Otse põhisisu juurde

Tean, et ei oska tantsida...

Möödunud nädalal esines Tõnis Mägi muuhulgas ka Tartus. Ma ei tea, millal see juhtus, et mul suvistesse vabaõhukontsertidesse usk veidi ära kadus, nõnda läksin sinnagi natuke pika hambaga. Ei, nii on vale öelda. Tahtsin minna küll, aga nagu kartus oli, et jube kurb, kui see nüüd halb juhtub olema. Sest head asja on ka võimalik halvasti teha.

Ei olnud halb, väga viisakas oli. Igasuguseid tüüpe käis lavalt läbi, väljareklaamituid ja muid, mõnda ootasin rohkem kui mõnda teist. Mägi Tõnis oli ise eatu nagu ikka oma valges kastjuumis, laulis ja kargas. Mõtlesin, et peab ikka laulja olema, kes võib oma kontserdi rahumeeli lauluväljakul korraldada, sest tõmbabki selle rahvast täis. (Pakun, et Pärnus ja Tallinnas polnud ka vähe rahvast.) Ja ma pakun, et inimeste keskmine vanus tulnukski selline keskmine, sest vanad olid kohal ja noored olid kohal.

Kõige armsam laul oli väikese tüdruku laul õhupallist, aga muidugi ka ajatu "Aed" ja humoorikas "Ilus oled isamaa" (see "no-no-no-no-noot" lihtsalt on huumor, mul tuleb alati T.Petersoni superstaarisaate esitus meelde). Chalice tegi ka nalja (kes kuulis, see kuulis) ja nii palju lisalugusid pole mina juba ammu kuulnud ühelgi kontsertol.

Praegu tuli pähe, et üks laul võinuks veel olla. See oli Liisi Koiksoni plaadil "Väike järv" mu meelest. Nimi ei tule meelde, aga jutt käis sadamas istuvast väikesest poisist-tüdrukust. Võib-olla hoopis see Märt Avandi esituses? (Kuigi ka "Ballaad" ei kõlanud sugugi pahasti, kõlas hoopis väga armsasti püüdlikult.) "Muulil" oli selle loo nimi, just. Kuulata saab siin.

Kui juba selle teema peale minna, mis laul oleks veel võinud olla, siis see on tegelikult suhteliselt libe tee. Sest mis on Tõnis Mägi kõige parem laul? (Mina igal juhul loobusin hetkel vastava top 10 koostamise plaanist.) Hea lugeja võib muidugi kommentaariumis ses osas arvamust avaldada, loeksin huviga.

Muide, lauluväljaku juurde veel tulles. Mingil päeval toimus seal 2 Quick Starti (üks minu esimesi lemmikbände muide) juubelituuri kontsert ja mulle kostis nii hästi ära, et võisin kaasa laulda. Natuke nagu kummastav, sest see on ju ikkagi kaugel. Ju siis oli soodne tuul.

Ja ühtlasi. Mõned Vladislav Koržetsi laulusõnad on minu kõige lemmikumad.

* Postituse peakiri pärineb laulust "Peegel", mis minu suureks kurvastuseks esitusele ei tulnudki, oleks olnud suur huvi kuulda.

Kommentaarid

  1. Nagu ka postituses kirjas oli. Hea näide tähelepanelikust lugemisest? :P

    VastaKustuta
  2. Minu jaoks on 2QS üks surematu lemmik tänase päevani ja täpselt sama oli olnud Võrus - kes tavaliselt oma koju kontserti ei kuule, sest elavad samuti kaugel, olid 2QSi kontserti seekord ülihästi kuulnud.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...