Otse põhisisu juurde

Publiku nõudel

Juulikuu kipub postituste osas kas täiesti surnud või väga elav olema, sel aastal siis nähtavasti see esimene variant. Igal juhul üks postitus tuleb nüüd, pole välistatud, et mõni kihutab lähiajal veel järele.

Kuu alguspäevadel külastasin esmakordselt Hiiumaad, siin mõned meeldejäänud tõigad:

  • Kui olla kaval ja minna nädala sees, siis pole üldse niii palju rahvast kui nädalavahetusel (kuigi ega ma ei tea kindlalt, et neid sinna nädalavahetusekski palju tuli).
  • Hiiumaal on õhk puhas (Sest mitte kusagil mujal pole kohatud nii palju lendavaid ja muidu sibavaid sitikaid, sealhulgas ka hiigelsipelgaid. Viimased, ma saan aru, on lahti lastud selleks, et inimesi kehalisele aktiivsusele ärgitada- kui ühe koha peale mõneks hetkeks seisma jääda, ronivad kohe mitmekesi tuhvli sisse.)
  • Hiiumaa on tuntud loomakasvatussaar - igasuguseid karvaseid ja sulelisi võis seal näha: lehmad, hobused, lambad, kitsed... Mõned olid taraga ümbritsetud, mõned kõndisid seal, kus ise tahtsid. Võtame näiteks hobused. Väga ilusad loomad, sellised suured ja väärikad. Aga kui terve kari neid mingi ehmatuse peale hirnuma pistab ja sinust mööda kappab, hakkab ikka natuke õudne. Mis kitsedesse puutub, siis mulle saab aina enam selgeks, et loomana oleksin ma kits, kuna mitte ühelgi muul loomal pole nii ägedat suhtumist näitavat nägu kui kitsel. 
  • Hiiumaal ei saja vihma (võib-olla on sellepärast Dagö laulu nimi "Jää" mitte "Vihm")
  • Ai timmel-vimmel-simmel, tuulikuid neid kui vihmapiisku - umbes samamoodi nagu mujal on bensiinijaamad siinpool teed ja sealpool teed. Ühte sai ka sisse piiluda, sihuke täitsa uus oli.

    • Vaatetorne ka kui vihmapiisku - aga miks ei peaks neid rannikul palju olema, saab linde vaadata ja muidu merd ja metsa. Minu isiklik lemmik, selline mõnusalt kaabukujuline.
    • Uued sõnad ja väljendid: paargu ehk suveköök, lipsul käima ehk ehal käima. Ühtlasi see asi, et tuuleveski ja pukktuulik näiteks on täitsa erinevad asjad. 
    • Kui on soov ninni-nänni osta, siis pigem Hiiumaalt kui Haapsalust, sest Hiiumaal on samad asjad odavamalt. (Nagu ka näiteks muuseumipiletid.)
    • Minu lemmikmuuseum Hiiumaal oli militaarmuuseum. Kuigi teema poolest pole ehk kõige minum teetass (mingid püssid ja soomukid jms), siis mulle meeldis üldine idee ja teostus. Ja piletit müünud onul olid ägedad vanakooli prillid.
    • Tädid, kes suviti kirikutes passivad ja neid turistide jaoks avatuna hoiavad, võivad olla suhteliselt sõbralikud. (Kas oleksime sattunud laulupealinn Kärdla laululavale, kui sõnakas kirikutädi poleks teed kätte näidanud?)
    • Kui ma oleksin moekunstnik, teeks raudpolt siin (paraku) lagunevas Paluküla kirikus oma show, sest dramaatiliselt punane kassikäik on justkui juba valmis pandud.
    • Kohustuslik täpike tuletornide teemal- mulle tundub, et nt Kõpu tuletorn võiks pigem hirmus olla klaustrofoobile kui kõrgusekartjale. Halvas füüsilises vormis inimesele (arvutiekraanilt peegeldab vastu iseenda nägu) on sobivaim Tahkuna tuletorn, kus igal korrusel oli mingi väljapanek, mida vaadates sai enne edasiminekut natuke hinge tõmmata.
    • Muide, mis veel lindudesse ja nende vaatlemisse puutub, siis on igasugused Lääne-Eesti saared selle jaoks kahtlemata täitsa kuldne koht. Alati kui mina mingit suurte tiibadega lindu näen, pakun nalja pärast välja, et see on kormoran, sellepärast, et kunagi olime M-i ja T-ga Võsu rannas ja seal lendas ka mingi suurem lind ringi. M pakkus, et äkki on kormoran, T turtsatas (talle omasel moel) naerma ja ütles: "Ei ole kormoran." Ühesõnaga. Mul tuleb see lugu alati meelde ja siis tuleb nali peale ja sellepärast pakun, et on kormoran. Sest, olgem ausad, kormoran on väga viis sõna ka. Mulle küll meeldiks, kui mu perekonnanimi näiteks oleks Kormoran. See sobiks ju täitsa hästi. Jah, võib-olla siis oleks selle blogi nimi Kormorani tiivatõmbed või Kormorani arooniakarva tiivasuled või Kormorani rüüstesaar/k. Võimalusi on, onju.

    Kommentaarid

    1. Aitah selle kormorani loo eest! Ma nuud puksun siin naerda omaette. Ja tegelt piinab mind juba mitu minutit teadmatus, kust pagana kohast see originaal "timmel-vimmel-simmel" parit on? Ja kuidas see lause pariselt valja nagi?

      Tanulikult
      T.

      VastaKustuta
    2. Originaal oli minu meelest "Oi timmel-vimmel-simmel, probleeme neid kui vihmapiisku."

      Pärit oli ta mingisugusest brošüürist, kus olid toodud näited väga headest ja väga halbadest kirjanditest. Eks jää lugeja enda otsustada, kas see lause (ja mitmed muud pärlid) oli pigem 100- või 20-punktisest kirjandist :D

      VastaKustuta
    3. Oige! Nii oli jah! Tanud :)

      VastaKustuta
    4. Oi, vahva, et sa Hiiumaal käinud! Mul plaanis sinnakanti järgmisel aastal minna. Haapsalu kant ja Hiiumaa seni käimata kohad mul. Ka Ida-Virumaa oli mul käimata, aga sel aastal sai Narva-Jõesuus käidud. Turistitunne tekkis seal ... eestlasena.

      VastaKustuta

    Postita kommentaar

    Popid

    Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

    Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

    Leida Tigane "Sõber meriröövel"

    Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

    Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

    "Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

    Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

    Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...