Otse põhisisu juurde

Publiku nõudel

Juulikuu kipub postituste osas kas täiesti surnud või väga elav olema, sel aastal siis nähtavasti see esimene variant. Igal juhul üks postitus tuleb nüüd, pole välistatud, et mõni kihutab lähiajal veel järele.

Kuu alguspäevadel külastasin esmakordselt Hiiumaad, siin mõned meeldejäänud tõigad:

  • Kui olla kaval ja minna nädala sees, siis pole üldse niii palju rahvast kui nädalavahetusel (kuigi ega ma ei tea kindlalt, et neid sinna nädalavahetusekski palju tuli).
  • Hiiumaal on õhk puhas (Sest mitte kusagil mujal pole kohatud nii palju lendavaid ja muidu sibavaid sitikaid, sealhulgas ka hiigelsipelgaid. Viimased, ma saan aru, on lahti lastud selleks, et inimesi kehalisele aktiivsusele ärgitada- kui ühe koha peale mõneks hetkeks seisma jääda, ronivad kohe mitmekesi tuhvli sisse.)
  • Hiiumaa on tuntud loomakasvatussaar - igasuguseid karvaseid ja sulelisi võis seal näha: lehmad, hobused, lambad, kitsed... Mõned olid taraga ümbritsetud, mõned kõndisid seal, kus ise tahtsid. Võtame näiteks hobused. Väga ilusad loomad, sellised suured ja väärikad. Aga kui terve kari neid mingi ehmatuse peale hirnuma pistab ja sinust mööda kappab, hakkab ikka natuke õudne. Mis kitsedesse puutub, siis mulle saab aina enam selgeks, et loomana oleksin ma kits, kuna mitte ühelgi muul loomal pole nii ägedat suhtumist näitavat nägu kui kitsel. 
  • Hiiumaal ei saja vihma (võib-olla on sellepärast Dagö laulu nimi "Jää" mitte "Vihm")
  • Ai timmel-vimmel-simmel, tuulikuid neid kui vihmapiisku - umbes samamoodi nagu mujal on bensiinijaamad siinpool teed ja sealpool teed. Ühte sai ka sisse piiluda, sihuke täitsa uus oli.

    • Vaatetorne ka kui vihmapiisku - aga miks ei peaks neid rannikul palju olema, saab linde vaadata ja muidu merd ja metsa. Minu isiklik lemmik, selline mõnusalt kaabukujuline.
    • Uued sõnad ja väljendid: paargu ehk suveköök, lipsul käima ehk ehal käima. Ühtlasi see asi, et tuuleveski ja pukktuulik näiteks on täitsa erinevad asjad. 
    • Kui on soov ninni-nänni osta, siis pigem Hiiumaalt kui Haapsalust, sest Hiiumaal on samad asjad odavamalt. (Nagu ka näiteks muuseumipiletid.)
    • Minu lemmikmuuseum Hiiumaal oli militaarmuuseum. Kuigi teema poolest pole ehk kõige minum teetass (mingid püssid ja soomukid jms), siis mulle meeldis üldine idee ja teostus. Ja piletit müünud onul olid ägedad vanakooli prillid.
    • Tädid, kes suviti kirikutes passivad ja neid turistide jaoks avatuna hoiavad, võivad olla suhteliselt sõbralikud. (Kas oleksime sattunud laulupealinn Kärdla laululavale, kui sõnakas kirikutädi poleks teed kätte näidanud?)
    • Kui ma oleksin moekunstnik, teeks raudpolt siin (paraku) lagunevas Paluküla kirikus oma show, sest dramaatiliselt punane kassikäik on justkui juba valmis pandud.
    • Kohustuslik täpike tuletornide teemal- mulle tundub, et nt Kõpu tuletorn võiks pigem hirmus olla klaustrofoobile kui kõrgusekartjale. Halvas füüsilises vormis inimesele (arvutiekraanilt peegeldab vastu iseenda nägu) on sobivaim Tahkuna tuletorn, kus igal korrusel oli mingi väljapanek, mida vaadates sai enne edasiminekut natuke hinge tõmmata.
    • Muide, mis veel lindudesse ja nende vaatlemisse puutub, siis on igasugused Lääne-Eesti saared selle jaoks kahtlemata täitsa kuldne koht. Alati kui mina mingit suurte tiibadega lindu näen, pakun nalja pärast välja, et see on kormoran, sellepärast, et kunagi olime M-i ja T-ga Võsu rannas ja seal lendas ka mingi suurem lind ringi. M pakkus, et äkki on kormoran, T turtsatas (talle omasel moel) naerma ja ütles: "Ei ole kormoran." Ühesõnaga. Mul tuleb see lugu alati meelde ja siis tuleb nali peale ja sellepärast pakun, et on kormoran. Sest, olgem ausad, kormoran on väga viis sõna ka. Mulle küll meeldiks, kui mu perekonnanimi näiteks oleks Kormoran. See sobiks ju täitsa hästi. Jah, võib-olla siis oleks selle blogi nimi Kormorani tiivatõmbed või Kormorani arooniakarva tiivasuled või Kormorani rüüstesaar/k. Võimalusi on, onju.

    Kommentaarid

    1. Aitah selle kormorani loo eest! Ma nuud puksun siin naerda omaette. Ja tegelt piinab mind juba mitu minutit teadmatus, kust pagana kohast see originaal "timmel-vimmel-simmel" parit on? Ja kuidas see lause pariselt valja nagi?

      Tanulikult
      T.

      VastaKustuta
    2. Originaal oli minu meelest "Oi timmel-vimmel-simmel, probleeme neid kui vihmapiisku."

      Pärit oli ta mingisugusest brošüürist, kus olid toodud näited väga headest ja väga halbadest kirjanditest. Eks jää lugeja enda otsustada, kas see lause (ja mitmed muud pärlid) oli pigem 100- või 20-punktisest kirjandist :D

      VastaKustuta
    3. Oige! Nii oli jah! Tanud :)

      VastaKustuta
    4. Oi, vahva, et sa Hiiumaal käinud! Mul plaanis sinnakanti järgmisel aastal minna. Haapsalu kant ja Hiiumaa seni käimata kohad mul. Ka Ida-Virumaa oli mul käimata, aga sel aastal sai Narva-Jõesuus käidud. Turistitunne tekkis seal ... eestlasena.

      VastaKustuta

    Postita kommentaar

    Popid

    Daamide õnn

    Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

    Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

    Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

    A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

    Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

    Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju"

    "Preili Smilla lumetaju" on juba kaua olnud minu lemmikumaid raamatupealkirju. Tundub selline õrn ja romantiline. Aga on petlik. See pole mingi kaunis lugu. Krimilugu on. Ulmet ka ei välista. Smilla on 37-aastane Kopenhaagenis elav naine, kelle isa taanlane ja ema inuiti päritolu. Esimesed eluaastad on Smilla elanud Gröönimaal, siis ema surma järel arstist isaga Taani tulnud. Lume ja jää kohta on tal laialdased teadmised, mis (osaliselt) pärinevad ilmselt piisavalt varasest lapsepõlvest, et seda võikski rohkem lumetajuks nimetada. Lund lugeda on sama, mis kuulata muusikat. Kirjeldada, mida sa oled lugenud, tähendab seletada muusikat kirjalikult. Raamat algab sellega, et Smilla naabripoiss Esajas on katuselt kukkumise tagajärjel surma saanud. Smilla usub, et juhtunu oli kuritegu. Kogu ülejäänud raamatu ta uuribki, mis juhtuda võis. Esajase loo tagant koorub välja üks suurem lugu. Suht algusest hakkasin aduma, et see meenutab Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut...