Otse põhisisu juurde

Sooduspileti kohta käis küll

Käisin eile teatris. Etendus oli "Musta pori näkku". Läksin sellepärast, et õnnestus soetada soodus pilet (meelega lahku kirjutatud).

Peategelast mängis Andres Mähar, kes mulle reeglina täitsa istub. Rauana istus ka, päris sarnaselt tegi kõnet ja maneere järgi. Vahepeal rääkis oma tavalise häälega ka - algul mõtlesin, et langes rollist välja või midagi, aga siis hakkas tunduma, et tegemist oli kunstilise taotlusega (diipi juttu ajan oma häälega, muud juttu Raua häälega).

Ülejäänud näitlejaskond oli...noh jah. Otseselt jube halb polnud nagu keegi, aga selliseid tegelasi oli küll mitu, kelle puhul jäingi mõtlema, kas see oli nüüd hea ja halva piiri peal või oligi päris halb. Liiga palaganiks läks kohati minu jaoks (see on kerge juhtuma, kui tahetakse nalja teha, aga nali ennast välja ei mängi, osaliselt ehk mõne näitleja suutmatuse tõttu eri rollides erinevalt humoorikas olla).

Üks mees, kelle asjad mulle ka tavaliselt istuvad, on selle etenduse lavastaja. Tegelikult läksin etendusele teadmata, kes lavastaja üldse on. Vaheajal kuulutuse pealt lugedes et Noormets, oli see tõtt-öeda täitsa üllatav, sest esimeses vaatuses nähtu polnud kuigi temalik. Teises vaatuses (võib-olla teadmisest mõjutatuna) oli mingeid noormetsalikke märke näha küll ja asi hakkas mingite kohtade peal isegi heaks kiskuma.

Üks asi, mida mulle tundub, et Noormets armastab alati teha, on etenduse käigus liikuva pildi näitamine. Siin tehti seda ka, aga kuidagi lame ja arusaamatu oli. Nagu üks arvustaja ütles, jäi kohati mulje, nagu oleks arvuti ekraanisäästja pilte kuvatud- mingid küünlad, leegid, ujuvad kalad jms.

Laulud oli iseenesest head, aga esitus mõne puhul mitte nii hea. Kõige parem oli tegelikult see laul, mida päris Raud lõpus ise laulis.

Reinu susside ja trepist üles mineku stseen meenutas nii kangesti Pantalonet, kes harjutas Kleopatra juuksenõela paigutamist neiu juustesse. Võib-olla ma sellepärast ei naernudki selle koha peal, et asi jättis maha tehtud mulje. Samas ei saa väita, et etendus üldse naljakas poleks olnud- mõned ropusõnalised olukorrakirjeldused ajasid hamba irevile küll.

Mida rohkem lõpu poole etendus tüüris, seda rohkem hakkas domineerima mingi patukahetsuslik element. Maitea, võib-olla oligi nii mõeldud, kuigi peaosatäitja suust tuli ka lause, et ta peaaegu midagi ei kahetse.

Aga Singer Vinger kui ansambel mulle meeldib: Mina pean sambat tantsida saama
Ja paberkandjal "Musta pori näkku" on juba minu kõrval laual.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...