Näägu-näägu

Ilmselt oli mul vaja näägutada millegi kallal (sest stereotüüpne naine on ju näägutaja), nii et tuleb üks nimekiri taas. Väited on võetud ühest targast artiklist , kaldkirjas tekst on minu lisatud.

1. Naised on tujukad. Ühel hetkel on naine õnnelik ja järgmisel võib täiesti mõttetu asja pärast tüli norida. Iseenesest on selline asjade käik täiesti võimalik.
2. Poodlemine on enamat, kui lihtsalt poes käimine. See on sotsiaalne üritus. Sõbrannad, emad, õed - kogu seltskond saab kokku ja käib ühest poest teise, vahepeal tehes hingetõmbepause kohvikutes. Enamasti poodlemine ei ole sotsiaalne üritus. Kui olen korraga poodlemas rohkem kui kahe inimesega, on see minu jaoks juba veits häiriv. Ma ei ole karjainimene. Mis hingetõmbepausidesse puutub, siis need on hädavajalikud- poodide peal uitamine on VÄGA väsitav.
3. Naistel kulub sättimisele kaua aega. Naistel on juuksed, meik, riietus, aksessuaarid - kõik need asjad tuleb hoolikalt valmis viimistleda enne kodust lahkumist. Ei tule.
4. Naine on suuteline pikalt viha pidama. Mehi paneb imestama see, et naine suudab pikalt meeles pidada asju, mis teda kunagi ammu närvi on ajanud. Viha pidamise kestus nüüd küll soost ei olene. Seda, et mingit närvi ajanud asja kellelegi paar aastat hiljem lambist nina peale viskan, võib küll ette tulla.
5. Naine mäletab kõike, mida mees on öelnud. Vaata ka eelmist punkti. See on tõesti püha tõde.
6. Naised arvavad, et mehed suudavad lugeda nende mõtteid. Kui naine ütleb, et ta ei oota valentinipäevaks kingitust, siis tegelikult on asi hoopis vastupidi. Aga mees peab seda ise mõistma. Olenevalt olukorrast võib see täitsa tõele vastata.
7. Naised kurdavad, et neil pole mitte midagi selga panna. Samal ajal seisavad nad riidekapi ees, mille uksed ei taha kuidagi sulguda. Tegelikult mõtleb naine seda, et tal pole ühtegi sellist asja selga panna, mida ta poleks viimasel ajal juba kandnud. Asi pole selles, mida on viimasel ajal kantud või mitte. Asi on selles, et nii palju on riideid, mida millegipärast ei sobi selga panna. Kas ei istu hästi või ei sobi mingi muu rõivaga või on juba nartsuks kantud vms. Ja need paar asja, mis sobivad, on kindlasti parajasti pesus.
8. Naiste kinnisideeks on kingad. Iga riietuse juurde peab käima kindel kingapaar. See ei ole nii. Suurem osa neist, keda mina tean, on pigem hädas, et paarigi paari häid kingi leida.
9. Naise käekott on alati väga raske ja mahutab tohutult erinevaid asju. Kas ta alati just raske on tingimata, aga väga palju asju on seal küll. Ma ju ei tea, millal võib äkki plaastrit vaja minna või millal tekib hea hetk raamatut edasi lugeda või on lisakotti vaja. Külmemal ajal käed nagunii kuivavad ja on vaja kreemi vahepeal panna.
10. Naisel kulub juuksuri juures alati palju raha. Naise jaoks on juuksed tema suurim uhkus, kuna kõik ju näevad ta soengut. Seetõttu on ta nõus sellele ka raha kulutama. Ei kulu.
11. Naiste kinnisideeks on ka käekotid. Iga riietuse juurde sobib kindel käekott. Ei ole.
12. Naised käivad tualetis alati koos sõbrannadega. Poodlemine on sotsiaalne üritus, kuid sama tähtis ettevõtmine on naiste jaoks ka tualetis käimine. Seda tehakse mitmekesi. Ma saan aru, kust see müüt tuleb, aga ausalt öeldes minu jaoks on natuke imelik mingi tuttavaga samas tualetis kõrvuti soristada. No on ju imelik.
13. Naine võib juuksuri juures tunde veeta, kuid ta välimus on pärast ikka samasugune nagu enne. Ei veeda tunde seal. Juuksuritool on suht ebamugav koht if you ask me. Aga mis puutub pärast samasugune olemisse, siis miks see ei võiks ka nii olla, tähtis on ju lõppeks see, kuidas inimene ise ennast tunneb juuksuris käinuna.
14. Naisel on tohutult palju kosmeetikat ja ilutooteid. Iga päev ei saa ju ometi samu asju kasutada. Ei ole ja saab küll.
15. Naisel on üldse väga palju asju. Paljude esemetega, mida naine oma kodus hoiab, seostuvad tal ilusad mälestused, seega on neil asjadel tema jaoks sentimentaalne väärtus. See on natuke rohkem tõsi. Aga palju kolinud naised teavad, et ei maksa endale igasugust kräppi liiga palju korjata, juhuks kui peaks jälle kolimiseks minema.
