Otse põhisisu juurde

Reede-laupäev-pühapäev

Siis oli Positivus. Ei saa muud öelda kui et õige nimi on festivalile pandud. See, et Negativusel osalema ei pidanud, on suur boonus :)

Kui reedel kohale jõudsime, olid paljud juba kohal ja lõbusas meeleolus. Ilm oli kaunis, männid lõhnasid ja meri kohises. Pealava esimesest bändist (Housse de Racket) kuulsin ainult umbes poolt lugu, aga sellest piisas, et ta mõttes get more-nimekirja lisada. Siis tuli lilledest peakattega Niki (või oli ta hoopis the Dove?) ja pärast teda lätlaste Instrumenti. Olles eelnevalt YT-st paari nende lugu kuulnud, tundus, et tegu on kaunishingedega, kes ainult ilusaid laule laulavad. Aga võta näpust, suurema osa ajast müristasid nagu põrgulised. Kõige elavamalt jäi meelde siiski romantiline "Pilnīgi viens", mida terve ülejäänud nädalalõpu ja tüki esmaspäevastki veel üürgasin (mõttes ja päriselt).

Friendly Firesi lauljal on äärmiselt lahtine puus. Äärmiselt. Vähestel naistel on puus nii lahti kui sellel mehel ma mõtlen. Ja see on kasulik, sest siis võiks isegi neil, kes pole Friendly Firesi muusikast midagi kuulnud, olla neid huvitav vaadata. Hea laul on näiteks see.

Kesse ütles, et Keane'i lauljal oli mingi suht suvakas riietus? Ma just mõtlesin vahepeal et päris lahedad püksid. Aga ega mingi volangidega kostüüm just polnud tõesti ;) Keane oli viimane esineja ja kell oli juba järgmises päevas (loe: jalad lõid tuld välja), seepärast oli eriti hea, et ma suuremat osa esitamisele tulnud lauludest teadsin. Ilge jama oleks olnud püüda jalul püsida mingit suvakat asja kuulates. Keane kuulub umbes 4-5 aasta tagusesse perioodi, kus minu emotase oli märksa kõrgemal kui praegu, ja mis sobiks selle taustaks paremini kui ilus (klaveriga!) muusika. Seega nostalgia. Olen oma nostalgia ori, mistõttu Keane mulle väga meeldis. Live-bändina ka täitsa võimekad.

Öö algas hilja ja telklarahvas oli häälekas, aga patt oleks neile seda pahaks panna. Millal veel suurel avaral põllul räusata kui mitte siis. :) Ei, tegelikult keegi isegi ei räusanud, küll leidus targa jutu rääkijaid, neid ka vaja.

Ewert laulis laupäeval, tema laulu ikka ilus kuulata. Mulle meeldib, et "Road to the hill" on neil reeglina lisalugu, sest see on minu lemmiklaul ja hea, kui kõige parem lõpus on. Ja äärmiselt armas, et need puhkpillimehed ka kohal olid.

Ansambel Wild Beasts on üks väga huvitav ansambel. (Jah, ma mõtlen seda nii, kuidas seda mõeldakse siis, kui ollakse just näiteks lamba silma söönud ja peab midagi kommentaariks ütlema.)

The Vaccines peamiselt meeldis. Näiteks sellepärast, et neil olid hästi lühikesed lood. Konkreetne värk. Ja nagu kaaskuulajagi tähelepaneku tegi, olid selle bändi nautijad võrreldes mõnede muudega väga teisi arvestavad (loe: kargasid nii, et nende lähedus lämmatavaks ei muutunud).

Damien Rice oli romantiline. (Vaikimine on siinkohal kuld.)

Manic Street Preachers oli ka vahva. Tore, kui onud teevad ja keegi kuulab. Tolles olukorras ma täitsa hea meelega kuulasin. Ja kui järgmistel päevadel parajasti seda läti lugu ei üüranud, kõmises peas "You stole the sun from my heart".

Ööl vastu pühapäeva sadas nii kõvasti vihma, et mulle tundus nagu pussnuge sajaks. Siis jäin magama ja hommikul paistis juba päike :)

Lisamärkus (et kõik teaksid ja et ma ise ei unustaks): Ikla kantiin on üks ägedamaid asutusi, kuhu mul tükil ajal on au olnud sattuda.

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...