Otse põhisisu juurde

Sooduspileti kohta käis küll

Käisin eile teatris. Etendus oli "Musta pori näkku". Läksin sellepärast, et õnnestus soetada soodus pilet (meelega lahku kirjutatud).

Peategelast mängis Andres Mähar, kes mulle reeglina täitsa istub. Rauana istus ka, päris sarnaselt tegi kõnet ja maneere järgi. Vahepeal rääkis oma tavalise häälega ka - algul mõtlesin, et langes rollist välja või midagi, aga siis hakkas tunduma, et tegemist oli kunstilise taotlusega (diipi juttu ajan oma häälega, muud juttu Raua häälega).

Ülejäänud näitlejaskond oli...noh jah. Otseselt jube halb polnud nagu keegi, aga selliseid tegelasi oli küll mitu, kelle puhul jäingi mõtlema, kas see oli nüüd hea ja halva piiri peal või oligi päris halb. Liiga palaganiks läks kohati minu jaoks (see on kerge juhtuma, kui tahetakse nalja teha, aga nali ennast välja ei mängi, osaliselt ehk mõne näitleja suutmatuse tõttu eri rollides erinevalt humoorikas olla).

Üks mees, kelle asjad mulle ka tavaliselt istuvad, on selle etenduse lavastaja. Tegelikult läksin etendusele teadmata, kes lavastaja üldse on. Vaheajal kuulutuse pealt lugedes et Noormets, oli see tõtt-öeda täitsa üllatav, sest esimeses vaatuses nähtu polnud kuigi temalik. Teises vaatuses (võib-olla teadmisest mõjutatuna) oli mingeid noormetsalikke märke näha küll ja asi hakkas mingite kohtade peal isegi heaks kiskuma.

Üks asi, mida mulle tundub, et Noormets armastab alati teha, on etenduse käigus liikuva pildi näitamine. Siin tehti seda ka, aga kuidagi lame ja arusaamatu oli. Nagu üks arvustaja ütles, jäi kohati mulje, nagu oleks arvuti ekraanisäästja pilte kuvatud- mingid küünlad, leegid, ujuvad kalad jms.

Laulud oli iseenesest head, aga esitus mõne puhul mitte nii hea. Kõige parem oli tegelikult see laul, mida päris Raud lõpus ise laulis.

Reinu susside ja trepist üles mineku stseen meenutas nii kangesti Pantalonet, kes harjutas Kleopatra juuksenõela paigutamist neiu juustesse. Võib-olla ma sellepärast ei naernudki selle koha peal, et asi jättis maha tehtud mulje. Samas ei saa väita, et etendus üldse naljakas poleks olnud- mõned ropusõnalised olukorrakirjeldused ajasid hamba irevile küll.

Mida rohkem lõpu poole etendus tüüris, seda rohkem hakkas domineerima mingi patukahetsuslik element. Maitea, võib-olla oligi nii mõeldud, kuigi peaosatäitja suust tuli ka lause, et ta peaaegu midagi ei kahetse.

Aga Singer Vinger kui ansambel mulle meeldib: Mina pean sambat tantsida saama
Ja paberkandjal "Musta pori näkku" on juba minu kõrval laual.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...