Otse põhisisu juurde

Teisipäev-kolmapäev

Teisipäeval oli Tartus tuul, õnneks Tallinnas ja mere peal ei olnud eriti. See on erakordselt meeldiv, kuivõrd kõigutavad laevad ajavad mul isegi kiiremini südame pahaks kui labased inimesed.

Ja Rootsi. Mulle Rootsi jätkuvalt meeldib. Stockholmis päike lõõskas ja see tegi halvas füüsilises vormis noorikutel mööda treppe (kelle iganes nimelised need kõik olid) ronimise veel raskemaks, kui see muidu oleks olnud. Aga. Kas ma tahtsin näha, kus asus kujuteldav Millenniumi toimetus ja Milton Security ja kust Lisbeth Salander oma külmutatud pitsat ostmas käis ja kuhu oma vinge maiteamitmetoalise korteri ostis ja kus Mikael Blomkvist elas? Nägin ka. (Bloody Kalle Blomkvist. Miks sinu korter on sellises majas ja minu toast avaneb vaade mingile suvalisele teele?) Igal juhul nii palju-vähe kui me Södermalmi linnaosa alguses jalutasime, tundus see päris stiilne. Vaatad mingit ägedat maja ja mõtled, et see polegi siin pelgalt sellepärast, et ma saaks tulla, vaadata ja imetelda, vaid sellepärast, et keegi tõepoolest elabki siin.

Mulle meeldivad Stockholmi värvid. On sellised omavahel sobivad ja rahulikud. Majad on küll nikerdatud ja mida iganes, aga reeglina pole üle pakutud. Lagom is best.

Mina ei olnud kunagi varem metrooga sõitnud. Mulle väga meeldis metrooga sõita. Oli selline natuke "nagu filmis"-tunne. Noh, filmides on ju tihti mingid stseenid, kus keegi sõidab metrooga ja on väga sügaval oma diipides mõtetes samal ajal kui rong kihutab jne. Mina ei olnud mõtetes, sest kuulasime peatuste nimesid (mis olid täitsa hästi arusaadavad).

Ja veel mulle väga meeldis leida, et need sõnad, mida talve jooksul õppinud olin, ongi päriselt olemas. (Õpetaja ei teinud nalja, kui väitis, et pood on affär ja fika on Rootsis kõige populaarsem sõna.) Ainult ilusad rootsi mehed olid kusagil peidus. Nojah, kuna kolmapäeva päevane aeg oli, siis minu tulevane rikkurist make oli ilmselt tööl.

Kuna eelmise Rootsis-käigu ajal oli suht jama ilm, ei saanud tagasi tulles Stockholmi läheduses ilusaid saari vaadata. Seekord, nagu öeldud, oli imetabane ilm, ja sai vaadata. Mitu tundi vaatasime. Kõige suurem idüll üldse. Rootsi punane kahekordne maja, väike aed ümber ja maja ees lipp vardas. Selline tunne, et kohe hüppab Emil kusagilt välja oma õde lipuvardasse tõmbama.

Leidsin laulu, mida väike Ida "Vahtramäe Emili" filmis laulis, ja mida tänapäeval nähtavasti Rootsis koolilõpupidudel lauldakse. Väga nunnu :)

Tagasiteel veetsime Kathriiniga hunniku aega lõhnapoes. Hea, et ninad pähe jäid, ma ütlen.

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...