Tantsulaul

Leidsin toreda lause Elizabeth II-lt ABBA laulu "Dancing queen" kohta.

"I always try to dance when this song comes on because I am the Queen and I like to dance."

Kas on olemas kahte sorti inimesi, kes ennast liiga tõsiselt võtavad? (Ühed ebakindlad, kes kujutavad ette, et teised neist kogu aeg midagi mõtlevad ja arvavad, ja teised ülienesekindlad, kes kujutavad ette, et kõik, mida nad ütlevad ja teevad, on jube tähtis ja puhas kuld.)
Kas lihtsate asjade keeruliseks tegemine on üks vorm enda tähtsaks tegemisest?
Kellel on lihtsam: kas sellel, kes mitte millestki probleemi ei tee, või sellel, kes kõigest probleemi teeb? Kas pigem lasta endale pähe istuda või riskida pidevalt konflikti sattumisega?
Kas inimesi, kes on ainult päikest näinud, saab süüdistada selles, et nad kuud ei armasta?
Kas on olemas kahesugust sära? Mõni särab nagu päike ja mõni teine särab ka, aga särab nagu kuu? (Mõte ühe netikommenteerija sulest.) Või. Kui õigesti mäletan, pole kuu mitte valgusallikas vaid peegeldaja. Seega, kas mõni särab nagu päike ja mõni peegeldab teiste sära nagu kuu?
Kas vaba on see, kellel on kõik, või see, kellel mitte midagi pole? (Põhikooliaastatest)
Võib-olla peaks "klaas on pooltäis/pooltühi" arutelu asemel hoopis sellest mõtlema, mis klaasis on?
Kas eeskuju näitab teed või surub raamidesse? Kas raamatuid lugemata võiks kirjutada raamatuid?
Kas sallimatus tuleneb teadmatusest? Mõtlematusest? Hirmust?
Kas täiskasvamisel hakkame paremini mõistma keerulisi maailma asju või mõistame, et midagi keerulist tegelikult polegi?
Kas on mõtet käia tööl selleks, et osta riideid, millega käia tööl? (Kusagilt meelde jäänud küsimus.)
Miks hiir hüppas ja kass kargas? (Väikse Tomi pulgalt.)
Veel väga palju küsimusi leiab Artur Alliksaare luuletusest "Alternatiivne" ja Kristjan Üksküla luuletusest "Artur Alliksaare jälgedes".

*Pealkiri vihjab sarnasusele postitustega, mida selle blogi algusaastatel siit tihti leida võis. Läbiv teema: diibid küsimused.

Europe, stop voting now

Veel mõned tähelepanekud Eurovisioonilt, sedakorda finaalkontserdi järgselt.

Need värvilistes ülikondades Islandi vennad olid ikka kõige lahedamad, minu lemmikud.
Kui Kreeka lugu kusagilt kostis/kostab, mõtlen, et mis laul see selline on. Täitsa võõras iga jumala kord.
Conchital oli päris kena kleit.
Rootsi neidis, nagu varemgi ütlesin, oli kuidagi isikupäratu. Ja mis veel meelde tuli, olid kohati imelikud laulusõnad. Undo my sad? Mida see tähendab? Aga muus osas ma arvan, on täitsa aus, et see laul esimeste hulgas lõpetas.
Maitea, mis Itaalia lauluga juhtus. Kui poolfinaalide ajal klippi näitas, tundus, et sellest saab finaalis üks minu lemmikutest. Tühjagi, suht suvaline tundus.
Venemaa esindaja oli seekord päris raske olla. Eks ta on seesama teema, et ülemus on süüdi, aga klienditeenindaja on esimene, kes sõimata saab. Natuke üllatus seegi, et Eesti andis Venemaale ainult 1 punkti.
Igasugust naabrite (või muidu sõprade) poolt hääletamist tundus üldse vähem kui mõnel muul korral on olnud.
Soome kutid olid täitsa popid ja jäid napilt esikümnest välja. See on juba saavutus.
Läksin guugeldama, mida tähendab Hollandi esindajate nimi The Common Linnets. Kanepilinnud. Või Carduelis cannabina, kui keegi soovib. Huvitav, mida nad sellega silmas peavad? Kas nad peavad sellega midagi silmas? Kes on kursis kanepilinnu kui laululinnu osavusega?
San Marino oli huvitav. See laul, laulja hääl, liigutused ja riietus meenutasid aastakümnetetaguseid Eurovisioonilaule. Ja laulusõnade tõlkimisel saadud rida "äkki me oleme jumala unenägu" tuletab nii väga hobuse unenägu meelde.
Suurbritannia sai kõvad 40 punkti ja ei jäänud sugugi viimaseks.
Kui mingi riik Montenegrole 12 punkti andis, siis Marko kommentaar oli liiga naljakas (siiamaani veel teen seda järgi ja irvitan): 12 punkti Montenegrole, no kas keegi tõesti arvab, et see on mõni võidulugu või, "Moj Svijet", no tõesti. Hahaha.
Üldiselt oli Marko sel aastal väga palju täitsa vait. On see vanadus, küpsus, laiskus või midagi muud?
Kogu etendus oli kokkuvõttes täitsa normaalne, millegi kallal norida pole, aga midagi väga silmapaistvat, mida väga kiita tahaks, ka nagu pole.