16. Naised võivad tunde ühes poes veeta, kuid lahkuvad sealt ikkagi tühjade kätega. Isegi, kui naine leiab midagi, mida ta tahaks osta, mõtleb ta enne hoolikalt läbi, kas seda on ikka tarvis. Mees mõtleb veel hoolikamalt.
17. Naised armastavad telefoni kasutada. Milleks? Eks ikka rääkimiseks. Mina kasutan tõesti oma telefoni rääkimiseks ja sms-ide saatmiseks ainult.
18. Naistel on sageli jahe. Kuna naised on üldiselt meestest väiksemad, on neil ka vähem keharasva, mistõttu võivad nad vahel külmetada. Külmavarestel on jah. Aga te peaksite nägema neid naisi, kes mul külas käivad- neil on alati palav!
19. Naised ostavad sageli rõivaid, mida nad kunagi selga ei pane. Mõnikord, mitte sageli.
20. Naised kannavad kingi, millega nad ei oska kõndida. Kontsad teevad ju jalad pikemaks ja muudavad välimuse kaunimaks. Muidu ehk väga palju seda ei näe, aga oodake, kuni lõpuaktuste hooaeg algab.
21. Naised ostavad kingi, mida nad kunagi jalga ei pane. Kuna need on liiga kõrged ja nendega on ebamugav kõndida. Ei osta.
22. Naised armastavad küünlaid. Kuidagi peab ju varjama meeste maskuliinset lõhna. Pealegi muudavad küünlad kodu romantiliseks. Eem, ma vist pole kohtunud nende maskuliinsete meestega, kelle lõhna kuidagi varjama peaks. Ma ikka olen ostnud küünlaid sellepärast, et neid põlema panna. Lõhn lõhnaks.
23. Naised hakkavad maniakaalselt koristama, kui on oodata külalisi. Oleneb külalistest. Külalised, kelle tuleku eel ma ei korista, võivad rõõmustada, sest minu raamatus liigituvad nad omainimeste hulka. Maniakaalselt koristada mina näiteks ei oskagi.
24. Naised asetavad voodile tohutult palju patju, mida nad magamiseks ei kasuta. Kuna padjad muudavad voodi kenaks ja mugavaks. Ei aseta. Kui voodi peal on palju patju, mida magamiseks ei kasutata, tähendab see ju, et need tuleb sealt magamise ajaks kuhugi minema visata, et voodisse ruumi saada.
25. Naistel on «paksud» ja «peenikesed» päevad. Ehk siis päevad, mil nad pole oma välimusega kuigi rahul ja väldivad süsivesikuid ning päevad, mil nad tahaks end vaid peeglist imetleda. Süsivesikute vältimiseni asi küll ei jõua. Mõni peegel lihtsalt näitab head pilti vahepeal.
26. Naised tahavad sageli oma tunnetest rääkida. Sest kui nad seda ei tee, kipuvad negatiivsed tunded neid üle võtma. Võib-olla on selliseid naisi ka. Minul on pigem selline tunne, et ma ei oska tunnetest rääkida, sest jube raske on erinevates olukordades nime anda sellele tundele, mis mul parasjagu on.
27. Naised peavad sageli dieeti. Ei pea.
28. Naised ei taha kodust ilma meigita lahkuda. Vähemalt natuke jumestuskreemi ja ripsmetušši peab näos olema. Tahavad küll.
29. Naised armastavad tõsielusaateid. Vahel ajavad need nutma ja nutmine on tervislik. Ei armasta. Vaata minuga natuke aega koos telekat ja ma hakkan kohe varsti õiendama nende igavate TV3 tõsielusaadete kallal, mida muudkui tuleb ja tuleb, aga miks nad neid ikka veel teevad, kui need on nii last season, et on lausa the season before the last season.
30. Naised lakivad mõnikord ka talvel oma varbaküüsi. Ilus välimus muudab naise enesekindlamaks. Võib juhtuda.
31. Naistel on vannitoas mitu erinevat šampooni. On küll jah. Aga see pole alati nii.
32. Naised jäävad sageli filmide ajal kas magama või puhkevad nutma. Ma olen isegi kinos mitu korda magama jäänud. Nutma puhkemisest on asi kaugel ma kardan, sest minu jaoks tähendab "puhkema" mingit tohutut puhangut. Seda küll ei ole.
33. Jääb mulje, et naised ei suudaks ilma šokolaadita üldse elada. Suudaks, aga ei taha. Mõned, keda ma tean, suudavad ja tahavad ka.
34. Naised hoolivad kahtlaselt palju sellest, kas mustad riided visatakse lihtsalt põrandale või pannakse kenasti mustapesukasti. Eee...kes tuleb selle peale, et musti riideid põrandale visata? Miks peaks? Kas lihtsalt sellepärast, et põrandal on ruumi? See, kas mustapesukast on üldse vajalik asi, on omaette teema.
35. Naised nutavad mõnikord vaid seetõttu, et nutta. Naistel tulevad pisarad väga kergesti, selleks ei pea üldse palju vaeva nägema. See on küll väga vägivaldne kastitamine.

