Otse põhisisu juurde

Teisipäev-kolmapäev

Teisipäeval oli Tartus tuul, õnneks Tallinnas ja mere peal ei olnud eriti. See on erakordselt meeldiv, kuivõrd kõigutavad laevad ajavad mul isegi kiiremini südame pahaks kui labased inimesed.

Ja Rootsi. Mulle Rootsi jätkuvalt meeldib. Stockholmis päike lõõskas ja see tegi halvas füüsilises vormis noorikutel mööda treppe (kelle iganes nimelised need kõik olid) ronimise veel raskemaks, kui see muidu oleks olnud. Aga. Kas ma tahtsin näha, kus asus kujuteldav Millenniumi toimetus ja Milton Security ja kust Lisbeth Salander oma külmutatud pitsat ostmas käis ja kuhu oma vinge maiteamitmetoalise korteri ostis ja kus Mikael Blomkvist elas? Nägin ka. (Bloody Kalle Blomkvist. Miks sinu korter on sellises majas ja minu toast avaneb vaade mingile suvalisele teele?) Igal juhul nii palju-vähe kui me Södermalmi linnaosa alguses jalutasime, tundus see päris stiilne. Vaatad mingit ägedat maja ja mõtled, et see polegi siin pelgalt sellepärast, et ma saaks tulla, vaadata ja imetelda, vaid sellepärast, et keegi tõepoolest elabki siin.

Mulle meeldivad Stockholmi värvid. On sellised omavahel sobivad ja rahulikud. Majad on küll nikerdatud ja mida iganes, aga reeglina pole üle pakutud. Lagom is best.

Mina ei olnud kunagi varem metrooga sõitnud. Mulle väga meeldis metrooga sõita. Oli selline natuke "nagu filmis"-tunne. Noh, filmides on ju tihti mingid stseenid, kus keegi sõidab metrooga ja on väga sügaval oma diipides mõtetes samal ajal kui rong kihutab jne. Mina ei olnud mõtetes, sest kuulasime peatuste nimesid (mis olid täitsa hästi arusaadavad).

Ja veel mulle väga meeldis leida, et need sõnad, mida talve jooksul õppinud olin, ongi päriselt olemas. (Õpetaja ei teinud nalja, kui väitis, et pood on affär ja fika on Rootsis kõige populaarsem sõna.) Ainult ilusad rootsi mehed olid kusagil peidus. Nojah, kuna kolmapäeva päevane aeg oli, siis minu tulevane rikkurist make oli ilmselt tööl.

Kuna eelmise Rootsis-käigu ajal oli suht jama ilm, ei saanud tagasi tulles Stockholmi läheduses ilusaid saari vaadata. Seekord, nagu öeldud, oli imetabane ilm, ja sai vaadata. Mitu tundi vaatasime. Kõige suurem idüll üldse. Rootsi punane kahekordne maja, väike aed ümber ja maja ees lipp vardas. Selline tunne, et kohe hüppab Emil kusagilt välja oma õde lipuvardasse tõmbama.

Leidsin laulu, mida väike Ida "Vahtramäe Emili" filmis laulis, ja mida tänapäeval nähtavasti Rootsis koolilõpupidudel lauldakse. Väga nunnu :)

Tagasiteel veetsime Kathriiniga hunniku aega lõhnapoes. Hea, et ninad pähe jäid, ma ütlen.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...