Otse põhisisu juurde

Teisipäev-kolmapäev

Teisipäeval oli Tartus tuul, õnneks Tallinnas ja mere peal ei olnud eriti. See on erakordselt meeldiv, kuivõrd kõigutavad laevad ajavad mul isegi kiiremini südame pahaks kui labased inimesed.

Ja Rootsi. Mulle Rootsi jätkuvalt meeldib. Stockholmis päike lõõskas ja see tegi halvas füüsilises vormis noorikutel mööda treppe (kelle iganes nimelised need kõik olid) ronimise veel raskemaks, kui see muidu oleks olnud. Aga. Kas ma tahtsin näha, kus asus kujuteldav Millenniumi toimetus ja Milton Security ja kust Lisbeth Salander oma külmutatud pitsat ostmas käis ja kuhu oma vinge maiteamitmetoalise korteri ostis ja kus Mikael Blomkvist elas? Nägin ka. (Bloody Kalle Blomkvist. Miks sinu korter on sellises majas ja minu toast avaneb vaade mingile suvalisele teele?) Igal juhul nii palju-vähe kui me Södermalmi linnaosa alguses jalutasime, tundus see päris stiilne. Vaatad mingit ägedat maja ja mõtled, et see polegi siin pelgalt sellepärast, et ma saaks tulla, vaadata ja imetelda, vaid sellepärast, et keegi tõepoolest elabki siin.

Mulle meeldivad Stockholmi värvid. On sellised omavahel sobivad ja rahulikud. Majad on küll nikerdatud ja mida iganes, aga reeglina pole üle pakutud. Lagom is best.

Mina ei olnud kunagi varem metrooga sõitnud. Mulle väga meeldis metrooga sõita. Oli selline natuke "nagu filmis"-tunne. Noh, filmides on ju tihti mingid stseenid, kus keegi sõidab metrooga ja on väga sügaval oma diipides mõtetes samal ajal kui rong kihutab jne. Mina ei olnud mõtetes, sest kuulasime peatuste nimesid (mis olid täitsa hästi arusaadavad).

Ja veel mulle väga meeldis leida, et need sõnad, mida talve jooksul õppinud olin, ongi päriselt olemas. (Õpetaja ei teinud nalja, kui väitis, et pood on affär ja fika on Rootsis kõige populaarsem sõna.) Ainult ilusad rootsi mehed olid kusagil peidus. Nojah, kuna kolmapäeva päevane aeg oli, siis minu tulevane rikkurist make oli ilmselt tööl.

Kuna eelmise Rootsis-käigu ajal oli suht jama ilm, ei saanud tagasi tulles Stockholmi läheduses ilusaid saari vaadata. Seekord, nagu öeldud, oli imetabane ilm, ja sai vaadata. Mitu tundi vaatasime. Kõige suurem idüll üldse. Rootsi punane kahekordne maja, väike aed ümber ja maja ees lipp vardas. Selline tunne, et kohe hüppab Emil kusagilt välja oma õde lipuvardasse tõmbama.

Leidsin laulu, mida väike Ida "Vahtramäe Emili" filmis laulis, ja mida tänapäeval nähtavasti Rootsis koolilõpupidudel lauldakse. Väga nunnu :)

Tagasiteel veetsime Kathriiniga hunniku aega lõhnapoes. Hea, et ninad pähe jäid, ma ütlen.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...