijuht on inimene. Ja kasulik on olla inimene, kes suudab oma mõtteid koondada ja neid teistele arusaadavalt väljendada. (Räägib inimene, kellel tuleb mitu korda nädalas ette tema mõtete valestimõistmist.)
- Koolist rääkides tuli mul millegipärast meelde see, et vanasti lugesin mõningaid õpikuid lihtsalt niisama ette. Näiteks ajalooõpikut või kirjanduse oma. Mitte järjepidevalt, vaid lihtsalt siit-sealt. See oli tore ja huvitav. Ikka on, kui pole kohustuslik. Ükspäev silmasin raamatukogus, et Jan Kaus on gümnaasiumile mingi kaasaegse kirjanduse õpiku kirjutanud. Võib-olla oleks ka äge lugeda ja saaks mõned nimed to-read nimekirja.
Kommentaarid
Viiendast punktist. Mul ei meenu küll pauguga ühtki filmi, kus oleks oksendamisstseen, kuid ehk oksendatakse enamasti neis filmides ikka vetsus? Et siis kui on see juustehoidja, saab stseeni filmimiseks ust lahti hoida, et nad sinna kenasti ära mahuks? Samas – välismaa filmides ei ole vist väikesed vetsud tavaliselt?
Kuuendast punktist. Sinu põhjendus on ainuke loogiline, miks seda peavad õppima inimesed, kes teavad, et kunagi hiljem sellega tegelema ei hakka. Ka mina olen sellele järeldusele jõudnud. Samas on suhteliselt tõenäoline, et selleks, et oma mõtlemist arendada, ei tuleks siinuse-tangensiga koolis nii suurel määral tegeleda nagu praegu. Võib-olla oleks parem lahendus, kui oleks mingi segaõppeaine neile, kes kõrgemat matemaatikat tulevikus õppima ei lähe, samal ajal kui viimased siinuse-tangensiülesannete harjutamisega tõsisemalt tegelevad? Segaõppeaine võikski sisaldada grammike kõike muud – natuke matemaatikat, natuke ajalugu, natuke kirjandusklassikute mõtetesse süüvimist, kunsti ja muusika analüüsimist, kätega millegi uue loomist jne. Usun, et see oleks arendavamgi kui see, et keegi, kellel absoluutselt matemaatika peale annet ei ole, murrab järjekordselt järjekordses matemaatikatunnis pead, kuidas nende siinuse-tangensiülesannetega ühele poole saada.