Otse põhisisu juurde

Publiku nõudel

Juulikuu kipub postituste osas kas täiesti surnud või väga elav olema, sel aastal siis nähtavasti see esimene variant. Igal juhul üks postitus tuleb nüüd, pole välistatud, et mõni kihutab lähiajal veel järele.

Kuu alguspäevadel külastasin esmakordselt Hiiumaad, siin mõned meeldejäänud tõigad:

  • Kui olla kaval ja minna nädala sees, siis pole üldse niii palju rahvast kui nädalavahetusel (kuigi ega ma ei tea kindlalt, et neid sinna nädalavahetusekski palju tuli).
  • Hiiumaal on õhk puhas (Sest mitte kusagil mujal pole kohatud nii palju lendavaid ja muidu sibavaid sitikaid, sealhulgas ka hiigelsipelgaid. Viimased, ma saan aru, on lahti lastud selleks, et inimesi kehalisele aktiivsusele ärgitada- kui ühe koha peale mõneks hetkeks seisma jääda, ronivad kohe mitmekesi tuhvli sisse.)
  • Hiiumaa on tuntud loomakasvatussaar - igasuguseid karvaseid ja sulelisi võis seal näha: lehmad, hobused, lambad, kitsed... Mõned olid taraga ümbritsetud, mõned kõndisid seal, kus ise tahtsid. Võtame näiteks hobused. Väga ilusad loomad, sellised suured ja väärikad. Aga kui terve kari neid mingi ehmatuse peale hirnuma pistab ja sinust mööda kappab, hakkab ikka natuke õudne. Mis kitsedesse puutub, siis mulle saab aina enam selgeks, et loomana oleksin ma kits, kuna mitte ühelgi muul loomal pole nii ägedat suhtumist näitavat nägu kui kitsel. 
  • Hiiumaal ei saja vihma (võib-olla on sellepärast Dagö laulu nimi "Jää" mitte "Vihm")
  • Ai timmel-vimmel-simmel, tuulikuid neid kui vihmapiisku - umbes samamoodi nagu mujal on bensiinijaamad siinpool teed ja sealpool teed. Ühte sai ka sisse piiluda, sihuke täitsa uus oli.

    • Vaatetorne ka kui vihmapiisku - aga miks ei peaks neid rannikul palju olema, saab linde vaadata ja muidu merd ja metsa. Minu isiklik lemmik, selline mõnusalt kaabukujuline.
    • Uued sõnad ja väljendid: paargu ehk suveköök, lipsul käima ehk ehal käima. Ühtlasi see asi, et tuuleveski ja pukktuulik näiteks on täitsa erinevad asjad. 
    • Kui on soov ninni-nänni osta, siis pigem Hiiumaalt kui Haapsalust, sest Hiiumaal on samad asjad odavamalt. (Nagu ka näiteks muuseumipiletid.)
    • Minu lemmikmuuseum Hiiumaal oli militaarmuuseum. Kuigi teema poolest pole ehk kõige minum teetass (mingid püssid ja soomukid jms), siis mulle meeldis üldine idee ja teostus. Ja piletit müünud onul olid ägedad vanakooli prillid.
    • Tädid, kes suviti kirikutes passivad ja neid turistide jaoks avatuna hoiavad, võivad olla suhteliselt sõbralikud. (Kas oleksime sattunud laulupealinn Kärdla laululavale, kui sõnakas kirikutädi poleks teed kätte näidanud?)
    • Kui ma oleksin moekunstnik, teeks raudpolt siin (paraku) lagunevas Paluküla kirikus oma show, sest dramaatiliselt punane kassikäik on justkui juba valmis pandud.
    • Kohustuslik täpike tuletornide teemal- mulle tundub, et nt Kõpu tuletorn võiks pigem hirmus olla klaustrofoobile kui kõrgusekartjale. Halvas füüsilises vormis inimesele (arvutiekraanilt peegeldab vastu iseenda nägu) on sobivaim Tahkuna tuletorn, kus igal korrusel oli mingi väljapanek, mida vaadates sai enne edasiminekut natuke hinge tõmmata.
    • Muide, mis veel lindudesse ja nende vaatlemisse puutub, siis on igasugused Lääne-Eesti saared selle jaoks kahtlemata täitsa kuldne koht. Alati kui mina mingit suurte tiibadega lindu näen, pakun nalja pärast välja, et see on kormoran, sellepärast, et kunagi olime M-i ja T-ga Võsu rannas ja seal lendas ka mingi suurem lind ringi. M pakkus, et äkki on kormoran, T turtsatas (talle omasel moel) naerma ja ütles: "Ei ole kormoran." Ühesõnaga. Mul tuleb see lugu alati meelde ja siis tuleb nali peale ja sellepärast pakun, et on kormoran. Sest, olgem ausad, kormoran on väga viis sõna ka. Mulle küll meeldiks, kui mu perekonnanimi näiteks oleks Kormoran. See sobiks ju täitsa hästi. Jah, võib-olla siis oleks selle blogi nimi Kormorani tiivatõmbed või Kormorani arooniakarva tiivasuled või Kormorani rüüstesaar/k. Võimalusi on, onju.

    Kommentaarid

    1. Aitah selle kormorani loo eest! Ma nuud puksun siin naerda omaette. Ja tegelt piinab mind juba mitu minutit teadmatus, kust pagana kohast see originaal "timmel-vimmel-simmel" parit on? Ja kuidas see lause pariselt valja nagi?

      Tanulikult
      T.

      VastaKustuta
    2. Originaal oli minu meelest "Oi timmel-vimmel-simmel, probleeme neid kui vihmapiisku."

      Pärit oli ta mingisugusest brošüürist, kus olid toodud näited väga headest ja väga halbadest kirjanditest. Eks jää lugeja enda otsustada, kas see lause (ja mitmed muud pärlid) oli pigem 100- või 20-punktisest kirjandist :D

      VastaKustuta
    3. Oige! Nii oli jah! Tanud :)

      VastaKustuta
    4. Oi, vahva, et sa Hiiumaal käinud! Mul plaanis sinnakanti järgmisel aastal minna. Haapsalu kant ja Hiiumaa seni käimata kohad mul. Ka Ida-Virumaa oli mul käimata, aga sel aastal sai Narva-Jõesuus käidud. Turistitunne tekkis seal ... eestlasena.

      VastaKustuta

    Postita kommentaar

    Popid

    Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

    Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

    Eva Koff "Õhuskõndija"

    Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

    Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

      Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

    Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

    Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...