Hej Europa!

Jaa, teemaks on Eurovisioon.

1.poolfinaali kohta ütleks küll, et ikka suht jamad lood olid. Kui enne kontserti mõtlesin, et Eesti edasipääsuga võib minna nii või naa, siis peale lugude kuulmist olin küll veendunud, et Eesti peab finaali saama, sest suur hulk ülejäänud laule on lihtsalt nii halvad, et muud lihtsalt pole valida. Nooh, läks teisiti. Minu lemmikosa oli Eurovisiooni rekorditeraamat ja see meesprill (saatejuht) meeldis ka.

Allpool kommentaarid 5 laulu kohta, mis minu arvates olid need kõige normaalsemad.

Eesti - Pole minu igapäevane muusika, aga numbrina oli terviklik ja korralikult tehtud, sümpaatsed esitajad jms.
Rootsi - Suurfavoriit kuuldavasti. Hääl jäi kohati nagu sutsuke nõrgaks (või oli see taotluslik?), teisalt mõne koha peal oleks justkui Celine Dioni kuulnud. Laulja ise tundus natuke isikupäratu (jälle üks blondiin, kes kohe meelest läheb)
Island - Mis vahvad värviliste kostüümidega poisid. Ägedad mehed, natuke nagu OK Go. Laul jääb esitusele alla, kuigi teine pool hakkas isegi natuke juba heaks kiskuma. Hehe, bändi nimi on Pollapönk, see on hea nimi.
Portugal - Kõige nõrgem sellest viisikust. Lauljal läks kohati natuke mööda, aga lugu ise oli ju rütmikas ja tõepoolest meenutas Lambadat, seltskond kargas laval tantsida nagu ennemuiste. Laulu algus meenutas natuke mingit Sven Lõhmuse lugu (Mr.Happymanilt midagi?) Heas mõttes stereotüüpne Lõuna-Euroopa lugu, aga rohkem meelelahutus kui muusika.
Holland - Kõige lähemal sellisele laulule, mida ma ka väljaspool Eurovisiooni kuulaks. Kantri (ja eriti leelutavad naiskantrihääled) pole küll minu teetass, aga see kõlab isegi natuke nagu The Weepies. Rütmis on midagi tuttavlikku. Tore, et see laul edasi sai, aga pole just suure lava lugu tegelikult. Hollandil on tihti head lood, millel millegipärast ei lähe kuigi hästi.

2.poolfinaal, mulle tundub, oli veel halvem kui esimene. Samas ei saa kõiges teisi süüdistada, võib-olla mul endal oli lihtsalt halvem tuju. Igal juhul oli ka siin raskusi 10 loo leidmisega, mis edasi pääseda võiksid. Toon 5 mitte nii halba taas välja.

Norra - Fakt, et laulja on muidu mingi puidutöömees, tegi laulu sümpaatsemaks kui ta ehk tegelikult on. Aga muidu pole ka lool väga viga, samas ise seda kuulata ei viitsiks iialgi. Ja vaadata väga ka ei taha, sest need vuntsid tekitavad judinaid (ja mitte neid häid). Norral läheb tihti päris halvasti, võib-olla siis seekord läheb paremini, kui Marko ütles, et 2.poolfinaali favoriit oli just see laul.
Austria - Naiseriietes mees, kellele skandaalne, kellele mitte. Aga miks ma ta siin välja toon, on see, et kogu oma etteaste dramaatilisuse mängis ta korralikult välja. Ja kui hääletamise ajal lugude klippe lasti, siis selle laulu tundsin ka vannitoas olles ära (st pilti polnud vajagi).
Soome - Enne Soomet oli trobikond halbu laule, sellepärast tundus see lugu ikka kohe korralik. Ma saan aru, et keskkooliealised poisid alles, mingu neil hästi.
Šveits - Midagi ülearu meeldejäävat just polnud, aga selline lõbus lugu ja täitsa talutav, lauljaks üsna vaadatav mees. Kusagil laadal võiks taustaks täitsa mängida.
Sloveenia - Siin oli isegi mingi meloodia olemas, kuigi praegu ei suuda taktigi sellest meenutada. Kuulamise ajal meenutas see mingit varasemate aastate laulu. Lauljannal ilusat värvi kleit (aga koleda tegumoega).