Kuningannad 1925 - #6 Hollandi Wilhelmina

Hollandi kuninganna Wilhelmina (1880-1962)

1938
Eriliselt ilusa nimega printsess Wilhelmina Helena Pauline Maria sündis Haagis 1880. aastal, vanemateks Hollandi kuningas Willem III ja kuninganna Emma. Kuningast isal oli eelmisest abielust 3 poega. Ühest Saksa riigikesest pärit Emma oli kuningast 41 aastat noorem, nii et kui Wilhelmina sündis, oli tema ema 22-aastane ja isa 63-aastane.

1890. aastal Wilhelmina isa suri. Kuna selleks hetkeks olid surnud ka Wilhelmina 3 poolvenda, sai temast 10-aastasena Hollandi kuninganna. Tavaliselt päris sellises vanuses just valitsema ei asuta, seetõttu oli regentvalitsejaks Wilhelmina ema Emma (kes oli Hollandis väga populaarne muide).

Väike Wilhelmina
Nädal peale 18-aastaseks saamist 1898. aastal toimus Wilhelmina kuningannaks kroonimine. 1901. aastal abiellus ta Mecklenburg-Schwerini hertsog Heinrichiga (hollandipäraselt Hendrik). Järgmistel aastatel oodati väga troonipärija sündi, aga paraku osutus paarile lapsesaamine oodatust raskemaks. Kardeti, et kui kuningapaar jääbki lastetuks, satub Hollandi kroon kuninganna sakslasest abikaasa kaudu Saksa mõju alla. 1909. aastal troonipärija Juliana siiski sündis, aga jäi kuningapaari ainsaks lapseks.

