Lugesin "Musta pori näkku" raamatuna ka läbi. Kui see raamat mingi 5 aastat tagasi ilmus, tekitas elevust küll. Nende hulgas, kellest seal kirjutatakse, ja nende hulgas, keda huvitasid need, kellest seal kirjutatakse. Ega ei saagi vähevärvikas seltskond olla, kui jutt käib 80ndate Kirjanike Majast.
Raamat on hästi loetav, tõesti ruttu läheb, kui lugema hakata. (Kahtlemata aitab loetavusele kaasa, kui suur osa kirjeldatud tegelasi lugedes silme ette ilmub.) Lubatud ropendamist on ka. Koledate sõnade hulk häirima ei hakanud, küll häiris mind vahepeal autori natuke ameerikalik ropendamisstiil (mis võib vabalt olla ka minu ettekujutus).
Etenduse kohta ütlesin sellise lause: Mida rohkem lõpu poole etendus tüüris, seda rohkem hakkas domineerima mingi patukahetsuslik element. Raamatus oli tegelikult midagi sarnast: päris lõpus läks ikka päris koledaks ja tundub, et eesmärk oligi lugejas vastikust tekitada. Sest padujoodiku põhjakatsumine ei saagi väga kaunis olla.
Aga. See, mis enne lõppu, oli huvitav ja hariv, ma ütleksin. Sest mina ei teadnud seni 80ndate Eesti muusikaskeenest (kas pole mitte popp ja hipster sõna?) suurt midagi. Bändinimesid olin mitmeid kuulnud, aga kes seal taga oli ja mis lava taga toimus, tuli paljus uudisena. Samas ilmus ka selliseid nimesid välja, kelle seotusest muusika või kultuuriga üldisemalt üldse midagi ei teadnud.
Maitea. Tore, et RaudMihkel kirjutas sellise raamatu.
Raamat on hästi loetav, tõesti ruttu läheb, kui lugema hakata. (Kahtlemata aitab loetavusele kaasa, kui suur osa kirjeldatud tegelasi lugedes silme ette ilmub.) Lubatud ropendamist on ka. Koledate sõnade hulk häirima ei hakanud, küll häiris mind vahepeal autori natuke ameerikalik ropendamisstiil (mis võib vabalt olla ka minu ettekujutus).
Etenduse kohta ütlesin sellise lause: Mida rohkem lõpu poole etendus tüüris, seda rohkem hakkas domineerima mingi patukahetsuslik element. Raamatus oli tegelikult midagi sarnast: päris lõpus läks ikka päris koledaks ja tundub, et eesmärk oligi lugejas vastikust tekitada. Sest padujoodiku põhjakatsumine ei saagi väga kaunis olla.
Aga. See, mis enne lõppu, oli huvitav ja hariv, ma ütleksin. Sest mina ei teadnud seni 80ndate Eesti muusikaskeenest (kas pole mitte popp ja hipster sõna?) suurt midagi. Bändinimesid olin mitmeid kuulnud, aga kes seal taga oli ja mis lava taga toimus, tuli paljus uudisena. Samas ilmus ka selliseid nimesid välja, kelle seotusest muusika või kultuuriga üldisemalt üldse midagi ei teadnud.
Maitea. Tore, et RaudMihkel kirjutas sellise raamatu.
Kommentaarid