Otse põhisisu juurde

Kao minema, sa tärgeldatud aluspükstega traagik!

Eile nägin poe uksel noormeest, kes oli saia ostnud ja selle seest tühjaks söönud. Kah idee. Endal käisid asjad pigem teistpidi tavaliselt ehk siis krõbe leivakoorik langes ohvriks. Võib-olla see poiss ka muidugi lihtsalt jättis parima osa viimaseks, ma ka vahepeal jätan, näiteks kui lihatükk on, siis see läheb viimasena, sest...jah, ta on kõige parem. Aga võib-olla muidugi talle lihtsalt meeldiski saia sisu ja sellepärast sõi seda. Lihtne variant ka täiesti võimalik.

Oo, ja ühte väga ägedat paari nägin ka. Mees oli äge ja naine oli äge ja koos olid nad veel kordi ägedamad kui eraldi olnud oleks. Mehe lemmikraamat võiks olla "Krahv Monte Cristo" ja naine õmbleks ise köögikardinad. Jah, kunagi sai harrastatud seda mängu, et võtad kusagilt mingi suvalise pildi ja mõtled talle elu välja, eks tänaval või ju samamoodi teha.

Kuidnüüdkuidnüüd, Lindgreni-nädal on lõppenud ja tulemused siin:

Emil (Vahtramäelt) - 3 häält
Pipi Pikksukk - 3
Tjorven - 3
Kalle Blomkvist - 1
Rasmus (hulgub) - 1
Karlsson (katuselt) - 0

Kas keegi veel tahaks kirjutada Pipi Piksuk? Mina hääletasin Emili poolt, sest Emil oli naljakas. Ja kunagi väiksena, kui ma haige olin...või oli Merilin haige...keegi igal juhul oli haige, siis oli nii hea seda lugeda. Supitirinad ja lipuvardad. Kunagi mul oli Pipi täisnimi peas...Pipilota Viktuaalia (?) Rullkardiina .... Eefraimi tütar Pikksukk. Mingi selline.

Panin uue küsimuse ka püsti, mingid lambid laused. Lõin oma igivana tsitaadivihiku lahti ja leidsin. Selle postituse pealkirja leidsin ka sealt, too käis küll astroloogia rubriigi alla. Peaks olema lause Neitsi solvamiseks. Pole katsetanud, ei tea, kas töötab.

Kommentaarid

  1. Yes, yes, yes - taas omakeelne blogipostitus! :) Aga tolle poisi teo kohta - on ju võimalik, et ta eesmärk oligi saia sisu ära süüa ja ülejäänud alles jätta, sest nii mõnedki retseptid on kah sellised, et tühjenda sai ja täida see ühe või teise seguga. Tavaliselt kuulub sinna muidugi vähemalt osa sellest saia sisust kah, aga...no ikkagi. Äkki polnudki pahategu ja ta ei visanud seda ülejäänud koorikut ära? Ee...naiivitar olen vist...

    VastaKustuta
  2. Jaa, ma usun ka, et ta seda ülejäänut ära ei visanud. Küllap lihtsalt sõi hiljem ära kui ülejäänud saia. Või siis tegi süüa sellest. Nüüd mind hakkab ka huvitama, mis toidud need sellised on ;)

    VastaKustuta
  3. No sellised toidud näiteks,et saiaümbrise sisse paned mingit täidist. Näiteks praetud kukeseened hakkliha ja maitseainetega + siis riivjuust kõige peale... Veitsaks ahju ja ongi valmis. Aga jah, see on selline söök, et kui saia sisu pole ära söödud, kõlbavad need tükid ka täidise sisse.

    VastaKustuta
  4. Piparmünta oli mu meelest seal lõpupoole samuti.
    Teele

    VastaKustuta
  5. Kõlab tuttavalt küll. Peaks järgi vaatama, aga pole raamatut käepärast. Oot, aga internet ju on. Aha, see ütleb, et nimi oli Pipilota Viktuaalia Rullkardiine Piparmünta Eefraimitütar Pikksukk.
    Hmm, 4 eesnime, 1 isanimi ja üks perekonnanimi- polegi nii palju :P

    VastaKustuta
  6. A sellise poisiga oleks sul vahva leivad ühte kappi panna :) Traagiku osa läks küll südamesse, aga see esimene mind ei puudutand :D

    VastaKustuta
  7. Geniaalne! See oleks suurepärane kriteerium, mille järgi vaadata!:D Iialgi poleks ühtegi tüli.

    Kui mõtlema hakata, siis sellest traagiku osast ei saagi nagu väga aru. Ma mõtlen, et palju traagikumaid on ju(loe: isasest soost Vähjad).

    VastaKustuta
  8. Mu mees küll traagik ei ole, niuniu...

    VastaKustuta
  9. Väga hea! Üks traagik vähem on alati parem kui üks traagik rohkem :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...