Wilhelmina pulmakleit ja pulmakingiks saadud safiiridest komplekt.
Paremal pool on mitmesugused ehted, mis selle komplekti kive kasutades
tänapäeval tehtud on. (Peale vajutades läheb pilt suuremaks.)

Wilhelmina oli juba noorena üsna täiskasvanu, ilmselt aitas see kaasa, et varakult oli teada, mis tema tulevane amet on. Julge ja otsusekindel olla ta olnud, seda on ikka poliitikas vaja. Majanduslik mõtlemine (mis väljendus nutikates investeeringutes) tegi temast ühel hetkel lausa maailma rikkaima naise. Üldiselt oli ta sihuke hands on kuninganna, oma roll oli tal nii I kui II maailmasõja ajal, aga ka ülemaailmse majanduskriisi mõju leevendamisel. (Tollal, erinevalt tänapäevast, oli kuninganna riigis poliitiline figuur.)

Kui Wilhelmina Saksa keiser Wilhelm II-ga kohtus, olla too hakanud ülbama, et tal on 7 jala pikkused turvamehed (valvurid, kui soovite) ja Wilhelmina omad on neile vaevu õlgadeni. Wilhelmina ei jäänud võlgu ja teatas, et kui Holland oma tammide tagant vee tulema laseb, on see 10 jalga sügav ja pole neist pikkadest turvameestest midagi tolku. Sama keiser tuli muide 1918. aastal Hollandisse liitlasvägede eest asüüli. Nii ta läheb.

1934. aastal surid nii Wilhelmina ema Anna kui abikaasa Hendrik. Nüüd jäi talle ainult tütar Juliana, kes oli selleks ajaks just abiellumisikka jõudnud. Wilhemina tahtis kindlasti, et tütre mees oleks kuninglikku verd ja usu poolest protestant. Leidiski sellise. On humoorikas ära mainida, et selle mehe nimi oli Bernhard Leopold Frederik Everhard Julius Coert Karel Godfried Pieter, tiitli poolest jällegi ühe Saksa riigikese prints.

II maailmasõja ajal läks Wilhelmina ohutuse mõttes Suurbritanniasse ja suhtles oma rahvaga sealt raadio kaudu. Peale sõda hakkas tema tervis halvenema. Ta loobus 1948. aastal troonist tütre kasuks ja läks elama Het Loo paleesse. Seal kirjutas ta muuhulgas autobiograafia ka.

Wilhelmina suri 1962. aastal 82-aastasena. Tema soovi kohaselt domineeris matustel valge värv, sümboliseerimaks uue elu algust.

Wilhelmina pildiga piparmündikommid/-pastillid
/-lutsukad (mints inglise keeles).
Hollandist peaks saama.
Praegune Hollandi kuningas Willem Alexander on Wilhelmina lapselapselaps, sündis 1967. aastal. Minu meelest on märkimisväärne, et enne Willem Alexandrit oli Hollandil 3 naiskuningannat (+ naisregent) ja kuna Willem Alexandril on 3 tütart, siis edasi läheb jälle nii nagu vanasti. Naised ruulivad ühesõnaga.

Kuningannad Wilhelmina, Juliana ja Beatrix,
kuningas Willem Alexander ja kroonprintsess Catharina-Amalia.
Wiki

Kuningannad 1925 - #5 Itaalia Elena

Itaalia kuninganna Elena (1873-1952)


Vahelduseks ka üks sellise riigi kuninganna, kus tänapäeval pole enam kuningriiki.

1873.aastal sündinud Elena (tegelikult Jelena) oli Montenegro kuninga Nikola I tütar. Elena ema Milena oli pärit jõukast Montenegro perekonnast ja abiellus Nikolaga vaid 13-aastaselt. Tegemist oli poliitilise abieluga- Milena perekond mängis Montenegro poliitikas olulist rolli. 

