Otse põhisisu juurde

7 punkti on tagasi


  • Üks tuttav inimene tutvustas kunagi oma teooriat inimese ja muusika suhte kohta. Et kuulad-kuulad muusikat ja siis mingil hetkel jääd mingisse perioodi justkui pidama. Niimoodi, et sealt edasi enam eriti uut muusikat peale ei tule. (Või kui tuleb, siis see ei imendu enam nii suurel määral.) Tollal ma ei saanud aru, mida ta mõtleb, nüüd ma saan palju paremini aru. Ilmselt ainult mõnel inimesel tuleb see pidamajäämine rutem ja mõnel jõuab kätte hilisemas eas.
  • See pole uudis, aga mul on endiselt suur rõõm, kui satun lugupeetud lõustakaustas lugema mõnda postitust, kus kasutatakse kirjavahemärke. Loomulikult on selliseid tegelikult rohkem kui neid, kus kogu jutt korraga nagu kuulipildujast lastakse, aga kuulipildujad jäävad paraku enam silma. 
  • Huvitav kui palju tuleb Eestis ette sellist asja, et mõni inimene, kes põhimõtteliselt oleks valmis abiellumisega seoses nime vahetama, ei pea seda tegema, sest tema ja abikaasa nimed on sünnist saati samad? (Marko Saar naib Marika Saare vms.)
  • Kui siit edasi minna, siis samasooliste paaride puhul on ju täiesti võimalik ka selline asi, et paarilistel on sama eesnimi. See on vist isegi tõenäolisem kui eelmine juhtum? (Kertu, palun ulata leiba. - Siin see on, Kertu.) Tegelikult on see ju põhimõtteliselt sama asi kui see, et ühes sõpruskonnas on mitu sama nimega inimest. Lihtsalt harjumatum ilmselt.
  • Mul on tunne, et olen seda varasemalt juba maininud, aga mulle ei anna jätkuvalt rahu see filmides pidevalt ette tulev teema, et oksendajal on vaja abimeest, kes tema juukseid hoiaks. Pikajuukselise inimesena pole ma kunagi täheldanud, et juuksed sellele toimingule kuidagi ette jääks. Ja veel enam, tegemist on sellise toiminguga, mille puhul ma kindlasti ei taha, et keegi minuga samas ruumis oleks, veel enam mind mingil moel puudutaks. Filmides näidatakse seda juustehoidmist mingi ultimate sõpruse väljendajana, aga minu jaoks on pigem tegemist valel ajal vales kohas olemisega (juustehoidja poolt vaadatuna). Ja ma ei saa aru, kuidas need filmitegijad sellest aru ei saa.
  • Teine asi, millest vist mitu inimest aru ei saa, on see, et absoluutselt iga asi, mida koolis õpitakse, ei pea olema otseselt praktikas rakendatav. Vist ei saanud hea sõnastus? Mõtlen seda, et õpilane, kes õpib koolis siinust ja tangensit, ei õpi seda sellepärast, et siinust ja tangensit oma tulevases täiskasvanuelus tingimata kasutada. Võib-olla on õppimisel mingi muu eesmärk? Näiteks mõtlemise mingis suunas arendamine. Ma arvan küll, et trammijuht peab oskama kirjandit kirjutada. Sest trammijuht on inimene. Ja kasulik on olla inimene, kes suudab oma mõtteid koondada ja neid teistele arusaadavalt väljendada. (Räägib inimene, kellel tuleb mitu korda nädalas ette tema mõtete valestimõistmist.)
  • Koolist rääkides tuli mul millegipärast meelde see, et vanasti lugesin mõningaid õpikuid lihtsalt niisama ette. Näiteks ajalooõpikut või kirjanduse oma. Mitte järjepidevalt, vaid lihtsalt siit-sealt. See oli tore ja huvitav. Ikka on, kui pole kohustuslik. Ükspäev silmasin raamatukogus, et Jan Kaus on gümnaasiumile mingi kaasaegse kirjanduse õpiku kirjutanud. Võib-olla oleks ka äge lugeda ja saaks mõned nimed to-read nimekirja.

Kommentaarid

  1. Tauno: kui mu vanaema kunagi seitsmekümnendate keskel oma mehe (minu vanaisa) maha jättis (küllap oli kaalukaid põhjuseid), siis mingi aja pärast leidis ta uue mehe, kellel oli täpselt sama nimi - Elmar Tamm. Ei tea, kas nad ka abiellusid. Nime ega passi ta igatahes vahetama ei oleks pidanud. :)

    VastaKustuta
  2. Oot-oot, kas ma saan õigesti aru, et sinu vanaema 1.mehe nimi oli Elmar Tamm ja 2.mehe nimi oli ka Elmar Tamm? Kui see nüüd nii on, siis on see küll ju peris kena lugu :)

    VastaKustuta
  3. Esimese punktiga absoluutselt nõus. Ega see ütleja omal ajal mina ei olnud? Btw – sa oled ise toonud näite ületamatute üheksakümnendate näol.
    Viiendast punktist. Mul ei meenu küll pauguga ühtki filmi, kus oleks oksendamisstseen, kuid ehk oksendatakse enamasti neis filmides ikka vetsus? Et siis kui on see juustehoidja, saab stseeni filmimiseks ust lahti hoida, et nad sinna kenasti ära mahuks? Samas – välismaa filmides ei ole vist väikesed vetsud tavaliselt?
    Kuuendast punktist. Sinu põhjendus on ainuke loogiline, miks seda peavad õppima inimesed, kes teavad, et kunagi hiljem sellega tegelema ei hakka. Ka mina olen sellele järeldusele jõudnud. Samas on suhteliselt tõenäoline, et selleks, et oma mõtlemist arendada, ei tuleks siinuse-tangensiga koolis nii suurel määral tegeleda nagu praegu. Võib-olla oleks parem lahendus, kui oleks mingi segaõppeaine neile, kes kõrgemat matemaatikat tulevikus õppima ei lähe, samal ajal kui viimased siinuse-tangensiülesannete harjutamisega tõsisemalt tegelevad? Segaõppeaine võikski sisaldada grammike kõike muud – natuke matemaatikat, natuke ajalugu, natuke kirjandusklassikute mõtetesse süüvimist, kunsti ja muusika analüüsimist, kätega millegi uue loomist jne. Usun, et see oleks arendavamgi kui see, et keegi, kellel absoluutselt matemaatika peale annet ei ole, murrab järjekordselt järjekordses matemaatikatunnis pead, kuidas nende siinuse-tangensiülesannetega ühele poole saada.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...