Otse põhisisu juurde

Reede-laupäev-pühapäev

Siis oli Positivus. Ei saa muud öelda kui et õige nimi on festivalile pandud. See, et Negativusel osalema ei pidanud, on suur boonus :)

Kui reedel kohale jõudsime, olid paljud juba kohal ja lõbusas meeleolus. Ilm oli kaunis, männid lõhnasid ja meri kohises. Pealava esimesest bändist (Housse de Racket) kuulsin ainult umbes poolt lugu, aga sellest piisas, et ta mõttes get more-nimekirja lisada. Siis tuli lilledest peakattega Niki (või oli ta hoopis the Dove?) ja pärast teda lätlaste Instrumenti. Olles eelnevalt YT-st paari nende lugu kuulnud, tundus, et tegu on kaunishingedega, kes ainult ilusaid laule laulavad. Aga võta näpust, suurema osa ajast müristasid nagu põrgulised. Kõige elavamalt jäi meelde siiski romantiline "Pilnīgi viens", mida terve ülejäänud nädalalõpu ja tüki esmaspäevastki veel üürgasin (mõttes ja päriselt).

Friendly Firesi lauljal on äärmiselt lahtine puus. Äärmiselt. Vähestel naistel on puus nii lahti kui sellel mehel ma mõtlen. Ja see on kasulik, sest siis võiks isegi neil, kes pole Friendly Firesi muusikast midagi kuulnud, olla neid huvitav vaadata. Hea laul on näiteks see.

Kesse ütles, et Keane'i lauljal oli mingi suht suvakas riietus? Ma just mõtlesin vahepeal et päris lahedad püksid. Aga ega mingi volangidega kostüüm just polnud tõesti ;) Keane oli viimane esineja ja kell oli juba järgmises päevas (loe: jalad lõid tuld välja), seepärast oli eriti hea, et ma suuremat osa esitamisele tulnud lauludest teadsin. Ilge jama oleks olnud püüda jalul püsida mingit suvakat asja kuulates. Keane kuulub umbes 4-5 aasta tagusesse perioodi, kus minu emotase oli märksa kõrgemal kui praegu, ja mis sobiks selle taustaks paremini kui ilus (klaveriga!) muusika. Seega nostalgia. Olen oma nostalgia ori, mistõttu Keane mulle väga meeldis. Live-bändina ka täitsa võimekad.

Öö algas hilja ja telklarahvas oli häälekas, aga patt oleks neile seda pahaks panna. Millal veel suurel avaral põllul räusata kui mitte siis. :) Ei, tegelikult keegi isegi ei räusanud, küll leidus targa jutu rääkijaid, neid ka vaja.

Ewert laulis laupäeval, tema laulu ikka ilus kuulata. Mulle meeldib, et "Road to the hill" on neil reeglina lisalugu, sest see on minu lemmiklaul ja hea, kui kõige parem lõpus on. Ja äärmiselt armas, et need puhkpillimehed ka kohal olid.

Ansambel Wild Beasts on üks väga huvitav ansambel. (Jah, ma mõtlen seda nii, kuidas seda mõeldakse siis, kui ollakse just näiteks lamba silma söönud ja peab midagi kommentaariks ütlema.)

The Vaccines peamiselt meeldis. Näiteks sellepärast, et neil olid hästi lühikesed lood. Konkreetne värk. Ja nagu kaaskuulajagi tähelepaneku tegi, olid selle bändi nautijad võrreldes mõnede muudega väga teisi arvestavad (loe: kargasid nii, et nende lähedus lämmatavaks ei muutunud).

Damien Rice oli romantiline. (Vaikimine on siinkohal kuld.)

Manic Street Preachers oli ka vahva. Tore, kui onud teevad ja keegi kuulab. Tolles olukorras ma täitsa hea meelega kuulasin. Ja kui järgmistel päevadel parajasti seda läti lugu ei üüranud, kõmises peas "You stole the sun from my heart".

Ööl vastu pühapäeva sadas nii kõvasti vihma, et mulle tundus nagu pussnuge sajaks. Siis jäin magama ja hommikul paistis juba päike :)

Lisamärkus (et kõik teaksid ja et ma ise ei unustaks): Ikla kantiin on üks ägedamaid asutusi, kuhu mul tükil ajal on au olnud sattuda.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...