Truffe kirjanurk

Kui sulle meeldivad, siis vajuta siia , sest tegemist on sügisküsitluse järgmise vaguniga.

Niisiis, mis selgus sellest üüratust sotsioloogilisest uurimusest, kus 20 inimest osales. (Et oleks üks vastus rohkem ja et lihtsalt vastata saaks, vastasin ise ka.) Suurim üllatuspomm lõhkes seoses hambapasta sortidega. Mitte ükski vastanu ei kasuta Blend-a-Medi! Mina aastaid muud ei kasutanudki kui Blend-a-Medi. Colgate muidugi oli ülekaalukalt liidripositsioonil, silma jäid siiski ka 5 Sensodyne'i ja 2 Lesnoi balsami kasutajat. Üks vastanu kasutab minu jaoks seni tundmatut pastat Rainbow (Prismast pidada saama. Huvitav, kas see on vikerkaarevärviline?), on ka üks Paradontaxi ja üks Hollandi pläusti kasutaja. Mis vihma puutub, siis pooled vastanuist ütlevad, et neile vihm meeldib, kuni see märjaks ei tee, kolmandikule meeldib vihma soojast toast vaadata. 2 inimest märgivad ära huvitava idee, et vihma meeldimise/mittemeeldimise juures on faktoriks enda hetke meeleolu. Nüüd üks minu lemmikküsimusi. See on see "Mida sa õppima läheksid, kui nüüd uuesti läheksid?" Toon...

Mulle väga meeldib tasakaalu idee. Et maailmas (ja inimeses) on kõik (või vähemalt võiks olla) tasakaalus.Näiteks praegu. Bussis olid mingid ilgelt nõmedad teismelised (no tõesti, kui nad purjus ei olnud, siis mul on neist lausa kahju, sest sel juhul nad on päriselt sellised) ja mõtlesin et iiiissand kui halb, aga kohe pärast seda oli poes üks mees, kes ütles, et ma küsiksin enne (vorstiletis), sest ma olin enne teda. Seepeale mõtlesin et iiisssand kui tore. Näed, ongi tasakaal!

Millal mul viimati oli selline tunne, et tahaks öösel kell pool 3 Dagöt kuulata? Taustaks: Dagö - Armastuslaul /24.02.00/ Kuula-kuula / Maantee / Tõuseb traavile / Pulmad

Kätte on jõudnud aeg Truffe järjekordseks sügisküsitluseks. Seega kui sa natukegi viitsid, siis mine siia ja täida väike küsimustik. Tulemused, nagu ikka, avaldatakse siinsamas blogis. Jee!

Kui oled kellegagi koos südamest naernud, siis tundub ta kohe tuttavam (lähedasem?). Reeglina see pole väga rõõmustav, et tuleb tööleminekuks mäkke (Eesti mõistes) ronida. Täna hommikul lendas sealt mäe otsast pargist alla tee peale korraga nii palju lehti, et väga tõelise lehesaju moodi nägi välja. Ja seda, et листопад on minu lemmiksõnu vene keees, olen juba kunagi öelnud. Seoses viimatimainitud teemaga top 13 laululugu lehtedest ja puudest. 13. Keane - Walnut tree 12. Ivo Linna, Alo Mattiisen, Riho Sibul - Üksik puu 11. Heli Lääts - Tänav, pink ja puu (Tegelikult see laul ise meeldib mulle vist märksa rohkem.) 10. Vaiko Eplik ja Eliit - Nopime ettekujutuse vilju paranoiapuult (See on ju hea laul, lihtsalt...) 9. Kate - Tulepuuhuulte luule (Ära leierdatud?) 8. Joni Mitchell - The Tea leaf prophecy   7. OK Go - Last leaf (Täitsa armas video, ühtlasi ka natuke teismeline lugu sellest, kuidas ma pärast seda laulu toda lauljat peaaegu oma käega katsuda sain.) 6. Joni M...

