Otse põhisisu juurde

Vsevolod ja Leonid

Tak, lauseküsitluse vastused on siin:

"Kunst on meile antud selleks, et mitte tegelikkuse kätte ära surra." (L.Priimägi) - 3
"Naine on vesi - selge, puhas ja igavene. Mehed on maitseained sajandi supi sees." (D.Kareva) - 3
"Võib-olla ongi üheks sõpruse tunnuseks see, et sõbraga koos ka igavust võidakse tunda ja taluda." (K.Ristikivi "Rohtaed") - 2
"Kui 20.sajandi üle ei naera, siis tuleb end maha lasta." (E.M.Remarque "Kolm sõpra") - 2
"Vesi on hea. Kui ma peaksin kõikide asjade vahel valima, valiksin ma üsna kindlasti vee." (E.Loe "Naiiv.Super.") - 0

Viimane ei saanudki ühtki häält. Selle eest see raamat on üks nupsimaid raamatuid üldse. Eriti mõned kohad.

Eile tuli mingit kaudu meelde, et pole siseministeeriumi kodukat ammu külastanud. Muidu ikka käisin seal eesnimede statistikat vaatamas. Läksin vaatasin siis nüüd üle. Ega ei ole palju muutunud, septembris olid Oliver ja Sandra kõige popimad. Ja eelmisel aastal igas kuus umbes 2 uut Kaisat. (Oluline info, ma olen kindel.)

Aga eelmise aastaga seoses ka järjekordne küsimus. Valisin mõningad (vähemalt Eestis) mulle tundmatud poisinimed, mida kõiki 2009. aastal viiele lapsele pandi. Nii et sel aastal on 1. sünnipäeva tähistanud või tähistamas muuhulgas 5 Devonit. Nunuh.

Kommentaarid

  1. Uue küsitluse kohta et kui Ekke oleks kahe k-ga, siis ma hääletaksin tema poolt.

    VastaKustuta
  2. Ma tunnen nii-öelda üht Devonit. Talle taheti esialgu Devil nimeks panna, aga siis issi jõudis tähenduseni... See Devon siis juba kolmeaastane...

    VastaKustuta
  3. Jah, ma mõtlesin algul, kas Eket üldse panna siia, kuivõrd Ekke on suht tuntud nimi. Aga ma olen ka nõus, et kahe k-ga on parem.

    A Devon tundub kuidagi nii tugev nimi, et ei kujutagi ette, milline üks laps peaks olema, et talle see sobiks. Teisalt muidugi pole ta ju igavesti laps, suurena võib hoopis teine värk olla.

    VastaKustuta
  4. Maisaa Devoniga tuleb kohe sama nime kandev (geoloogiline)ajastu (ja ka kivimikiht maapõuest meelde).
    Devoni liivakivi paljandub Lõuna-Eestis.Punane.

    Mari

    VastaKustuta
  5. Nu vat eksole, sama siin. Aga see liivakivi, see on ilus? Punane võiks ilus olla küll.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju"

"Preili Smilla lumetaju" on juba kaua olnud minu lemmikumaid raamatupealkirju. Tundub selline õrn ja romantiline. Aga on petlik. See pole mingi kaunis lugu. Krimilugu on. Ulmet ka ei välista. Smilla on 37-aastane Kopenhaagenis elav naine, kelle isa taanlane ja ema inuiti päritolu. Esimesed eluaastad on Smilla elanud Gröönimaal, siis ema surma järel arstist isaga Taani tulnud. Lume ja jää kohta on tal laialdased teadmised, mis (osaliselt) pärinevad ilmselt piisavalt varasest lapsepõlvest, et seda võikski rohkem lumetajuks nimetada. Lund lugeda on sama, mis kuulata muusikat. Kirjeldada, mida sa oled lugenud, tähendab seletada muusikat kirjalikult. Raamat algab sellega, et Smilla naabripoiss Esajas on katuselt kukkumise tagajärjel surma saanud. Smilla usub, et juhtunu oli kuritegu. Kogu ülejäänud raamatu ta uuribki, mis juhtuda võis. Esajase loo tagant koorub välja üks suurem lugu. Suht algusest hakkasin aduma, et see meenutab Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...