Printsess Elenal oli 11 õde-venda. Vanim laps sündis siis, kui ema oli 17-aastane ja noorim siis, kui ema oli 42-aastane. Päris mitu neist lastest tegi hea partii, abielludes mõne kuningasoost isikuga. Päris kuningannaks sai neist küll ainult Elena.

Elena oli nooruses kaunis tütarlaps. Mõnda aega sahistati seltskonnas, et temast võiks saada Venemaa tulevase tsaari Nikolai II abikaasa. 1888. aastal osales ta Nikolai kutsel Venemaal õukonna ballil, kus osutus nii populaarseks, et üks Serbia prints ja Carl Gustav von Mannerheim tema pärast duellile läksid. Vene kuningaperele see intsident Elenast just head muljet ei jätnud. 

Niisiis abiellus Elena 1896. aastal Itaalia prints Vittorio Emanuelega. Et abiellumine võimalik oleks, tuli Elenal eelnevalt õigeusust katoliku usku astuda (see toiming sai teoks laeva pardal Itaalia ja Montenegro vahel). Tema ema Milena oli tütre usuvahetusest nii häiritud, et ei tulnud tütre pulma.

1900. aastal peale Vittorio Emanuele isa surma (täpsemalt mõrva), sai VE kuningaks ja Elena kuningannaks. Väidetavalt olla olnud õnnelik kuningapaar. Kuningas tõi oma Elenale igal hommikul ajast ise korjatud roose ja puha.

5 last sündis neil- ainukesest pojast Umbertost sai viimane Itaalia kuningas Umberto II (kelle naine oli Marie Jose, Belgia kuninganna Elisabethi tütar). Tütar Mafalda suri II maailmasõja ajal koonduslaagris, tütar Giovanna sai abielu kaudu Bulgaaria tsarinnaks, teised kaks tütart abiellusid ka tähtsate meestega.

Kõnealused 5 last.

Kuninganna Elena populaarsust rahva hulgas aitas tõsta tema tegevus 1908. aasta maavärina ohvrite abistamisel ja õena töötamine I maailmasõja ajal. Meditsiin oli tema jaoks üldse südamelähedane teema- juba enne sõda oli ta seotud Itaalia Punase Ristiga, püüdis rahaliselt abistada haigeid ja finantseerida mitmete haiguste ravi tõhustamiseks tehtavat uurimistööd. Oma kuninganna "palga" jagas ta enamasti heategevuseks laiali, samuti annetas mitmed oma ehted. Tema abikaasa VE olla suisa öelnud, et oleks see vaid tema teha, oleksElena oleks neid vaeseks annetanud.

1937. aastal sai Elena paavstilt Kuldse Roosi. See on autasu, mida antakse peale inimeste ka näiteks kogudustele või riikidele, mis on katoliku kirikule teeneid teinud või hoolivust üles näidanud. Näe, selle on saanud ka Belgia kuninganna Elisabeth ja Luxemburgi Charlotte, kellest varasemalt juttu on olnud. 

Igal juhul saab siin vaadata väikest videoklippi sellest, kuidas kuninganna Elena paavstilt selle autasu sai. Roosi ennast näeb ka. Pane tähele ka kuningas Vittorio Emanuelet- ta oli lühike mees, alla 160 cm pikk.

Paremal on Itaalia kuningas Vittorio Emanuele III
ja vasakul Belgia kuningas Albert I.

Poliitikast hoidis Elena üldiselt eemale. Sekkus ainult siis, kui oli võimalus 1941. aastal Mussolinile survet avaldada iseseisva Montenegro riigi loomiseks (tol hetkel kuulus Montenegro Jugoslaavia koosseisu). 