Üks tähelepanek veel. Kui mu mälu ja loendamisoskus korras on, siis on kogu suure võistluse peale 3 laulu, kus lauldakse oma keeles. Ok, Suurbritannia, Iirimaa ja Malta peavadki inglise keeles tegema, siis on 6. Ma mõtlen et natuke vähe ligi 40 laulu kohta. Mulle näiteks meeldivad erinevad keeled.

Värvid - Madeleine

Rootsi printsess, 32-aastane, ise noorim laps ja Rootsi kuningapere hetkel noorima liikme üks autoritest (tema tütar printsess Leonore on kolmekuune umbes). Ülikoolis õppinud (kunsti)ajalugu ja etnoloogiat näiteks.

Ma ei tea, kuidas nüüd on, aga vanasti figureeris ta tihti tabelites teemal Best looking royals. Praegu on teda muidugi üldse vähem näha, sest ta elab ja töötab New Yorkis.

Ühtlasi on tegemist minu pikaleveninud pildiseeriate viimase (üsna lühikese) postitusega.

Kolmandal on merekarpidele vihjeid.

Esimene on ilusat värvi roheline

2.kleit on muidugi nagu pilveke. Viimane mulle ka meeldib.

2. on ehtne printsessikas, aga 4.vist on minu lemmik.

1. on ausalt öelda nagu uhke öösärk natuke.

Aasta 2013, disainer Valentino. Mulle meeldib.

Vaatasin soome pealt neid pulmi ka. Kaunis oli (või oli minu enda meeleolu ilu nägemist soosiv). Madeleine'i abikaasa Christopher muide ei ole prints (nagu on Victoria abikaasa Daniel). Selleks, et ametlikult olla Rootsi kuningapere liige, peaks tal olema Rootsi kodakondsus ning siis tuleks täita ka mitmesuguseid (esindus)kohustusi. Tema ametlik nimetamise viis õukonnas on härra Christopher O'Neill, ta on USA ning Suurbritannia kodanik ja jätkab eraisikuna oma ärilisi tegevusi (mida prints Daniel näiteks enam teha ei saa). Kui nüüd keegi veel ütleks, keda härra O'Neill mulle meenutab.

That's all folks!

Värvid - Catherine

Cambridge'i hertsoginna Catherine on ilmselt üks populaarsemaid kuninglikke tegelasi hetkel, vähemalt meedias. Rahva hulgas tehtud küsitluste kohta andmed puuduvad, aga ma pakun, et pigem on tema olemasolek monarhia populaarsust Suurbritannias kasvatanud.

Eelmises postituses oli juttu, et Rootsi troonipärimisliin kisub naisterohkeks, aga Suurbritannias on top 5 kõik mehed. Catherine'iga on see nii palju seotud, et troonipärimisjärjekorra nr 2 on tema abikaasa William ja nr 3 poeg George.

Väljanägemise ja oleku poolest on tema ka minu arvates selline, kes oleks nagu sündinud kroon peas ja käsi rahvale lehvitamas. Suur stiiliikoon on ta muidugi ka (kui 32-aastast võib ikooniks nimetada).

2.kleidil on tore pealiskiht.
Ja kes ei tahaks sellist toredat vihmavarju endale?

Inglise kliima soosib mantleid. Kuningannal ka näiteks on neid hästi palju ju näha.

Siin jällegi on valge voltidega seelik.


Peakatteid on tal palju ja mitmesuguseid, tundub, et need pigem meeldivad talle.

Need said eraldi pildile, sest olid lihtsalt ilusad.

Ja see oli nii ilus, et sai 2 eraldi pilti.

See viimane tuletab vaaraosid meelde millegipärast.


Mantleid, nagu öeldud, jätkub. Number 2 on toredate nööpidega, lapsel ka hea kinni võtta ja/või mängida.

Voltide osas on meil vist midagi ühist.

Ei saa öelda, et kui rasedana roosat kannad, sünnib tüdruk.

