Otse põhisisu juurde

Sooduspileti kohta käis küll

Käisin eile teatris. Etendus oli "Musta pori näkku". Läksin sellepärast, et õnnestus soetada soodus pilet (meelega lahku kirjutatud).

Peategelast mängis Andres Mähar, kes mulle reeglina täitsa istub. Rauana istus ka, päris sarnaselt tegi kõnet ja maneere järgi. Vahepeal rääkis oma tavalise häälega ka - algul mõtlesin, et langes rollist välja või midagi, aga siis hakkas tunduma, et tegemist oli kunstilise taotlusega (diipi juttu ajan oma häälega, muud juttu Raua häälega).

Ülejäänud näitlejaskond oli...noh jah. Otseselt jube halb polnud nagu keegi, aga selliseid tegelasi oli küll mitu, kelle puhul jäingi mõtlema, kas see oli nüüd hea ja halva piiri peal või oligi päris halb. Liiga palaganiks läks kohati minu jaoks (see on kerge juhtuma, kui tahetakse nalja teha, aga nali ennast välja ei mängi, osaliselt ehk mõne näitleja suutmatuse tõttu eri rollides erinevalt humoorikas olla).

Üks mees, kelle asjad mulle ka tavaliselt istuvad, on selle etenduse lavastaja. Tegelikult läksin etendusele teadmata, kes lavastaja üldse on. Vaheajal kuulutuse pealt lugedes et Noormets, oli see tõtt-öeda täitsa üllatav, sest esimeses vaatuses nähtu polnud kuigi temalik. Teises vaatuses (võib-olla teadmisest mõjutatuna) oli mingeid noormetsalikke märke näha küll ja asi hakkas mingite kohtade peal isegi heaks kiskuma.

Üks asi, mida mulle tundub, et Noormets armastab alati teha, on etenduse käigus liikuva pildi näitamine. Siin tehti seda ka, aga kuidagi lame ja arusaamatu oli. Nagu üks arvustaja ütles, jäi kohati mulje, nagu oleks arvuti ekraanisäästja pilte kuvatud- mingid küünlad, leegid, ujuvad kalad jms.

Laulud oli iseenesest head, aga esitus mõne puhul mitte nii hea. Kõige parem oli tegelikult see laul, mida päris Raud lõpus ise laulis.

Reinu susside ja trepist üles mineku stseen meenutas nii kangesti Pantalonet, kes harjutas Kleopatra juuksenõela paigutamist neiu juustesse. Võib-olla ma sellepärast ei naernudki selle koha peal, et asi jättis maha tehtud mulje. Samas ei saa väita, et etendus üldse naljakas poleks olnud- mõned ropusõnalised olukorrakirjeldused ajasid hamba irevile küll.

Mida rohkem lõpu poole etendus tüüris, seda rohkem hakkas domineerima mingi patukahetsuslik element. Maitea, võib-olla oligi nii mõeldud, kuigi peaosatäitja suust tuli ka lause, et ta peaaegu midagi ei kahetse.

Aga Singer Vinger kui ansambel mulle meeldib: Mina pean sambat tantsida saama
Ja paberkandjal "Musta pori näkku" on juba minu kõrval laual.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...