II maailmasõja ajal lahkus kuningapaar Roomast ja elas Lõuna-Itaalias Brindisis. Peale sõda 1946. aastal loobus kuningas troonist oma poja Umberto kasuks. Elena ja Vittorio Emanuele läksid elama Egiptusesse, seejärel Prantsusmaale.

Info siit ja siit ja siit.

Mitte eriti kirkad varjundid*

Kui keegi midagi väga kirub või kiidab, siis tekib huvi, millega päriselt tegu on. Nooh, lugesin need "50 halli varjundit" siis läbi.

Algus polnud väga hull. Andis täitsa lugeda, leheküljed läksid edasi ja puha. Omades eelinfot, et see asi olevat algselt olnud "Twilighti" fanfiction, siis selle kohta polnud nagu ka väga viga (selles mõttes, et oleks võinud olla hullem). Sarnasused olid täitsa olemas: suht mõttetu kangelanna, keda mingi mees peab (teda eriti tundmata) väga eriliseks, mees, kes on (vähemalt naistegelase arvates) väga misteeriös ja mitmekihiline ja keeruline ja samuti mingil arusaamatul põhjusel kohe esimesest hetkest nii ligitõmbav, et naistegelane ei suuda mitte temast eemale hoida. Loomulikult on mees sihuke piinatud - ise teab, et on natuke nagu koletis, aga ometi ei suuda end hoida eemal sellest köitvast naisest ja tegevustest piinatoas. Mõtlikel hetkedel mängib mees klaveril südantlõhestavalt kauneid palasid. (Hello, Edward) Oo, ja kui Edward lihtsalt lennutas end oma vampiirivõimetega kohale igale poole, kus Bella oli, siis siin oli peamees nii rikas, et lendas oma eralennuki või -kopteriga kohale. Ja ilmus täpselt nagu Edwardki lihtsalt lambist välja.

Paraku mingi suvalise fanfictioni tasemest kaugemale asi ei küündinudki. (Mittesuvaline fanfiction võib olla ka päris hea, tahan ma öelda.) Kusagil poole raamatu peal või natuke peale seda jäi asi nagu vinduma, minu meelest mingit arengut polnud. Peategelased vahetasid mõned kirjad, said kokku, vahetasid mõned laused, siis järgnes mitu lehekülge porri (soovitan nii eesti- kui ingliskeelset varianti, mõlemas saab nalja) ja pärast seda tütarlapse püüded noormehe sünge mineviku kohta infot välja õngitseda. Ja varsti kordus sama ring uuesti. (Vahepeal lisandus sinna küll ka porrieelne karistamine selle eest, kui tütarlaps oli noormeest kuidagi pahandanud, näiteks talle vastu vaielnud vms.) Maitse asi, kas siin on midagi romantilist või mitte. Noh ja armastus on üldse nii filosoofiline mõiste, et ei tasu vaielda selle üle, kus ta olla saab ja kus mitte.

Niisiis, nagu öeldud, oli raamatu teine pool ja eriti lõpuosa sisutu, võltsdraama ma ütleksin. Tunne jäi, et üritatakse raamatule paksust juurde venitada, aga lihtsalt porri ei saa ju kirjutada, vaja on diipi ja tundeid ka panna. Aga kus need tunded seal olid või kust nad oleksid pidanud tulema, jäi mulle ikka selgusetuks.

Raamatu lõpus toimunud peksu ma tegevusena kindlasti heaks ei kiida. Aga. See oli vähemalt üks kindel asi, mis juhtus. (Vrdl eelmiste lehekülgedega, kus midagi ei juhtunud.)

Ühesõnaga. Ma loodan, et raamatu autor kasutab teenitud rahahunnikut vähemalt mingil ilusal eesmärgil.

* aga hall ju pole ka eriti kirgas värv
on märts 17, 2015 by  |  

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938)


Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid. 

Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V.

Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel.

1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander.

Pulmapilt (peale vajutades läheb suuremaks). Pruut kummardab
kuninganna Victoria ees. Kuningannast paremal on Maudi vanemad.
Victoria selja taga olev habemik on Maudi vend tulevane George V.

