Reede-laupäev-pühapäev

Siis oli Positivus. Ei saa muud öelda kui et õige nimi on festivalile pandud. See, et Negativusel osalema ei pidanud, on suur boonus :)

Kui reedel kohale jõudsime, olid paljud juba kohal ja lõbusas meeleolus. Ilm oli kaunis, männid lõhnasid ja meri kohises. Pealava esimesest bändist (Housse de Racket) kuulsin ainult umbes poolt lugu, aga sellest piisas, et ta mõttes get more-nimekirja lisada. Siis tuli lilledest peakattega Niki (või oli ta hoopis the Dove?) ja pärast teda lätlaste Instrumenti. Olles eelnevalt YT-st paari nende lugu kuulnud, tundus, et tegu on kaunishingedega, kes ainult ilusaid laule laulavad. Aga võta näpust, suurema osa ajast müristasid nagu põrgulised. Kõige elavamalt jäi meelde siiski romantiline "Pilnīgi viens", mida terve ülejäänud nädalalõpu ja tüki esmaspäevastki veel üürgasin (mõttes ja päriselt).

Friendly Firesi lauljal on äärmiselt lahtine puus. Äärmiselt. Vähestel naistel on puus nii lahti kui sellel mehel ma mõtlen. Ja see on kasulik, sest siis võiks isegi neil, kes pole Friendly Firesi muusikast midagi kuulnud, olla neid huvitav vaadata. Hea laul on näiteks see.

Kesse ütles, et Keane'i lauljal oli mingi suht suvakas riietus? Ma just mõtlesin vahepeal et päris lahedad püksid. Aga ega mingi volangidega kostüüm just polnud tõesti ;) Keane oli viimane esineja ja kell oli juba järgmises päevas (loe: jalad lõid tuld välja), seepärast oli eriti hea, et ma suuremat osa esitamisele tulnud lauludest teadsin. Ilge jama oleks olnud püüda jalul püsida mingit suvakat asja kuulates. Keane kuulub umbes 4-5 aasta tagusesse perioodi, kus minu emotase oli märksa kõrgemal kui praegu, ja mis sobiks selle taustaks paremini kui ilus (klaveriga!) muusika. Seega nostalgia. Olen oma nostalgia ori, mistõttu Keane mulle väga meeldis. Live-bändina ka täitsa võimekad.

Öö algas hilja ja telklarahvas oli häälekas, aga patt oleks neile seda pahaks panna. Millal veel suurel avaral põllul räusata kui mitte siis. :) Ei, tegelikult keegi isegi ei räusanud, küll leidus targa jutu rääkijaid, neid ka vaja.

Ewert laulis laupäeval, tema laulu ikka ilus kuulata. Mulle meeldib, et "Road to the hill" on neil reeglina lisalugu, sest see on minu lemmiklaul ja hea, kui kõige parem lõpus on. Ja äärmiselt armas, et need puhkpillimehed ka kohal olid.

Ansambel Wild Beasts on üks väga huvitav ansambel. (Jah, ma mõtlen seda nii, kuidas seda mõeldakse siis, kui ollakse just näiteks lamba silma söönud ja peab midagi kommentaariks ütlema.)

The Vaccines peamiselt meeldis. Näiteks sellepärast, et neil olid hästi lühikesed lood. Konkreetne värk. Ja nagu kaaskuulajagi tähelepaneku tegi, olid selle bändi nautijad võrreldes mõnede muudega väga teisi arvestavad (loe: kargasid nii, et nende lähedus lämmatavaks ei muutunud).

Damien Rice oli romantiline. (Vaikimine on siinkohal kuld.)

Manic Street Preachers oli ka vahva. Tore, kui onud teevad ja keegi kuulab. Tolles olukorras ma täitsa hea meelega kuulasin. Ja kui järgmistel päevadel parajasti seda läti lugu ei üüranud, kõmises peas "You stole the sun from my heart".

Ööl vastu pühapäeva sadas nii kõvasti vihma, et mulle tundus nagu pussnuge sajaks. Siis jäin magama ja hommikul paistis juba päike :)

Lisamärkus (et kõik teaksid ja et ma ise ei unustaks): Ikla kantiin on üks ägedamaid asutusi, kuhu mul tükil ajal on au olnud sattuda.