Sattusin reedel pikalt Riia tänaval kõndima. Huvitav, kuidas mõnikord autode lärmamine täitsa talumatu tundub, nii et esimesel võimalusel kuhugi vaiksemasse kõrvaltänavasse keerata tahaks, aga siis nagu ei kuulnudki seda, kuigi oli enam-vähem tööpäeva lõpu aeg. Võib-olla oli ka selles asi, et midagi muud (näiteks klappidest tulev muusika) polnud tänavamüraga võistlemas. Täiuslik novembriilm ainult ja mingi nostalgiatunne ammuunustatud aja suhtes. Või siis mitte nii ammuunustatud, kui ta äkki pähe kargas. Ja võib-olla ka mitte nii äkki.
Mis see esimene piisk siis oli? Vähem juukseid, rohkem naeratust? Kas tahaks üldse vastupidist soovida? Tahaks hoopis midagi muud soovida. Rohkem segadusttekitavaid, kuid potentsiaalselt tähenduslikke situatsioone ja vähem kindlates raamides käitumist, isegi kui raamid on pealtnäha kindlalt ümber surutud. Isegi kappe kolitakse ühest kohast teise, kuigi tundub, et neid peaaegu pole võimalik liigutada. Mööbli tassimine on raske, aga milline bondimine sealjuures, kas pole?
Kas homme kehtib ka rohkem juukseid, rohkem naeratust?
Mis see esimene piisk siis oli? Vähem juukseid, rohkem naeratust? Kas tahaks üldse vastupidist soovida? Tahaks hoopis midagi muud soovida. Rohkem segadusttekitavaid, kuid potentsiaalselt tähenduslikke situatsioone ja vähem kindlates raamides käitumist, isegi kui raamid on pealtnäha kindlalt ümber surutud. Isegi kappe kolitakse ühest kohast teise, kuigi tundub, et neid peaaegu pole võimalik liigutada. Mööbli tassimine on raske, aga milline bondimine sealjuures, kas pole?
Kas homme kehtib ka rohkem juukseid, rohkem naeratust?
Kommentaarid