Bussipeatustes on praegu üks reklaam, kus liitujatele lubatakse tasuta kingitust. Siin ju midagi ei klapi, eks? Üks asi veel. Kui filmis keegi vaatab telekat ja uksele koputatakse, siis see inimene alati paneb kõigepealt teleka hääletu peale ja läheb siis ust avama. Mina ei tee kunagi nii. Miks telekas ei või hääle peal olla, kui uks lahti teha? (Olgem ausad, minu uksele koputatakse ka suht harva. Aga uksekella nupule võivad kõik vajutama tulla.)

Jõudsin eile kesklinna minnes Taskuni ja mõtlesin, et läheks sealt läbi, lihtsalt sellepärast, et see tundus soojem variant kui läbi õue edasi minna. Aga väga hea, et läksin, Taskus oli klaverikontsert! Ma arvan, et see oli kuidagi selle klaverinäitusega seotud, mis seal juba mõnda aega olnud on. Nagu aru sain, olid esinejateks Tartumaa muusikakoolide klaveriõpilased. Minu lemmik oli üks poiss. Ma arvan ta võis mingi 11-12 olla. 7 pala mängis. Kui vahepeal pea kuhugi mujale keerasin ja siis tagasi vaatasin, tuli üllatusena, et see on nii noor inimene, kes mängib, sest kuidas nii väike saab nii hästi mängida. (Nojah, tegelikult on see ju loogiline- kui ta koos kooliminekuga ka muusikakooli läks, võib ta vabalt olla mingi 6 aastat juba õppinud, siis peabki päris hästi oskama.) Igal juhul nii vahva, selline pianistilik hoiak oli ja kõik. Olin enne tema esinemist juba minema minemas, aga jäin kuulama, kui nägin, et tema läheb mängima, sest enne esinemist ta istus suht minu lähedal oma em...

Kätte on jõudnud see aeg aastast, kus toas on hommikul piisavalt pime, et paneb silmi krimpsutama, kui tuli põlema panna. Kätte on jõudnud ka see aeg aastast, kus prilliklaasid õuest tuppa astudes veidi uduseks võivad tõmbuda. Selles bussis, millega mõnikord hommikul sõidan (laiskus), on üks noormees, gümnasist. Ta meeldib mulle, tema olemus. Ma pole kunagi eriti aru saanud nn pahade poiste võlust, mulle meeldivad head poisid ja tema tundub olevat just üks nende hulgast. Ilmselt on ta tark ja õpib hästi, selles, kuivõrd teda koolis sotsiaalselt aktsepteeritakse, pole kindel. Aga tundub täpselt selline, kes läheb ülikooli näiteks füüsikat õppima ja on lõpuks väga kunn. Ja tema nimi on kindlasti midagi sellist normaalset ja tavalist nagu Martin või Kaarel, mitte Carl Christopher või Devon (kuigi ta on sündinud juba moodsatel 90ndatel). Sealsamas bussis on ka üks naine, kes juba umbes kuu aega käib sihukese paksema jakiga (ma paneks sellise selga umbes novembris või nii). Lihtsalt sel...

Tütarlaps bussis vana kaubamaja poole osutades: "Seal oligi see laip eile."

Lihtsalt seetõttu, et need nädalavahetusel meelele-keelele tulid, panen siia mõned laused Mati Undi raamatust "Hüvasti, kollane kass". Muide, see ongi kõige ilusam ja ausam laul, kui kaasa laulavad ka need, kes laulda ei oska. Armastus on väga harva kahe tähe kohtumine. Inimesed on võrdlemisi sarnased. Igaühes võime leida seda, mis meid õnnelikuks teeb. Me kohandame end teineteise jaoks, kui me ei taha taas üksi jääda. Tänapäeval on võimatu magama heita kell kümme õhtul. Ükski päev ei tule enam teistkordselt tagasi, kuidas võib siis magada? Kõik on kordumatu: laternapostide varjud niiskel maal, noorte maailmaavastajate vaidlused, peent tolmu keerutav tuul, niiskete juuste lõhn. Kunagi tulevikus tuleme jälle tagasi noorusmaale; me oleme palju kogenenumad, me oleme kasvanud liiga suurteks, et näha väikesi asju.