Võimalik, et Victoria kõval istuv naine on peigmehe ema Louise
ja tema selja taga peigmehe isa Frederik.
Pruudi loor on muide kingitus vanaema Victorialt.
1905. aastal läks huvitavaks. Norra, mis oli seni olnud unioonis Rootsiga (seetõttu olid Rootsi kuningad ka Norra kuningad), otsustas, et hakkab omaette olema. Siis oli eraldi kuningat ka vaja ja see ettepanek tehti Maudi abikaasa Carlile. Väidetavalt oli valikus oma roll ka sellel, et Carli naine oli briti printsess. Carl võttis pakkumise vastu ja temast sai Norra kunigas nimega Haakon VII, tema Alexandrina sündinud poja Norra nimeks sai Olav. Kuningapaari kroonimine toimus 1906. aastal Trondheimi Nidarosi katedraalis.

Üüratu (ilus) Nidarosi katedraal,
maailma põhjapoolseim keskaegne katedraal.
Et uut kuningapaari võimalikult norrapärasena näidata, tehti neist esimestel valitsusaastatel mitmeid pildiseeriaid, kus nad norra rahvariietes olid või näiteks suusatasid (sest juba siis sündisid kõik norralased, suusad jalas). Südames jäi Maud siiski britiks, kes üritas ühildada Norras olemist ja britiks olemist, näiteks oli tal Norras oma inglise stiilis aed. Kodumaal käis ta ka tihti, sest põhjamaa talved olid tema jaoks liiga külmad. Samas sai ta aru, et tema poeg on Norra troonipärija ja tuleb kasvatada üles norralasena.

Kuningas ja kuninganna suuskadel aastal 1906.
Maud ei armastanud tähelepanu ega esinemisi ning oli avalikkuse ees pigem reserveeritud. Eraelus olla ta olnud tugev isiksus, hea huumorisoonega ka. Avalikkuse ees siiski tegutseda tuli ja Maud tegeles muidugi heategevusega nagu kõik kuningannad. Tema tegevuse põhiobjektideks olid lapsed ja loomad, ka naiste õiguste eest seisis. 

Viimaseid kordi, kui kuninganna Maudi avalikkuse ees nähti oli 1937. aastal Suurbritannias vennapoja George VI kroonimisel. (Siit lihtne tehe, et Maud oli Elizabeth II vanatädi.)

Kuninganna Maud (keskel) koos poja ja tolle naisega
George VI kroonimispidustustel.
Maud suri 1938. aastal Inglismaal. Ta oli praeguse Norra kuninga Harald V (sünd. 1937) vanaema. Maudi nime on Norra kuningaperes edaspidigi kasutatud- Harald V õe Astridi üks eesnimesid on Maud, samuti on see Harald V ühe lapselapse nimi.

Maud oli oma aja stiiliikoon, tema kleitidest on hiljem näitusi tehtud. Mõnigaid näiteid tema garderoobist vaata siit. Minul jääb tema nooruspõlve pilte vaadates ausalt öelda hing kinni, sest tema keskkoht on täiesti sipelgaks tõmmatud.

Maudi kaudu tulid Norrasse mitmed praegugi kasutatavad ehted. Kuulsaim neist on ehk pärlite ja teemantidega tiaara, mille Maud sai vanematelt pulmakingiks (vt ka postituse 1. pilti). 1995.aastal saatis Norra praegune kuninganna Sonja selle Londonisse hindamiseks ja parandamiseks, aga seal sattus kaunis tiaara röövlite saagiks. Nö kahjutasuks tegi juveeliäri kadunud tiaara asenduse, mis on Norra kuningapere liikmete poolt palju kasutust leidnud.
Kuninganna Sonja tiaara vana versiooniga
ja tema tütar Märtha Louise uuega.
Kuninganna Maudi nime kannab Norras üks magustoit, samuti on tema järgi nime saanud kuninganna Maudi maa ja mäed Antarktikas. Roald Amundsenil oli laev nimega Maud ja Kanadas asub Kuninganna Maudi laht. Noh ja nii edasi.

Info ikka wikist ja siit ja siit.

Kuningannad 1925 - #3 Luksemburgi Charlotte

 Luksemburgi suurhertsoginna Charlotte (1896-1985)

1896. aastal sündinud Charlotte on üks vähestest selles seerias käsitletavaist, kes oli ise valitseja, mitte valitseja abikaasa. Sündis ta Bergi lossis tollasele Luksemburgi suurhertsogile ja tolle naisele, kes oli päritolult Portugali printsess. 
Charlotte oli vanuselt teine kuue lapse hulgas. Tegelikult kehtis tollal Luksemburgis seadus, mille järgi naissoost laps ei saanud olla troonipärija, aga seadust muudeti, kuna valitsejal olidki ainult tütred.

Bergi loss on Luksemburgi valitsejate ametlik residents.

Algul sai Luksemburgi valitsema Charlotte'i vanem õde Marie-Adélaide, aga too oli peale I maailmasõda sunnitud troonist loobuma, vastasel juhul oleks tema vastu tõenäoliselt üles tõustud. (Marie-Adélaide'i sõjaaegset tegevust peeti liiga Saksamaad pooldavaks.)

Charlotte'ist sai Luksemburgi suurhertsoginna 1919. aastal 23-aastasena. See oli sündmusterohke aasta, sest sama aasta lõpus abiellus ta Bourbon-Parma prints Felixiga. Viimane oli muide tema emapoolne nõbu. (Alati hea teada selliseid asju.) Neil sündis 6 last, 3 neist on praegugi elus. Vanimast pojast Jeanist sai järgmine Luksemburgi suurhertsog.

II maailmasõja ajal oli Luksemburgis Saksa okupatsioon, Charlotte oli algul eksiilis Prantsusmaal, siis Portugalis ja siis Londonis. Saksamaa tegi Charlotte'ile ettepaneku koostööks, oldi valmis ta (vähemalt näiliselt) ametisse tagasi lubama, aga mäletades õe kurba kogemust keeldus Charlotte sellest.  Londonis tegi ta kaasmaalaste poole pöördumisi BBC (raadio) kaudu ja kujunes suuresti rahvusliku ühtsuse sümboliks. Tema lapsed ja mees olid tol ajal USAs ja Kanadas, sinna olevat nad reisinud F.D.Roosevelti enda saadetud USA sõjaväelaeva pardal. 

1945. aasta aprillis naases Charlotte Luksemburgi, kus põhiülesandeks sai maa sõjajärgne ülesehitamine. See tähendas ka Luksemburgi olemasolu rõhutamist maailmakaardil. Viimase tarbeks võõrustas suurhertsoginna Luksemburgis mitmeid kuulsaid külalisi ja tegi visiite mujale. 1949. aastal oli Luksemburg ka üks NATO asutajaliikmeid.

Suurhertsoginna kuulsa Johniga. Muidugi panin ma selle
pildi siia täpilise kleidi pärast :)

1964. aastal loobus Charlotte troonist oma poja Jeani kasuks. Viimati nähti Charlotte'i avalikkuse ees paar kuud enne surma, kui paavst Johannes Paulus II Luksemburgi külastas. Ta suri 89-aasta vanusena 1985. aasta juulis. Charlotte'i pojapoeg, praegune Luksemburgi suurhertsog Henri, oli siis ka juba olemas, suisa 30-aastane. 

Tänapäeva Luksemburgis asub Charlotte'i-nimeline sünnitushaigla ja temanimeline sild. Viimane oli aastaid tuntud selle poolest, et enesetapjad sealt alla hüpata armastasid. 1993. aastal pandi miskisugune turvatõke sillale, et enam ei hüpataks.