Kui mälu mind ei peta, siis see roosa voldik siin ja türkiissinine kleit ühel eelmistest piltidest peaksid
olema üks ja seesama. Taaskasutus.

Mõnikord on peakate selline, et ise ei paista sealt tagant väljagi. Aga 1.kleidike on nunnnu.

Sedasorti peakatet nagu siin, esineb üsna tihti tal.

Ühed kuulsaimad tema rõivaist. Nr 2 on pulmavastuvõtukleit.

Aasta 2011. Kaunis, mitte kuidagi ülepakutud.

Värvid - Victoria

Tuntud nägu kahtlemata. Minule oli ükskord üllatuseks, kui leidsin, kui vana ta juba on. Sel aastal saab 37. Hmnjaa. Siis ma hakkasin veel mõtlema, et Rootsis on tugev naisliin kuningaperes peale tulnud. Troonipärimisjärjekorra esiviisikus on printsess Victoria, tema tütar Estelle, ainsa meeshingena prints Carl Philip, printsess Madeleine ja tema tütar Leonore.

Rõivastuse osas on Victoria garderoobis vaatluse all olnutega võrdluses kõige rohkem lihtsust ja päris palju kordusi (mitmeid sama lõikega kleite näiteks).

Huvitav, millises valguses tundus see 1.mantel roosa?
Igal juhul on see lahe mantel.

1.kleit on lahedalt siiluline ja see 4. tundub nii mõnusalt pehme, et tahaks endale sellist voodikatet. Kleidil poleks ka midagi viga muidugi.

Võib vaielda, mis on siin pilkupüüdvaim detail- laps, Daniel või 4. pildi õlamoodustis.

Vaaata neid 1.pildi nupse.

Kokkuvõttes: roosa varjundid esinevad tihti.

Sirelililla on minu ammune lemmik ja see viimane lilla on erakordselt rrrr.

1.pildi tiaara tundub tema lemmikute hulka kuuluvat, allpool saab seda
veel mitu korda näha.

4.pildi kleit on minu kõige lemmikum tema omadest vist. Vist oli Ralph Lauren (kõva sõna minu puhul, et disaineri nimi
meeles on).

On äärmiselt kena, et igal aastal võib kuningapere naispoolt (mitmel korral) rahvariietes ka näha.

Siin sarjas on mitmeid kohti, mille kohta ma ei tea, kas mulle meeldib.

Siin on jälle väga kena kõik.

Tsekka kübarat.

Keskmine roheline on üks minu lemmikvärve.
Ja 3.kleit on üldiselt väga nummi.

Siin on need värvid, mis mujale ei sobinud. 1.kleit tuletab miskipärast
90ndaid meelde.

Pulmarõivamood on jõudnud aastasse 2010.
Kui mõnede rõivastega ülevalpool on Victoria võib-olla
mööda pannud, siis see siin on küll kümnesse minu arvates.
Ja see tiaara on sama,
mida kuninganna Silvia oma pulmapäeval kandis.

Värvid- Letizia

Printsess Letizia on Hispaania troonipärija prints Felipe abikaasa. 41-aastane, enne abiellumist oli ajakirjanik. Enne abiellumist oli ta ka esimest korda abielus tegelikult.

Kui talle näkku vaadata, siis minu meelest hästi seebikategelase nägu on, maiteagi, kas head või paha tegelast võiks mängida, võib-olla isegi paha.

Vot see on stiilne printsess minu arvates, hiiglavahvaid asju kannab. Üsna modellimõõtu on ta muidugi ka, ilmselt pole raske midagi selga sobima panna. Tema rõivastuses hakkas kõigist käsitletavaist kõige rohkem pükse silma, samas peakatteid ta vist väga ei armasta, tavaliselt on palja peaga.

Suur hunnik sinist.

2.kleidil on ilus muster.
Felipe pea lihtsalt enam ei mahtunud pildile, aga see-eest on esindatud toredad triibulised püksid.

Veel üks ports sinist.

Jalgadel hakkab kõdi, kui ette kujutan, mis tunne oleks selle 1.pildi roosa seelikuga kõndida.

Pits 3.pildil on tähelepanuväärne.
Felipe pead on juba natuke rohkem pildil.

Romantilise hingega inimestel hakkab ehk kusagil seespool kõdi, kui noid 2.kleidi lillekesi vaatavad.

Pluusi varrukad 4.pildil. Ja see punane seelik seal on suurepärane valik kitsapuusalistele, kes saavad sellist kanda.
Felipe pea nüüd lausa 2 korda tervenisti pildil.